Paavsti pöördumine 26. mail

Benedictus XVI pöördumine Rooma piiskopkonna kirikliku kongressi poole 26. mail 2009 (lühendatult, vt. orig.):

Vatikani Teine Kirikukogu, soovides anda edasi Kiriku puhast ja terviklikku õpetust, mis on küpsenud kahe tuhande aasta jooksul, andis sellele "rohkem kaalutletud määratluse", valgustades peamiselt selle müstilist loomust, st. kui "reaalsust, mis on läbistatud jumaliku kohaloluga ning seetõttu alati avatud uuele ja sügavamale uurimisele" (Paulus VI, Vatikani Teise Kirikukogu teise sessiooni avapöördumine, 25. septembril, 1963).

See tähendab, et Kirik, mille allikas on kolmainsas Jumalas, on osaduse müsteerium. Osadusena ei ole Kirik ükspäinis vaimne reaalsus, vaid elab ajaloos, see tähendab öelda lihas ja veres. Vatikani Teine Kirikukogu kirjeldab teda "kui sakramenti, või märki ja vahendit lähedaseks ühenduseks Jumalaga ning kogu inimkonna ühtsuseks" (Lumen Gentium, 1). Ja sakramendi olemus on just see, et [selles] on nähtamatu puudutatud nähtavas, et puudutatav nähtav avab ukse Jumala enese juurde. Kirik, nagu me ütlesime, on osadus, inimeste osadus, kes moodustab Püha Vaimu toime kaudu Jumala rahva, see tähendab samal ajal Kristuse Ihu.

Mõtisklegem veidi nende kahe võtmeidee üle. "Jumala rahva" kontsept tekkis ja arenes Vanas Testamendis: selleks, et siseneda inimajaloo reaalsusse, valis Jumal konkreetse rahva, Iisraeli rahva, et see oleks Tema rahvas. Selle erilise valiku intentsioon oli jõuda läbi väheste paljudeni ja läbi paljude, kõikideni. Teiste sõnadega, erilise valiku intentsioon on universaalsus. Selle rahva kaudu siseneb Jumal tõeliselt ajalukku konkreetsel moel. Ja see avanemine universaalsusele saab teoks ristil ja Kristuse ülestõusmises. Ristil, ütleb püha Paulus, hävitas Kristus lahutava vaheseina. Andes meile oma Ihu, taasühendab Ta meid selles oma Ihus, et teha meist üks. "Kristuse Ihu osaduses" saab kõikidest üksainus rahvas, Jumala rahvas, milles -- tsiteerides taas püha Paulust -- kõik on üks, ja ei ole enam erisust, erinevust kreeklase ja juudu, ümberlõigatu ja ümberlõikamatu, barbari, sküüdi, orja, heebrealaase vahel, vvaid Kritus on kõik kõiges. Ta hävitas erinevuse vaheseina rahvaste, rasside, kultuuride vahel: me oleme kõik ühendatud Kristuses. Nõnda me näeme, et mõlemad ideed -- "Jumala rahvas" ja "Kristuse Ihu" -- täiendavad teineteist ning moodustavad koos Uue Testamendi Kiriku idee.

Ning sellal kui "Jumala rahvas" väljendab järjepidevust Kiriku ajaloos, väljendab "Kristuse Ihu" Issanda ristil ja ülestõusmises kehtestatud universaalsust. Meie, kristlaste jaoks, on "Kristuse Ihu" seega mitte ainult kujund, vaid tõeline kontsept, sest Kristus annab meile oma tõelise Ihu anni, mitte lihtsalt kujundi. Olles üles tõusnud, ühendas Kristus meid kõiki sakramendis, et teha meist üksainus ihu. Seepärast täiendavad "Jumala rahva" ja "Kristuse Ihu" kontseptid teineteist: Kristuses saame me tõeliselt Jumala rahvaks. Ja "Jumala rahvas" tähendab seega "kõiki": paavstist kuni viimase ristitud lapseni.

Esimene euharistlik palve, mida nimetatakse Rooma kaanoniks, teeb vahet teenijate -- "meie, Sinu teenijad" -- ja "plebs tua sancta" ["Sinu püha rahva"] vahel; seepärast, see tahab erisust, see räägib teenijatest ja plebs sanctast ning väljend "Jumala rahvas" väljendab kõiki korraga nende olemises ühise Kirikuna.

Kirikukogu järel tervitati seda eklesioloogilist doktriini laialdaselt ja kristlikus kogukonnas küpses, tänu Jumalale, palju häid vilju. Siiski peame meenutama ka seda, et selle doktriini vastuvõtmine praktikas ning seepärast selle assimileerimine kirikliku südametunnistuse kangastiku poolt ei toimunud alati ja kõikjal ilma raskusteta ja vastavalt õiglasele tõlgendusele.

Nagu mul oli võimalus selgitada pöördumises Rooma kuuria poole 22. detsembril 2005, tahtis tõlgendusvool, mis apelleeris eeldatavale "Kirikukogu vaimule", kehtestada katkestuse ja isegi vastanduse Kontsiili-eelse ja Kontsiili-järgse Kiriku vahel, segades kohati ära täiesti objektiivselt eksisteeriva piiri hierarhilise teenimise ja ilmik-ustavate vastutuse vahel Kirikus.

Seejuures tõlgendati "Jumala rahva" mõistet mõnede poolt pelgalt sotsioloogilise visiooni kohaselt, peaaegu eksklusiivselt horisontaalse lõikega, mis välistas vertikaalse viite Jumalale. See positsioon oli ilmses kontrastis Kirikukogu sõna ja vaimuga, mis ei soovinud katkestust, teist Kirikut, vaid tõelist ja sügavat uuenemist, järjepidevuses ühe subjekti, Kirikuga, mis kasvab ajas ja arendab iseennast, ent jääb alati samaks, üheks subjektiks, palverännul olevaks Jumala rahvaks.