Vaala harpuunimine

Lubasin lähemalt kirjutada Notre-Dame'i skandaalist. Nüüd avaneb selleks hea võimalus MercatorNetis esmaspäeval avaldatud artikli tõlke näol, milles oma sisevaate Notre-Dame'i skandaalile ja selle ajaloolisele taustale pakub varjunime Omar O'Shaughnessey all kirjutav noor Notre-Dame'i õppejõud.

Notre Dame'i Ülikool on üks Ühendriikide vanemaid ja prestiižikamaid katoliiklikke ülikoole. Isegi mitte-ameeriklased on kuulnud selle legendaarsest [ameerika] jalgpallimeeskonnast Fighting Irish, mis on aluseks tuntud filmile, kus mängib noor Ronald Reagan. Meeskonna masendav tulemus 2007. aastal – kõige rohkem kaotusi ühel hooajal – tekitas viha ja ahastust ülikooli 120 000 vilistlase seas. See oli väidetavalt ülikooli kogu olemasoluaja suurim vastasseis.

Siiani.

Praegune lõhenemine on asetanud ülikooli Ameerika kultuurisõdade karupuuri – mis pole just meelispaik institutsioonile, mille kraadieelne programm on hinnatud Ühendriikides 18ndaks. See algas president Barack Obama kutsumisega 17. mail promotsioonikõnet pidama. Ühtlasi antakse talle audoktori nimetus.

Enamikus kõrgkoolides oleks enamusel aastatel Ameerika Ühendriikide presidendi külaskäik rõõmustav võimalus banaalsuste ja meelituste vahetamiseks. Ent Notre Dame on tunnustatud katoliiklik ülikool ja Obama on kaheldamatu, valjuhäälne abordi ja embrüonaalsete tüvirakkude uuringute pooldaja. Sellest johtuv furoor on süüdanud debati katoliikliku hariduse tähenduse üle.

Ülikool tasakaalsutas Obama aborti-pooldavaid vaateid, kuulutades, et omistab oma kõrgeima autasu, Laetare Medali, vankumatult abordivastaste vaadetega isikule, professor Mary Ann Glendonile, kes õpetas Obamat Harvardi Õiguskoolis. Tasakaalustamine oli viga. Glendon on meeldiv ja silmapaistev naine terase vaimu ja kindlate veendumustega. Ta esindas Vatikani Naiste Konverentsil Beijingis ja lõpetas hiljaaegu ametiaja Ühendriikide saadikuna Vatikanis.

Ta lükkas Notre Dame'i kutse tagasi.

"Promotsioon," kuulutas Glendon avalikus kirjas, "peaks olema rõõmus päev lõpetajatele ja nende peredele. See ei ole õige koht… tegelemiseks väga tõsiste probleemidega, mida tõstatab Notre Dame'i otsus — eirates Ühendriikide piiskoppide püsivat seisukohta — austada prominentset ja kompromissitut vastast Kiriku seisukohale õigluse alusprintsiipe puudutavas küsimuses."

Notre Dame'i pressiteenistus on leidnud uue kandidaadi — kohtunik John T. Noonan. Noonan pistis Laetare Medali tasku 1984. aastal, nii et seekord peab ta lihtsalt kõne. Ta sobitub kenasti Notre Dame'i skisofreenilisse lähenemisse katolitsismile. Ta on avalikult pro-life ja samal ajal katoliikliku kontratseptsiooniõpetuse prominentne kriitik.

Miks Notre Dame, mis on tõenäoliselt kõige prestiižsem katoliiklik ülikool Ühendriikides, üldse Obama kutsus? Ülikooli president, isa John Jenkins, õigustas oma sammu kui võimalust kaasata ta "edasisse dialoogi" abordi teemal. Ometi on Ühendriikide katoliku piiskopid seadnud 2004. aastal selged juhtnöörid, mis otsesõnu keelavad aunimetuste andmise pro-choice poliitikutele. Glendon teadis seda suurepäraselt – tema aitas juhtnööre koostada.

Abordivastaste vastus otsusele on ulatunud nõutusest raevuni.

Notre Dame asub Indiana diötseesis, mille piiskop John D’Arcy kirjutas avaliku kirja, milles ta süüdistas ülikooli, et see eelistab "prestiiži tõele". Ligi 50 [tänaseks 65, Tom] katoliku piiskoppi veel on toetanud tema kriitikat. Isa Jenkins teatas, et ta esitas kutse olles konsulteerinud kanoonilise õiguse asjatundjate ja ülikoolide presidentidega. Ta nimetas kutset piiskoppide juhtnööride vaimu ja kirjatähega kooskõlas olevaks. D’Arcy vastas teises avalikus kirjas, osutades, et Jenkins ei konsulteerinud oma piiskopiga.

Notre Dame ootas mõningaid värinaid, ent reaktsioon on väljunud Richteri skaalast. 28. aprilliks oli ühelainsal webilehel kirjutanud protestikirjale alla 340 000 inmest, mis ei ole mingi "fringe group", nagu Jenkins seda kirjeldab. Vilistaste rühm, replacejenkins.com, on sihiks seadnud rahatasku ning on veennud annetajaid kinni pidama miljonite väärtuses annetusi ülikoolile. Ülikooli avalike suhete osakond on palganud lisatöötajaid tegelemaks vihaste vilistlastega.

Ma töötan ülikoolilinnakus ja kellelegi ei saa jääda märkamata mürisev rahulolematus. Abordivastase rühmituse Center for Bio-Ethical Reform rekkad sildiga "Reproductive Choice Truck" tiirutavad mööda linnakut suurte nelja, seitsme ja üheteist kuu vanuste aborteeritud loodete piltidega. Praegu, kui ma seda kirjutan, lendab üle lennuk, mis veab järel loote lendplakatit. See vigurlend jätkub kuni promotsioonipäevani. Protestijad on saanud igapäevaseks elemendiks ülikooli peasissekäigu juures.

Samal ajal akadeemiline nõukogu ja enamik lõpetajatest kas toetab [otsust? Tom] või on lihtsalt ükskõikne asjaolude suhtes. Enamik neist hääletasid novembris Obama poolt.

Keset seda vastasseisu on vähesed, kui üldse keegi, käsitlenud katoliikliku identiteedi küsimust Notre Dame'is ning teistes katoliiklikes kolledžites ja ülikoolides. See küsimus ulatub tagasi 1955. aastasse, mil John Tracey Ellis, juhtiv katoliiklasest ajaloolane, mõistis hukka intellektuaalse kõrgtaseme puudumise katoliiklikes ülikoolides. Kui see ei muutu, väitis ta, ei jõua Notre Dame'i taolised institutsioonid kunagi Ameerika eliit-ülikoolide sekka. Suured katoliiklikud institutsioonid said vihjest aru. Ent selle asemel, et ameerika kultuuri kaasa haarata ja seda puhastada, hakkasid katoliiklikud õpetlased seda jäljendama. Hullem veel, nad tegid seda just ajal, mil ameerika kultuur pöördus ära oma protestantlikust minevikust, sekulaarsema ja seksuaalsema tuleviku poole.

Näiteks oli Notre Dame 60-te alguses Rockefelleri Fondi toel seotud sündimuskontrolli konverentside sponseerimisega. 1967. aasta Land O'Lakes Avalduses juhtis Notre Dame teisi katoliiklikke kolledžeid ja ülikoole deklareerima oma sõltumatust Kiriku autoriteedist, nii et nad saaksid taotleda raha erafondidest ja valitsusgrante. 1968. aastal juhtisid katoliiklikud teoloogiaosakonnad protesti Humanae vitae vastu, milles paavst Paulus VI keelustas kunstliku kontratseptsiooni.

Kirjas Jenkinsile nimetas Phoenixi piiskop Thomas Olmsted kutset "avalikuks mitte-kuuletumise aktiks" Ühendriikide piiskoppidele. Ent vaevalt on see esimene kord kui katoliiklik ülikool eirab piiskoppe. Paljud neist, sageli Notre Dame'i juhtimisel, on ignoreerinud piiskoppe juba aastaid. Juba 1989. aastal kaevati raamatus Is Notre Dame Still Catholic?, et 1982.-83. aasta küsitlus näitas, et enamik teoloogiaprofessoreid eitasid Kristuse jumalikkust, et ülikoolilinnakutes eksisteeris homo- ja lesbikultuur, ning et mõned akadeemilised ja administratiivtöötajad toetasid aktiivselt aborti. Teine väljaanne – mis on praegu trükis – täiendab loetelu intsidentidega nagu filmi The Last Temptation of Christ linastamine linnakus, korduvad katsed korraldada geifilmide festivali, Vagina Monologues, jne.

Ma olen Herman Melville'i suure romaani Moby Dick fänn. Monomaniakaalne puujalaga kapten Ahab jälitab hiiglaslikku valget kašelotti üle kogu maakera. Kui ta lõpuks vaala harpuunib, purustab Moby Dick laeva ning viib Ahabi ja meeskonna sügavikku Davey Jonesi juurde. Ainult jutustaja Ishmael jääb alles, et lugu rääkida, ja teda hoiab pinnal kirst kuni ta päästetakse.

Kas peitub siin õppetund Notre Dame'i jaoks? Ma usun küll. Pea pool sajandit on see ülikool monomaniakaalselt taga ajanud oma gigantset kinnisideed prestiižist sekulaarsete kolleegide seas. Kahtlemata on nood aplodeerinud tema kasvavale sõltumatusele traditsioonilistest väärtustest ja Kiriku õpetuse intellektuaalsest distsipliinist. Obama külaskäik on triumfaalseks sümboliks tõsiasjale, et Notre Dame on rõõmutult sarnane mistahes teise Ühendriikide sekulaarse ülikooliga. Ta on harpuuninud oma vaala.

Ent mis saab edasi? Kas Notre Dame vajub relativismi voogudesse? Nüüd, mil ma seda kirjutan, levivad jutud, et isa Jenkins tagandatakse või astub ise tagasi, ehkki pole tõenäoline, et tema järeltulija peaks teist kurssi. Finantsiliselt on ülikoolide nagu kõigi teistegi jaoks praegu rasked ajad. Kas sügavate kaugastega, aga illusioonidest vabanenud vilistlased sulgevad oma rahakottide rauad? Kas helged üliõpilased suunduvad mujale katoliiklikku haridust omandama? Ma ei tea, aga varun oma kirstu veidi erakorralisi tagavarasid.