Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

kolmapäev, 27. mai 2009

Benedictus XVI reformi hermeneutikast

Pöördudes 22. detsembril 2005 jõulukõnega Rooma kuuria poole, esitles paavst Benedictus XVI oma "järjepidevuse hermeneutikat":

[...] Viimane sündmus sel aastal, millest ma tahaksin siinkohal mõtiskleda, on Vatikani Teise Kirikukogu lõpetamise 40. aastapäeva tähistamine. See mälestus ärgitab küsima: Mis on olnud Kirikukogu tulemus? Kas see on hästi omaks võetud? Mis on Kirikukogu vastuvõtmises olnud head ja mis on olnud ebaadekvaatne või ekslik? Mis jääb veel teha? Keegi ei saa eitada, et Kiriku ulatuslikes piirkondades on Kirikukogu juurutamine olnud mõnevõrra raske, isegi soovimata kasutada neil aastail asetleidnu kohta Kiriku suure doktori p. Basiliuse kirjeldust Kiriku olukorra kohta Nikaia Kirikukogu järel: ta võrdleb Kiriku olukorda merelahinguga sünges tormis, öeldes muuhulgas: "Nende räme karjumine, kes lahkmeeles üksteise vastu üles astuvad, arusaamatu vatramine, lakkamatu käratsemise segane kõmin on nüüd täitnud pea kogu Kiriku, väärastades liialduste või puudustega usu õige õpetuse..." ( De Spiritu Sancto, XXX, 77; PG 32, 213 A; SCh 17 ff., p. 524).

Me ei taha kasutada üks-üheselt seda dramaatilist kirjeldust situatsiooni kohta kirikukogu-järgsel perioodil, ent siiski peegeldub selles midagi kõigest, mis on toimunud. Tekib küsimus: Miks on Kirikukogu elluviimine Kiriku ulatuslikes piirkondades olnud siiani nii raske?

Eks see sõltub Kirikukogu õigest interpreteerimisest või -- nagu me tänapäeval ütleksime -- selle kohasest hermeneutikast, õigest võtmest selle tõlgendamiseks ja rakendamiseks. Probleemid selle elluviimisel kerkisid asjaolust, et silmitsi sattusid kaks vastandlikku hermeneutikat ja hakkasid teineteisega võitlema. Üks põhjustas segadust, teine, vaikselt ent üha rohkem nähtavalt, kandis ja kannab veelgi vilja.

Ühel pool on tõlgendus, mida ma nimetaksin "järjepidevusetuse ja katkestuse hermeneutikaks"; see on sageli leidnud tuge massimeedia sümpaatiast ning samuti kaasaegse teoloogia ühest trendist. Teisel pool on "reformi hermeneutika", üheainsa subjekti -- Issanda poolt meile antud Kiriku -- järjepidevuse alusel uuenemise hermeneutika. Ta on subjekt, mis ajas kasvab ja areneb, ent jääb alati samaks üheks subjektiks, rännakul olevaks Jumala rahvaks.

Järjepidevusetuse hermeneutika riskib lõpetada kirikukogu-eelse Kiriku ja kirikukogu-järgse Kiriku vahelise lõhe tekitamisega. See kinnitab, et Kirikukogu kui sellise tekstid ei väljenda veel Kirikukogu tõelist vaimu. See väidab, et need on kompromisside vili, milles üksmeele saavutamiseks peeti vajalikuks alal hoida ja taaskinnitada mitmeid vanu asju, mis osutuvad nüüd mõttetuks. Ent Kirikukogu tõelist vaimu ei tulevat otsida nendest kompromissidest, vaid neis tekstides sisalduvatest impulssidest uue suunas.

Vaid need uuendused üksi pidid esindama Kirikukogu tõelist vaimu, ning nendest lähtudes ja kooskõlas nendega on võimalik edasi liikuda. Just selle tõttu, et tekstid peegeldavad vaid ebatäiuslikult Kirikukogu tõelist vaimu ja selle uudsust, tuleb minna julgelt tekstidest kaugemale ja teha ruumi uudsusele, milles väljenduks Kirkukogu sügavaim intentsioon, isegi kui see oleks veel ebamäärane.

Ühesõnaga: oleks vaja järgida mitte Kirikukogu tekste, vaid selle vaimu. Sel moel jäi ilmselgelt avar tõlgendusvõimalus küsimusele, kuidas seda vaimu järgnevalt määratleda ning seeläbi tehti ruumi igale kapriisile.

