Antonellist ja Bugninist

Tutvustades kirjastuselt Roman Catholic Books ilmunud raamatut The Development of the Liturgical Reform, mis sisaldab kardinal Giuseppe Ferdinando Antonelli tagasivaadet 20. sajandi liturgilisele reformiliikumisele, kirjutab Catholic World News toimetaja Phil Lawler Antonelli kohta:

Noore frantsiskaani õpetlasena alustas isa Antonelli oma akadeemilist tööd ajaloo ja arheoloogia professorina. Sel ajal näis see olevat asjade loomulik areng, kui ta alustas tööd liturgia vallas, kuna selle ajastu "liturgilist liikumist" suunaseelkõige soov ankurdada liturgia üha kindlamalt Kiriku fundamentaalsetes, püsivates traditsioonides.

40ndatel ja 50ndatel aastatel kaasati tulevane kardinal mitmete Vatikani liturgiliste komiteede teenistusse; ta mängis olulist osa paavst Pius XII juhtimisel toimunud Ülestõusmisnädala liturgia reformis 1951. aastal. Selleks ajaks, kui paavst Johannes XXIII hakkas tegema ettevalmistusi Vatikani kirikukogu kokkukutsumiseks, oli isa Antonelli valimine ettevalmistuskomisjnide teenistusse iseenesestmõistetav.

Aga kontsiili järel, ehkki ta määrati Jumaliku Liturgia Kongregatsiooni sekretäriks, pidi toonane piiskop Antonelli nägema, et tema mõju liturgilisele reformile libiseb käest. Kirikukogu soovitud liturgilise muudatuse mandaadi elluviimise ülesannet ei antud mitte Antonellile, vaid prelaadile, kes pidi ta lõpuks Jumaliku Liturgia Kongregatsioonis välja vahetama, peapiiskop Annibale Bugninile. Varasematel aastatel oli Antonelli näinud Bugninis liitlast, isegi protežeed. 70ndate aastate alguseks oli tema vaade aga teistsugune, samas kui peapiiskop Bugnini võis uhkusega viia läbi liturgilise revolutsiooni -- tulemus, mis oli diametraalselt vastandlik Antonelli nägemusega ressourcementist.

Peapiiskop Bugnini saadeti Vatikanist "eksiili" 1976. aastal: tema endine patroon paavst PaulusVI määras ta nuntsiuseks Iraani, mis oli ilmselge vähikäik. Ta suri 1982. aastal, püsivate kuulujuttude märklauana, et ta olevat olnud vabamüürlane.

Antonellit aga austas paavst Johannes Paulus II 1993. aastal kardinalimütsiga tunnustuseks tema pikkade aastate eest Kiriku ustavas teenimises. Ometi oli kahju juba tehtud: tänane Rooma liturgia ilmutab Bugnini mõju märksa rohkem kui Antonelli mõju.