Patust ja patusest

Eilses intervjuus viimase "Elukultuuri"-saate jaoks küsis saatejuht Lauri Beekman meilt, mida peaks Kirik meie arvates tegema abordi vastu võitlemiseks ja elukultuuri edendamiseks. Vastasin omalt poolt, et Kirik peaks püüdma võimalikult täielikult olla see, mis ta on, ja andma võimalikult selgelt ja täielikult edasi Kristuse sõnumit. See sõnum kipub ähmastuma, kui ei suudeta selgelt eristada pattu ja patust. Kui seda eristust ei tehta, siis riskitakse leppida patuga, õigustades seda armastusega patuse vastu; või siis riskitakse patuse hukkamõistmisega, õigustades seda leppimatusega patu suhtes. Kirik peaks aga püsima Kristuse suhtumises, kes "armastas lõpuni" patust ja mõistis kompromissitult hukka patu.

Tahaksin seda tegelikult üldtuntud mõttekäiku veidi edasi arendada. Küsimus ei ole "tasakaalu leidmises" laksismi ja rigorismi vahel, "õigetes proportsioonides" andestuse ja hukkamõistu vahel. Kristuse suhtumist ei iseloomusta "mõõdukus" nende kahe äärmuse vahel, vaid radikaalne ja jäägitu armastus inimese vastu ja patu hukkamõistmine. Jeesus tuli mitte selleks, et lubada meil pattu teha, vaid et meid patust vabastada. Suhtumine, mis ei julge hukka mõista lokkavat abielurikkumist, liiderlikkuse õhutamist, seksuaalset perverssust, emaihus arenevate laste tapmist jms., ei ole halastuse ja ligimesearmastuse väljendus. Vastupidi, see on armastuse leiguse või puudumise väljendus, kuna "igaüks, kes pattu teeb, on patu ori" ja kes selle patuga lepib, see lepib inimese orjusega.

Parim, mida Kirik saab ühiskonna heaks teha, on olla täielikult, radikaalselt Kirik, Kristuse Müstiline Ihu, kuulutada Kristuse kompromissitut armastuse ja pühaduse sõnumit ning tuua oma armukanalite kaudu maailma Tema päästvat armu, milles saame ühelt poolt andeks oma patud ja teiselt poolt jõu Tema armastuse käsu järgi elamiseks.