Nõnda on Kirikukogu olemust põhimõtteliselt valesti mõistetud. Sel moel käsitletakse seda justkui mingi põhiseadusena, mis muudab kehtetuks vana konstitutsiooni ja asendab selle uuega. Ent konstitutsiooniline kogu vajab mandaati ja seejärel kinnitust mandaadi andja poolt, teisisõnu rahvast, keda konstitutsioon peab teenima. Kirikukogu isadel polnud sellist mandaati ja keegi polnud kunagi neile seda ka andnud; ega saanudki keegi neile seda anda, sest Kiriku olemuslik konstitutsioon tuleb Issandalt ja see anti meile selleks, et me võiksime saavutada igavese elu ning, lähtudes sellest perspektiivist, oleksime võimelised valgustama ajalikku elu ja aega ennast.

Sakramendi läbi, mille nad on vastu võtnud, on piiskopid Issanda anni majapidajad. Nad on "Jumala müsteeriumite majapidajad" (1Ko 4,1); sellistena peavad nad olema "ustavad" ja "targad" (cf. Lk 12, 41-48). Seetõttu peavad nad kandma Issanda anni eest hoolt õigel moel, nii et see ei jääks varjatuks mingis peidupaigas vaid kannaks vilja ning et Issand võiks lõpuks majapidajale öelda: "Kuna sa oled ustav olnud väikestes asjades, panen ma sind suurte üle" (cf. Mt 25,14-30; Lk 19,11-27).

Need tähendamissõnad Evangeeliumist väljendavad Issanda teenistuses nõutavat ustavuse dünaamikat; ning nende kaudu saab selgeks, et, nagu kirikukogul, peavad dünaamika ja ustavus koonduma.

Järjepidevusetuse hermeneutikale astub vastu reformi hermeneutika, nagu seda esmalt esitles paavst Johannes XXIII oma kõnes Kirikukogu avamisel 11. oktoobril 1962 ja hiljem paavst Paulus VI oma kõnes Kirikukogu lõpetamisel 7. detsembril 1965.

Siinkohal tsiteerin vaid Johannes XXIII tuntud sõnu, mis väljendavad ühetimõistetavalt seda hermeneutikat, kui ta ütleb, et Kirikukogu soovib "anda edasi õpetust, puhtalt ja tervikuna, mistahes lahjendamise või moonutamiseta". Ja ta jätkab: "Meie kohus on mitte ainult kaitsta seda hinnalist vara, nagu muretseksime üksnes mineviku pärast, vaid pühendada end siira tahtega ja kartmatult tööle, mida meilt nõuab meie ajastu...". On hädavajalik, et "kinnipidamist Kiriku õpetusest selle terviklikkuses ja täpsuses..." esitataks "ustavas ja täiuslikus kooskõlas autentse doktriiniga, mida tuleb aga uurida ja selgitada kaasaegse mõtlemise uurimismeetodite ja kirjanduslike vormide kaudu. Usutalletuse iidse doktiini substants on üks asi, ja viis, kuidas seda esitatakse, teine...", säilitades sama tähenduse ja sõnumi (The Documents of Vatican II, Walter M. Abbott, S.J., p. 715).

On selge, et see pühendumus spetsiifilise tõe väljendamisele uuel moel nõuab uut mõtlemist selle tõe üle ning uut ja elavat suhet sellega; samuti on selge, et uued sõnad saavad kujuneda ainult siis, kui need tulevad informeeritud arusaamisest väljendatud tõe kohta ning teiselt poolt, et mõtisklemine usu üle nõuab ühtlasi, et seda usku elataks. Selles osas oli paavst Johannes XXIII poolt pakutud programm äärmiselt nõudlik, tõepoolest, just nagu ustavuse ja dünaamika süntees on nõudlik.

Ometi, kus iganes see tõlgendus Kirikukogu elluviimist juhatas, arenes uus elu ja küpsesid uued viljad. Nelikümmend aastat pärast Kirikukogu saame näidata, et positiivne on kaugelt suurem ja elavam kui see tundus olevat 1968-ndat ümbritsevatel tormilistel aastatel. Täna me näeme, et kuigi head seemned arenesid aeglaselt, kasvasid nad siiski; ja samuti kasvab meie sügav tänu Kirikukogule tehtud töö eest.

Oma kõnes Kirikukogu lõpetamisel osutas Paulus VI veel ühele spetsiifilisele põhjusele, miks järjepidevusetuse hermeneutika võib paista veenvana.

