Michael Kowalewski kompilatsioon tsitaatidest:
Hoolimata kõigist variatsioonidest, mis on praktikas aset leidnud sügavale teise aastatuhandesse, on üks asi jäänud selgeks kogu kristliku maailma jaoks: palvetamine ida suunas on traditsioon, mis ulatub tagasi algusesse.
-- The Spirit of the Liturgy (Ignatius Press, 2000), lk. 75.
Nagu ma oma raamatutes olen kirjutanud, arvan ma, et [Missa] pühitsemine ida suunas, Kristuse suunas, kes on tulemas, on apostellik traditsioon.
-- Looking Again at the Question of Liturgy with Cardinal Ratzinger, ed. Alcuin Reid (St. Michael's Abbey, 2003), lk. 151.
Preestri pöördumine rahva poole on pööranud kogukonna enesesse-sulgunud ringi. Oma välises vormis ei avane see enam selle poole, mis asub ees ja kõrgemal, vaid on suletud iseendasse. Ühine pöördumine ida suunas ei olnud "pühitsemine seina suunas"; see ei tähendanud, et preester "oli seljaga rahva poole": preestrit ennast ei nähtud nii olulisena. Sest samamoodi, kui kogudus sünagoogis vaatas üheskoos Jeruusalemma poole, nõnda vaatas kogudus kristlikus liturgias üheskoos "Issanda poole". ... Nad ei sulgenud end ringi; nad ei vaadanud üksteist; vaid palverännul oleva Jumala rahvana asetusid nad ida suunas, Kristuse poole, kes tuleb meid kohtama. ... Ühine pöördumine ida poole euharistliku palve ajal jääb endiselt olemuslikuks. See ei tulene millestki sattumuslikust, vaid sellest, mis on olemuslik. Preestri vaatamisel ei ole mingit tähtsust. See, mis loeb, on üheskoos Issanda vaatamine.
-- The Spirit of the Liturgy, lk. 80-81.
Altariristi nihutamine kõrvale, et võimaldada takistamatult vaadata preestrit, on midagi, mida ma pean viimaste aastakümnete üheks tõeliselt absurdseks nähtuseks. Kas rist on Missa ajal takistuseks? Kas preester on tähtsam kui Issand? See viga tuleb parandada nii kiiresti kui võimalik; seda saab teha ilma edasiste ümberehitusteta.
-- The Spirit of the Liturgy, lk. 84
P. Peetruse [Basiilikas] nihutati altar p. Gregorius Suure pontifikaadi ajal (590-604) lähemale piiskopitoolile, tõenäoliselt sel lihtsal põhjusel, et ta võiks seista, niivõrd kui võimalik, p. Peetruse haua kohal. ... Topograafiliste asjaolude tõttu osutus p. Peetruse [Basiilika] suunatuks läände. Nõnda pidi pühitsev preester, kui ta tahtis -- nagu kristlik palvetraditsioon nõuab -- seista näoga itta, seisma rahva taga ja vaatama -- see on loogiline järeldus -- rahva poole. ... Meie oma sajandi liturgiline uuendus korjas selle väidetava eeskuju üles ja arendas sellest uue idee liturgia vormi jaoks. Armulauda -- väideti -- pidi pühitsetama versus populum (rahva suunas). Altar -- nagu seda võib näha P. Peetruse [Basiilika] normatiivse mudeli põhjal -- tuli asetada sellisel moel, et preester ja rahvas vaatavad teineteise poole ja moodustavad koos pühitseva kogukonna ringi. Ükspäinis selline asetus -- nõnda öeldi -- oli kooskõlas kristliku liturgia mõttega, aktiivse osalemise nõudega. Ainult selline asetus vastas Viimase Õhtusöömaaja algsele eeskujule. Need argumendid tundusid lõpuks nii veenvad, et pärast kirikukogu (mis ei ütle midagi "rahva poole pöördumise" kohta) püstitati kõikjal uusi altareid ning täna näib versus populum pühitsemine tõepoolest olevat justkui Vatikani Teise Kirikukogu liturgilise uuenduse iseloomulik vili. Tegelikult on see kõige silmatorkavam tagajärg ümberkorraldusele, mis ei märgi ainult liturgiale pühendatud kohtade uut välist korraldust, vaid toob enesega ka uue idee liturgia olemusest -- liturgiast kui ühisest söömaajast.
-- The Spirit of the Liturgy, lk. 76-77
u poolt lisatud tsitaadid:
Vana itta-vaatava suuna positiivne sisu seisneb mitte selle orienteerituses tabernaakli poole. ... Selle, mida tänapäeval nimetatakse "preestri seljaga rahva poole pöördumiseks" algne mõte -- nagu J.A. Jungman on järjekindlalt näidanud -- on tegelikult preestri ja rahva vaatamine samas suunas ühises trinitaarses kummardamises. ... Seal, kus preester ja rahvas vaatavad üheskoos samas suunas, on meil tegemist kosmilise orientatsiooniga ning ühtlasi Armulaua tõlgendamisega ülestõusmise ja trinitaarse teoloogia mõistetes. Seega on see ühtlasi tõlgendus parousia, lootuse teoloogia mõistetes, milles iga Missa on lähenemine Kristuse taastulemisele.
-- The Feast of Faith (Ignatius Press, 1986), lk. 140
Rist altaril ei takista vaadet; see on ühine punkt, mille poole pöördutakse. See on avatud "ikonostaas", mis, kaugel sellest, et ühtsust takistada, tegelikult kergendab seda: see on kuju, mis tõmbab ja ühendab kõikide tähelepanu. Ma söandaksin isegi väita, et rist altaril on tegelikult hädavajalik eeltingimus rahva poole suunatud pühitsemisel.
-- The Feast of Faith, lk. 145
Ustavate seas kasvab tunne, et korraldusega, mis vaevalt, et näitab liturgiat olevat avatud kõrgematele asjadele ja tulevasele maailmale, on seotud olemuslikud probleemid.
-- Eessõna U.M. Langi raamatule Turning towards the Lord (Ignatius Press, 2004), lk. 11
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Kommentaarid modereeritakse