Väljavõte paavsti kõnest

Väljavõte paavsti kõnest eile pärast kuningas Hussein bin Talali mošee ja Hashemiti muuseumi külastamist:

[...] me ei saa jätta murega märkamata, et tänapäeval väidavad mõned üha intensiivsemalt, et religioon ei vasta sellele, mida ta väidab end loomu poolest olevat, nimelt ühtsuse ja kooskõla ehitaja, osaduse väljendus inimeste vahel ja Jumalaga. Tõepoolest, mõned väidavad, et religioon on paratamatult lõhenemiste allikas meie maailmas; ja nii kinnitavad nad, et mida vähem tähelepanu religioonile avalikus elus pühendatakse, seda parem. Muidugi, kahjuks ei saa eitada pingelisi vastuolusid erinevate religioossete traditsioonide järgijate vahel. Ometi, kas pole samal ajal nii, et sageli on ühiskonnas pingete ja lõhenemiste ning kohati koguni vägivalla tegelikuks katalüsaatoriks religiooni ideoloogiline manipuleerimine, mõnikord just poliitilistel eesmärkidel? Sellises situatsioonis, kus religiooni oponendid püüavad mitte üksnes vaigistada selle häält, vaid asendada seda enda omaga, tuntakse seda teravamalt vajadust, et usklikud oleksid truud oma põhimõtetele ja uskumustele. Moslemid ja kristlased peavad täna, just oma ühise ajaloo koorma tõttu, mida sageli märgistavad arusaamatused, püüdlema selle poole, et olla tuntud ja tunnustatud Jumala kummardajatena ustavana palves, innukalt pidamas Kõigeväelise käske ja nende järgi elamas, halastavad ja kaastundlikud, andes terviklikult tunnistust kõigest, mis on tõene ja hea, ning pidades alati meeles kõigi inimeste ühist päritolu ja väärikust, kes jäävad Jumala maailma ja ajaloo loova kava keskmesse.

[...] Austatud sõbrad, täna soovin ma osutada ülesandele, mida olen korduvalt käsitlenud ning mille kristlased ja moslemid minu kindla veendumuse kohaselt saavad enesele võtta, eriti meie kummagi panuse läbi õppimisse ja uurimistöösse ning avalikku teenimisse. See ülesanne on väljakutse kultiveerida inimmõistuse tohutut potentsiaali hüveks, usu ja tõe kontekstis. Kirjeldavad ju kristlased Jumalat muuhulgas kui loovat Mõistust, mis korraldab ja juhib maailma. Ja Jumal varustab meid võimega osaleda Tema mõistuses ning seekaudu toimida kooskõlas sellega, mis on hea. Moslemid kummardavad Jumalat, taeva ja maa Loojat, kes on kõnelenud inimkonnale. Ning nendena, kes usuvad ühte Jumalat, teame me, et inimmõistus on ise Jumala and ning et see tõuseb oma kõrgeimale tasandile, kui selle ujutab üle Jumala tõe valgus. Tõepoolest, kui inimmõistus laseb end usul alandlikult puhastada, on ta kaugel sellest, et nõrgeneda; pigem saab ta tugevdatud, et vastu panna liigsele enesekindlusele ja ulatuda üle iseenese piiride. Sel moel saab inimmõistus söakust taotleda oma ülevat eesmärki teenida inimkonda, väljendades meie sügavaimaid ühiseid püüdlusi ja avardades, mitte manipuleerides või ahendades, avalikku debatti. Nõnda -- kaugel sellest, et meie vaimu kitsendada -- avardab religiooni tõeline järgimine meie inimliku arusaamise horisonti. See kaitseb ühiskonda ohjeldamatu ego ekstsesside eest, ego, mis kaldub absolutiseerima piiratut ja varjutama piiramatut; see tagab, et vabadust kasutatakse käsikäes tõega, ning see kaunistab kultuuri tabamustega kõige selle kohta, mis on tõene, hea ja ilus.

See mõistuse arusaamine, mis ajendab inimvaimu pidevalt ületama iseennast absoluudiotsingus, esitab väljakutse; see sisaldab nii lootuse kui ettevaatuse tunnet. Kristlased ja moslemid üheskoos on ajendatud otsima kõike, mis on õiglane ja õige. Me peame ületama oma eriomased huvid ja julgustama teisi, eriti tsiviilametnikke ja juhte, tegema sedasama, et hoomata sügavat rahuldust ühise hüve teenimisest, isegi isiklike ohvrite hinnaga. Ning meile tuletatakse meelde, et kuna universaalsed inimõigused rajanevad meie ühisel inimlikul väärikusel, siis kehtivad need ühtmoodi iga inimese, iga mehe ja naise kohta, sõltumata tema religioossest, sotsiaalsest või etnilisest kuuluvusest. Selles osas peame märkima, et õigus religioonivabadusele ulatub üle jumalakummardamise küsimuse ning sisaldab õigust -- eriti vähemuste puhul -- õiglasele ligipääsule tööturule ja teistele kodanikuelu sfääridele.