Suures dispuudis inimese üle, mis tähistab kaasaega, pidi Kirikukogu keskenduma eriti antropoloogia teemale. Ta pidi esitama küsimuse suhte kohta Kiriku ja tema usu vahel ühelt poolt ning inimese ja kaasaegse maailma vahel teiselt poolt (cf. ibid.). Küsimus saab veelgi selgemaks, kui kasutame üldise mõiste "kaasaegne maailm" asemel teist, mis on täpsem: Kirikukogu pidi määratlema uuel moel suhte Kiriku ja modernse ajastu vahel.

See suhe sai mõnevõrra tormilise alguse Galileo juhtumiga. Seejärel katkes see täielikult, kui Kant kirjeldas "puhta mõistuse religiooni" ja kui Prantsuse revolutsiooni radikaalses faasis külvati pilt riigist ja inimesest, mis praktiliselt ei tahtnud jätta Kirikule enam mingit ruumi.

19. sajandil, Pius IX ajal, tingis kokkupõrge Kiriku usu ning radikaalse liberalismi ja loodusteaduste vahel, mis samuti kinnitasid end hõlmavat oma teadmisega kogu reaalsust selle piirideni, väites jäärapäiselt muutvat "Jumala hüpoteesi" ülearuseks, Kiriku poolt selle modernse ajastu kibeda ja radikaalse hukkamõistu. Nõnda paistis, et polnud jäänud enam mingit keskkonda avatuks positiivsele ja viljakale mõistmisele, ning äratõukamine nende poolt, kes tundsid end olevat modernse ajastu esindajad, oli samuti drastiline.

Ent vahepealsel ajal on ka modernne ajastu teinud läbi teatud arengud. Inimesed hakkasid mõistma, et Ameerika revolutsioon pakkus kaasaegse riigi mudelit, mis erines radikaalsete tendentsidega teoreetilisest mudelist, mis oli esile kerkinud Prantsuse revolutsiooni teises faasis.

Loodusteadused hakkasid üha selgemalt mõtisklema omaenda piiratuse üle, tingitud nende endi meetodi poolt, mis hoolimata suurtest saavutustest oli ometi võimetu hoomama reaalsuse globaalset loomust.

Nii juhtus, et mõlemad parteid hakkasid järk-järgult teineteisele avanema. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil ja eriti pärast Teist Maailmasõda näitasid katoliiklikud riigimehed, et sai eksisteerida kaasaegne sekulaarne riik, mis polnud väärtuste suhtes neutraalne, vaid elav, ammutades kristluse poolt avatud suurtest eetilistest allikatest.

Katoliiklikust sotsiaaldoktriinist, nagu see tasapisi kujunes, sai oluline mudel radikaalse liberalismi ja marksistliku riigiteooria vahel. Loodusteadused, mis tunnistasid reservatsioonideta üksnes enda meetodit, välistades Jumala ligipääsu, said üha paremini aru, et see mudel ei hõlmanud kogu reaalsust. Seetõttu avasid nad taas oma ukse Jumalale, teades, et reaalsus on suurem, kui naturalistlik meetod ja kõik, mida see suudab haarata.

Võib öelda, et oli kujunenud kolm küsimusteringi, mis siis, Vatikani Teise Kirikukogu ajal, vastust ootasid. Ennekõike tuli ümber määratleda suhe usu ja kaasaegse teaduse vahel. Veelgi enam, see ei puudutanud üksnes loodusteadusi, vaid ka ajalooteadust, sest teatud koolkonnas väitis ajaloolis-kriitiline meetod end omavat viimset sõna Piibli tõlgendamisel ning nõudes oma Pühakirja-tõlgendusele täielikku eksklusiivsust, vastandus olulistes punktides Kiriku usu poolt väljatöötatud tõlgendusele.

Teiseks, tuli anda uus määratlus suhtele Kiriku ja kaasaegse riigi vahel, mis jätaks erapooletult ruumi erineva religiooni ja ideoloogiaga kodanikele, eeldades vaid vastutust korrakohaseks ja tolerantseks kooseksisteerimiseks nende seas ning vabaduseks praktiseerida nende oma religiooni.

Kolmandaks, sellega oli üldisemalt seotud religioosse sallivuse probleem -- küsimus, mis nõudis kristliku usu ja maailma religioonide vahelise suhte uut määratlemist. Seejuures oli, enne hiljutisi natsi-kuritegusid ja üldiselt, vaadates tagasi pikale ja raskele ajaloole, vaja eriliselt anda hinnang ja määratleda uuel moel suhe Kiriku ja Iisraeli usu vahel.

