Sekularismi telg

Järgnev on lühendatud tõlge Carl Anderssoni, Kolumbuse Rüütlite ülemrüütli, artiklist Zenitis 4.05.09:

Mitmed sündmused möödunud mõne kuu jooksul -- ning eriti meedia ja valitsusorganisatsioonide vastus paavst Benedictuse avaldustele ja tegudele -- on teinud selgeks, et paavst ja Kirik seisavad silmitsi kasvava vaenuliku sekularismiga.

Rahvusvaheline rünnak paavsti vastu, nii valitsuste kui meedia poolt, viimati lahenduste osas Aafrika AIDSi-kriisile, näitab suurenevat sekulaarset ortodoksiat. See vaade alavääristab kristlikku moraali ja on valmis tahtlikult ignoreerima fakte, püüeldes mistahes sotsiaalse probleemi sekulaarse, väärtusvaba lahenduse poole.

Paavst Benedictus on käsitlenud seda fenomeni Euroopa kontekstis juba mitu aastat. Sedamööda, kuidas Euroopa hülgab oma kristlikud juured, kujundab ta üha enam tulevikku, kus religioonil pole avalikus elus kohta. Mõned kommentaatorid on läinud nii kaugele, et osutavad Euroopa 'kristianofoobiale'. Näitavad ju küsitlusedki, et kolmandik või veelgi vähem Suurbritannias, Saksamaal, Itaalias ja Prantsusmaal elavatest inimestest ütleb, et religioon mängib nende elus olulist rolli.

[. . .] Ehkki mitte veel nii lärmakalt kui Euroopa sekularistid, on sekulaarsed jõud Ühendriikides muutunud üha söakamaks, püüdes Kirikut marginaliseerida ning sildistada selle õpetusi abielust ja elust kui parimal juhul iganenuid ja halvimal juhul kitsarinnalisi. Vähemalt ühel juhul on osariigi valitsus kaalunud (edutult) Katoliku Kiriku juriidilist ümberkujundamist, jättes selle piiskopid ja preestrid ilma kontrollist piiskopkondade ja koguduste üle.

[. . .] Kasvava poliitilise vaenulikkusegaÜhendriikides selle kristliku pärandi suhtes näib nüüd selge, et paavst Benedictus ja Katoliku Kirik seisavad silmitsi sekularismi teljega, millesse kuuluvad olulised elemendid Euroopa Liidust, Ühinenud Rahvaste Organisatsioonist ja nüüd ka Ühendriikidest. See viimane lisandus väärib tähelepanu, kuna see on hiljutine lisandus ning kuna Ühendriigid avaldavad suurt mõju üldiselt ja meedia vallas.

Me oleme näinud ka tagajärgi. Lõigatuna ära oma moraalsest kompassist, millele paavst on viidanud kui "vaba riigi poliitika-eelsele vundamendile", on see telg näidanud end soovimatuna või võimetuna võtma vastu midagi peale omaenda väärtuste. Radikaalse pühendumise nimel ainult mõistusele, oleme olnud tunnistajateks tormakale hukkamõistule paavsti suhtes, hoolimata teaduslikust tõendusest. Niinimetatud pühendumine mõistusele -- mis on ära lõigatud usust -- on osutunud ebamõistlikuks oma vaenulikkuses moraali ja religioosse usu suhtes.

Selline trend, nagu Benedictus on osutanud, teeb murelikuks demokraatia tuleviku suhtes. Ja maailma jaoks, mis on marksismi ja natsionaalsotsialismi näol juba eksperimenteerinud radikaalse sekularismiga, on see trend liigagi tuttav. Lõigatuna ära oma moraalsest kompassist, riskib maailm hõlmata tuttavat diktaatuuri -- Benedictuse sõnutsi -- "relativismi diktatuuri".

See "mõistuse ülbus", hoiatas kord toonane kardinal Ratzinger, "tekitab veel suurema ähvarduse -- piisab, kui mõelda siinkohal aatompommist, või inimesest kui 'produktist'."

Meie vastus nõuab tihedat koostööd piiskoppide, preestrite ja ilmikute vahel -- mida paavst Benedictus on soovitanud uue evangeliseerimise edukuse pandina. Miski vähem ei too evangeeliumi efektiivselt nendele kasvavalt sekulaarsetele maastikele.

Järgnedes paavst Benedictuse juhtimisele, peab igaüks meist tegema tööd Kristuse sõnumi toomiseks meie ligimesteni ja meie rahvasteni meie endi tunnistuse kaudu tõele, nii avalikkuses kui ka privaatsfääris. Nagu alati on toimunud, kui Kirik on seisnud silmitsi vaenuliku keskkonna väljakutsetega, on meie kristlik tunnistamine, meie ligimesearmastus kõige võimsam tunnistus, mida me saame pakkuda oma üha sekulaarsemale ühiskonnale.