Lisaks mesijutule rõhutas ta koostöö vajadust Ameerika ja kogu inimkonna ees seisvate probleemide lahendamiseks ka nende vahel, kes mingites -- näiteks abordi, embrüonaalsete tüvirakuuuringute jms. -- küsimustes on sügaval eriarvamusel. Ta kutsus Notre Dame'i lõpetajaid jääma truuks oma usule ja veendumustele, otsides samas dialoogi ja tehes koostööd kõigi teistega, isegi kui nende vahel on olulisi erimeelsusi.
Kuldne jutt. Ainult et sündmus ise koos audoktori tiitli omistamisega väljendas ülikooli eemaldumist katoliiklikust usust inspireeritud põhilistest eetilistest veendumustest ja oli seetõttu sügavas vastuolus presidendi kõnes esitatud üleskutsega. Või siis, pigem tõepoolest väljendas see sündmus ülikooli, enamiku selle õppejõudude ja lõpetajate usku ja veendumusi -- millisel juhul jääb üle koos George Weigeliga küsida: Mis 'kirikusse' see ülikool kuulub?
Viimast tõlgendust toetab auditooriumi reaktsioon presidendi tähelepanekule:
Need, kes võtavad sõna tüviraku-uuringute vastu, võivad toetuda imeteldavale veendumusele inimelu pühaduse kohta, ent sama veendumust kannavad diabeeti põdeva lapse vanemad, kes usuvad, et nende poja või tütre vaevusi saab leevendada.
millele auditoorium vastas müriseva aplausiga. Esiteks väärastas president vastuseisu objekti -- vastu ei olda mitte tüvirakuuuringutele kui niisugusele vaid embrüonaalsete tüvirakkude uuringutele, st. tüvirakkude, mille saamiseks hävitatakse areneva inimese elu selle varases arengustaadiumis. Õigustades konkreetset inimelude hävitamist diabeediravi arvatava võimalikkusega (seni pole embrüonaalsete tüvirakkude uuringud mingeid praktilisi tulemusi andnud), õigustab president seisukohta, et kellegi kannatuste leevendamiseks on õigustatud teise, süütu inimese tapmine. Ning "katoliikliku" ülikooli kasvandikud ja õppejõud kiidavad selle seisukoha aplausiga heaks ning omistavad selle esitajale õiguse audoktori nimetuse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Kommentaarid modereeritakse