Kõik need on väga tähtsad valdkonnad -- need olid Kirikukogu teise osa suured teemad -- mille üle on antud kontekstis võimatu laiemalt mõtiskleda. On selge, et kõigis neis sektorites, mis kõik koos moodustavad üheainsa probleemi, võib ilmneda mingi järjepidevuse katkestus. Tõepoolest, järjepidevuse puudus ilmneski, ent pärast mitmesuguste eristuste tegemist konkreetsete ajalooliste situatsioonide ja nende nõudmiste vahel, osutus, et printsiipide järjepidevusest polnud loobutud. See fakt võib esmapilgul kergesti kahe silma vahele jääda.

Just selles järjepidevuse ja järjepidevusetuse kombinatsioonis erinevatel tasanditel seisneb tõelise reformi loomus. Selles innovatsiooniprotsessis järjepidevuse säilides peame õppima mõistma praktilisemalt kui varem, et Kiriku otsustused kontingentsetes asjades -- näiteks liberalismi teatud praktilistes vormides või Piibli vabas tõlgenduses -- peavad paratamatult olema ka ise kontingentsed, just seetõttu, et nad osutavad spetsiifilisele reaalsusele, mis on iseeneses muutuv. Oli vaja õppida ära tundma, et nendes otsustustes on ainult printsiibid need, mis väljendavad jäävat aspekti, kuna nad jäävad justkui allhoovuseks, motiveerides otsustusi seesmiselt.

Teiselt poolt, praktilised vormid, mis sõltuvad ajaloolisest situatsioonist ja alluvad seetõttu muutustele, pole nii jäävad.

Seepärast on põhiotsustused jätkuvalt kindlalt juurdunud, samas kui nende rakendamise viis uutes kontekstides võib muutuda. Nii näiteks, kui käsitleda religioosset vabadust inimliku suutmatuse väljendusena avastada tõde, nii et sellest saab relativismi kanoniseerimine, siis tõstetakse see sotsiaalne ja ajalooline vajadus ebakorrektselt metafüüsilisele tasandile ja jäetakse ilma selle tõelisest mõttest. Sellest tulenevalt ei saa seda vastu võtta need, kes usuvad, et inimene on võimeline tunnetama tõde Jumala kohta ja on tõe sisemise väärikuse põhjal seotud selle tõega.

Teiselt poolt, olukord on hoopis teine, kui religioosset vabadust tajutakse kui inimlikust kooseksisteerimisest tulenevat vajadust, või tegelikult, tõe olemusliku järelmina, tõe, mida ei saa väliselt peale sundida, vaid mille isik peab omaks võtma ükspäinis veendumuse protsessi kaudu.

Vatikani Teine Kirikukogu, tundes ära ja võttes omaks kaasaegse riigi olemusliku printsiibi, on dekreediga religioossest vabadusest taastanud Kiriku sügavaima päranduse. Seda tehes võib ta olla teadlik täielikust kooskõlast Jeesuse enese õpetusega (cf. Mt 22,21), nagu ka kõikide aegade märtrite Kirikuga. Iidne Kirik palvetas loomuldasa kohusetundest keisrite ja poliitiliste liidrite eest (cf. 1Tm 2,2); ent palvetades keisrite eest keeldus ta neid kummardamast ja tõrjus seeläbi selgelt tagasi riigi-religiooni.

Varajase Kiriku märtrid surid oma usu eest sellesse Jumalasse, kes ilmutas end Jeesuses Kristuses ning just sel põhjusel surid nad ka südametunnistuse vabaduse eest ja vabaduse eest tunnistada oma usku -- seda tunnistamist ei saa ükski riik peale sundida, vaid seda saab nõutada ükspäinis Jumala armus südametunnistuse vabaduses. Misjoneeriv Kirik, mida tuntakse tema sõnumi kuulutamise kaudu kõigile rahvastele, peab paratamatult töötama usuvabaduse heaks. Ta igatseb anda edasi tõe andi, mis eksiteerib igaühe ja kõikide jaoks.

Samal ajal kinnitab ta rahvastele ja valitsustele, et seda tehes ei taha ta hävitada nende identiteeti ja kultuuri, vaid vastupidi, tahab anda neile vastuse, mida nad oma sügavaimas sisemuses ootavad -- vastuse, millega kultuuride paljus ei kao, vaid kasvab ühtsus inimeste vahel ja seega ka rahu rahvaste vahel.

