Abielu ja reformatsioon

Kust otsida abieluinstitutsiooni tänase kriisi allikaid? Üheks allikaks on kahtlemata reformatsioon. Tõlgin järgnevalt mõned lõigud Ramón García de Haro raamatust Marriage and the Family in the Documents of the Magisterium (Ignatius Press, 1993, lkk. 66-69).

Luther ja Calvin ütlesid lahti Kiriku õpetusest abielu kohta. Siinkohal on paslik rõhutada, et nende eksituste juur ulatub päris luterliku mõtte südamesse: selleks on idee loomuse rikutusest ja õigeksmõistmisest kui pelgalt välisest reaalsusest. [...]

Reformaatorite jaoks ei olnud abielu sakrament. Luther väljendas end järgnevalt:

Igas sakramendis leiame jumaliku tõotuse sõna, mida see, kes märgi vastu võtab, peab uskuma; märk iseenesest ei saa moodustada sakramenti. Ent mitte kusagil ei ole teada, et mees, kes võtab naise, saab Jumala armu. Veelgi enam, Jumal ei ole andnud abielule mingit märki. Kusagilt ei saa lugeda, et abielu on seatud Jumala poolt tähistama seda, mis see on, ehkki iga nähtavat asja võib mõista nähtamatute asjade kujundi ja allegooriana. Aga kujund ja allegooria ei ole sakramendid kristluses sellele sõnale omistatavas täpses tähenduses.¹⁰

Sarnasel moel eitab Calvin abielu sakramentaalset iseloomu, mida tema järgi olevat hakatud tunnistama alles paavst Gregorius Suure ajast alates. P. Pauluse tekst tema Kirjast Efeslastele ei andnud mingit alust sakramendi-doktriinile, kuna sõna sakrament tähistab selles lihtsalt üldisel moel müsteeriumi ideed. Tehes abielust sakramendi, püüdis Kirik Calvini järgi pelgalt võtta üle seadusandlikku ja kohtuvõimu abielu vallas.¹¹ [...]

Praktikas on abielu sakraalse iseloomu eitamine seotud luterliku teesiga, mille kohaselt abielu ei ole midagi muud, kui iharuse rahuldamiseks määratud institutsioon, iharusel aga on inimeses omad õigused. Luther kinnitab: "Abielukohus on patt, möllav patt. Mis puutub tulisusse ja selles leitavasse mõnusse ei erine see mitte millegi poolest abielurikkumisest ja liiderlikkusest. Oleks kohane mitte langeda sellisesse pattu, ent abikaasad ei saa seda vältida. Nõnda siis ei arva Jumal oma halastuse tõttu seda neile patuks."¹³ "Abielukohust ei saa kunagi täita ilma patuta, aga halastav Jumal andestab selle patu, kuna abielu on Tema töö; ja selle patu läbi hoiab Ta alal kõike head, mida Ta oli abielusse sisse pannud ja selles õnnistanud."¹⁴ Abielu pakub kindlalt välise väärikuse katte sisimalt perversele iharuse rahuldamise aktile; rikutud loomuse vaatepunktist lähtudes ei ole võimalik käsitada abielu püha ja pühitseva reaalsusena. Loogilise järelmina laguneb koos abielu sakraalse ja sakramentaalse iseloomuga ka kogu kristlik abielu-moraal: abielu ei oleks enam lahutamatu, ega oleks see isegi enam suunatud laste saamisele ja kasvatamisele, ega oleks ühtsus enam selle möödapääsmatu omadus. Kui abieluakt ei ole vaimse armastuse väljendus, vaid füüsilise vajaduse rahuldamine, siis oleks ilmselgelt loomusega vastuolus hoida teineteisega seotuna abikaasasid, kes ei saa vastastikku enam teisest endale rahuldust¹⁵ ning samuti on vaimulikkonna tsölibaat vastuolus loomusega.¹⁶ Viimaks lubab Luther polügaamiat analoogiliste põhjenduste kaudu kui vajaduse puhul rahuldada iharust.¹⁷ Ta lõpetab sellega, et näeb abielus pelgalt tsiviilküsimust, mille osas Kirikul puudub igasugune kompetents.¹⁸

10 Martin Luther, De captivitate Babylonica Ecclesiae praeludium (1510), ed. Weimar, Schriften 4.527.
11 John Calvin, Institutione de la Religion Chrétienne, in Corpus Ref., 32, 1121-25.
13 Martin Luther, De votis monasticis Martini Lutheri iudicium, ed. Weimar, Schriften, 8.654, 19-22.
14 Martin Luther, Vom ehelichen Leben, ed. Weimar, Schriften, X-I, p.304.
15 Martin Luther, An dem christlichen Adel deutscher Nation von des christlichen standes Besserung, ed. Weimar, Schriften, 6.558.
16 Martin Luther, Schmalkaldische Artikel, ed. Weimar, Schriften, 50.248-49.
17 G. Le Bras, "Mariage", Dictionnaire de Théologie Catholique, 9.2226.
18 Ibid.