Kiriku usu ja kaasaegse mõtte mõningate elementide vahelise suhte uue määratlusega on Vatikani Teine Kirikukogu üle vaadanud või isegi korrigeerinud teatud ajaloolisi otsuseid, ent selles näilises järjepidevusetuses on ta tegelikult säilitanud ja süvendanud oma sisimat loomust ja tõelist identiteeti.

Kirik oli ja on nii enne kui pärast Kontsiili sama Kirik, üks, püha, katoliiklik ja apostellik, rännates edasi läbi aja; ta jätkab "oma palverännul kesk maailma tagakiusamisi ja Jumala lohutusi", kuulutades Issanda surma kuni Ta tuleb (cf. Lumen Gentium, n. 8).

Need, kes ootasid, et selle fundamentaalse "jaaga" modernsele ajastule hajuvad kõik pinged ja et seeläbi saavutatud "avatus maailmale" kujundab kõik ümber puhtaks kooskõlaks, olid alahinnanud sisemisi pingeid nagu ka modernses ajastus olemuslikult sisalduvaid vasturääkivusi.

Nad olid alahinnanud inimloomuse ohtlikku haprust, mis on ähvardanud inimlikku progressi ajaloo kõigil perioodidel ja igas ajaloolises olukorras. Need ohud, koos uute võimalustega ja inimese uue võimuga mateeria ja iseenese üle, ei kadunud, vaid omandasid uued mõõtmed: pilguheit tänase päeva ajaloole näitab seda selgesti.

Ka meie ajal jääb Kirik "tähiseks, mille vastu räägitakse" (Lk 2,34) -- mitte ilmaasjata ei andnud paavst Johannes-Paulus II, toona veel kardinalina, seda pealkirja Vaimulikele Harjutustele, mida ta pidas 1976. aastal paavst Paulus VI-le ja Rooma kuuriale. Kirikukogu ei saanud kavatseda kõrvaldada Evangeeliumi vastuseisu inimlikele ohtudele ja vigadele.

Vastupidi, Kirikukogu kavatsus oli täiesti kindlasti ületada ekslikud või ülearused vasturääkivused, selleks et esitada maailmale Evangeeliumi nõue selle täies suuruses ja puhtuses.

Sammud, mis Kirik astus modernse ajastu suunas, mida esitati üsna ebamääraselt kui "avatust maailmale", kuuluvad lühidalt usu ja mõistuse vahekorra alalise probleemi juurde, mis kerkib taas esile üha uutes vormides. Situatsiooni, millega Kirikukogu pidi silmitsi seisma, saab kahtlemata võrrelda eelmiste ajastute sündmustega.

Oma esimeses kirjas ärgitas Peetrus kristlasi olema alati valmis vastust andma (apo-logia) igaühele, kes neilt pärib logose, nende usu põhjuse kohta (cf. 3,15).

See tähendas, et piibellikku usku tuli arutada ja et see pidi jõudma kontakti kreeka kultuuriga ning tuli õppida tõlgendamise kaudu ära tundma neid eraldavat joont, aga ka nende koondumist ja lähedust nende vahel ühes Jumalast antud mõistuses.

Kui aristootellik mõte jõudis 13. sajandil juudi ja araabia filosoofide kaudu kontakti keskaegse kristlusega, mis oli kujunenud platoonilises traditsioonis, ning usk ja mõistus riskisid sattuda lepitamatusse vastuollu, oli eelkõige Aquino p. Thomas see, kes vahendas uut kohtumist usu ja aristootelliku filosoofia vahel, asetades seeläbi usu positiivsesse suhtesse tema ajal valitsenud mõistuse vormiga. Pole kahtlust, et väsitav dispuut modernse mõistuse ja kristliku usu vahel, mis oli alanud negatiivselt Galileo juhtumiga, läbis mitmeid faase, ent Vatikani Teise Kirikukoguga saabus aeg, mil oli vaja avarat uut mõtlemist.

Kahtlemata visandati kontsiliaarsetes tekstides selle sisu üksnes üldjoontes, ent see määratles selle olemusliku suuna, nii et dialoog mõistuse ja usu vahel, mis on tänapäeval eriti oluiline, leidis Vatikani Teise Kirikukogu põhjal oma kursi.

Seda dialoogi tuleb nüüd edasi viia suure mõtteavarusega, aga ühtlasi selle selge eritlusega, mida maailm meilt sel hetkel õigusega ootab. Nõnda võime täna vaadata tänuga Vatikani Teisele Kirikukogule: kui me tõlgendame seda ja viime selle ellu juhituna õigest hermeneutikast, saab see olla võimas ja muutuda üha võimsamaks Kiriku alatiselt vajaliku uuendamise jaoks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse