Paavst meenutab piiblitõlgendamise aluseid

Järgneb lühendatud tõlge paavst Benedictus XVI pöördumisest Paavstliku Piiblikomisjoni liikmete poole 23. aprillil:

[Kõigepealt tuletab kirikukogu] meelde, et Jumal on Pühakirja autor: "Need jumalikult ilmutatud reaaliad, mis sisalduvad ja esitatakse Pühakirjas, on kirja pandud Püha Vaimu sisendusel. Püha Ema Kirik, toetudes apostelliku aja usule, võtab pühade ja kanoonilistena vastu nii Vana kui Uue Testamendi raamatud kogu oma terviklikkuses ja iga osa eraldi, kuna kirja panduna Püha Vaimu sisendusel on nende autoriks Jumal ja sellisena on nad edasi antud Kirikule endale" (Dei Verbum, n. 11).

Seepärast, kuna kõike, mida inspireeritud autorid või hagiograafid on avaldanud, tuleb pidada Püha Vaimu, nähtamatu ja transtsendentse Autori poolt öelduks, siis tuleb järelikult tunnistada, et "Piibli raamatud õpetavad kindlalt, ustavalt ja eksimatult seda tõde, mida Jumal tahtis Pühakirjas meie õndsuseks sisalduvat" (ibid., n. 11).

Pühakirja jumaliku inspireerituse ja tõesuse õigest esitamisest tulenevad teatud normid, mis puudutavad otseselt selle tõlgendamist. Konstitutsioon Dei Verbum ise, olles kinnitanud, et Jumal on Piibli Autor, tuletab meile meelde, et Pühakirjas räägib Jumal inimesele inimlikul moel ning see jumalik-inimlik sünergia on väga oluline: Jumal räägib inimestele tõepoolest inimlikul moel. Pühakirja korrektseks tõlgendamiseks tuleb seetõttu hoolikalt tähele panna, mida hagiograafid on õigupoolest tahtnud öelda ja mida on Jumal suvatsenud väljendada inimlikus keeles.

"Jumala sõnad, väljendatud inimeste sõnades, on kõigiti inimkeele sarnane, niisamuti kui igavese Isa Sõna, kui ta võttis enesele inimliku nõtruse liha, sai inimeste sarnaseks" (Dei Verbum, n. 13).

Veelgi enam, need osutused, mis on väga vajalikud korrektseks ajalooliseks ja kirjanduslikuks tõlgendamiseks kogu eksegeesi esmase mõõtmena, nõuavad seost Pühakirja inspireerituse ja tõesuse õpetuse eeldustega. Tõepoolest, kuna Pühakiri on inspireeritud, siis on selle korrektse tõlgendamise ülimaks printsiibiks, milleta pühad kirjutised jääksid möödaniku surnud kirjatäheks, see: Pühakirja "tuleb lugeda ja tõlgendada meeles pidades selle jumalikku autorlust" (ibid., n. 12).

Selles osas esitab Teine Vatikani Kirikukogu kolm kriteeriumit, mis Pühakirja tõlgendamisel alati kehtivad kooskõlas Vaimuga, kes selle inspireeris.

Kõigepealt tuleb pöörata suurt tähelepanu kogu Pühakirja sisule ja ühtsusele: see on Pühakiri ainult oma ühtsuses. Tõepoolest, kuitahes erinevad ka on raamatud, millest see koosneb, Pühakiri on üks Jumala kava ühtsuse tõttu, mille kese ja süda on Jeesus Kristus (cf. Lk 24, 25-27; Lk 24, 44-46).

Teiseks, Pühakirja tuleb tõlgendada kogu Kiriku elava Traditsiooni kontekstis. Origenese ütluse kohaselt: "Sacra Scriptura principalius est in corde Ecclesiae quam in materialibus instrumentis scripta", st. "Pühakiri on kirjutatud Kiriku südames enne kirjapanemist materiaalsete vahenditega."

Tõepoolest, oma Pärimuses kannab Kirik elavat mälestust Jumala Sõnast ja Püha Vaim on see, kes annab talle selle tõlgenduse vastavalt vaimulikule tähendusele (cf. Origenes, Homilae in Leviticum, 5,5).

Kolmanda kriteeriumina tuleb tähele panna usu analoogiat, st. individuaalsete usutõdede kooskõla omavahel ning Ilmutuse ja selles sisalduva jumaliku ökonoomia täiuse üldplaaniga.

Pühakirja erinevate meetoditega uurivate ekspertide ülesanne on anda oma panus vastavuses ülalnimetatud põhimõtetele Pühakirja sügavaima võimaliku tundmise ja selgitamise saavutamsieks. Pühade tekstide teaduslik uurimine on oluline, aga ei ole iseenesest piisav, kuna võtaks arvesse vaid inimlikku aspekti. Et respekteerida Kiriku usu terviklikkust, peab katoliiklik eksegeet olema tähelepanelik, et tajuda nendes tekstides Jumala sõna, Kiriku enese usu raames.

Kui see asendamatu tugipunkt puuduks, oleks eksegeetiline uurimine ebatäielik, kaotades silmist oma peamise eesmärgi ning riskides saada taandatud pelgalt kirjanduslikuks tõlgenduseks, milles tõeline Autor, Jumal, enam ei figureeriks.

Veelgi enam, Pühakirja tõlgendamine ei saa olla ainult individuaalne teaduslik pingutus, vaid seda tuleb alati võrrelda Kiriku elava Pärimusega, sellesse liita ja selle poolt autentiseerida. See reegel on eksegeesi ja Kiriku Magisteeriumi vahelise korrektse suhte selgitamiseks otsustava tähtsusega. Katoliiklik eksegeet ei tunne mitte ainult seda, et ta kuulub teaduslikku kogukonda, vaid samuti ja eelkõige kõikide aegade usklike kogukonda. Tegelikult ei antud neid tekste mitte individuaalsetele uurijatele või teaduslikule kogukonnale, "nende uudishimu rahuldamiseks või neile vaatlemis- ja uurimismaterjali andmiseks" (Divino Afflante Spiritu, eb 566).

Jumala poolt inspireeritud tekstid usaldati eelkõige usklike kogukonnale, Kristuse Kirikule, usuelu toitmiseks ja ligimesearmastuse suunamiseks. Austus selle eesmärgi vastu tingib piibelliku hermeneutika valiidsuse ja efektiivsuse. Entsüklika Providentissimus Deus meenutas seda fundamentaalset tõde ja märkis, et kaugel sellest, et takistada piibliuuringuid, julgustab austus selle normi vastu autentset progressi. Ma ütleksin, et ratsionalistlik usu-hermeneutika vastab lähemalt selle teksti realiteedile kui ratsionalistlik hermeneutika, mis ei tunne Jumalat.

Olla Kirikule ustav tähendab tegelikult sobitumist suure Pärimuse voogu. Magisteeriumi juhendamisel on Pärimus ära tundnud kanoonilised kirjutised kui Jumala poolt oma rahvale suunatud sõna, ega ole kunagi lakanud mõtisklemast nende üle ja avastamast nende ammendamatuid rikkusi.

Teine Vatikani Kirikukogu kinnitas taas väga kindlalt: "kõik, mida on öeldud Pühakirja tõlgendamise viisi kohta, kuulub viimselt Kiriku otsustusõiguse pädevusse, kuivõrd Kirik teostab talle jumalikult antud ülesannet ja teenimist Jumala Sõna eest hoolitsemisel ja selle tõlgendamisel" (Dei Verbum, n. 12).

Nagu ülalnimetatud dogmaatiline konstitutsioon meile meelde tuletab, on Pühakirja ja Pärimuse vahel lahutamatu ühtsus, kuna mõlemad lähtuvad samast allikast:

"Püha Pärimus ja Pühakiri on seega omavahel tihedalt ühendatud ja suhtlevad teineteisega. Sest mõlemad, voolates välja samast jumalikust allikast, saavad mingil moel kokku, moodustades ühtsuse, ja liiguvad sama eesmärgi suunas. Pühakiri on Jumala kõne nii, nagu see on kirja pandud Püha Vaimu hinguse all. Ning Pärimus annab oma terviklikkuses edasi Jumala sõna, mille Issand Kristus ja Püha Vaim on usaldanud apostlitele. Ta annab selle edasi apostlite järeltulijatele, nii et valgustatuna tõe Vaimu poolt võiksid nad seda ustavalt alal hoida, selgitada ja levitada üle piiride oma jutlusega. Nii tulenebki, et Kirik ei ammuta oma kindlust kõigi ilmutatud tõdede kohta üksnes Pühakirjast. Seega tuleb ühesuguse pühendumise ja austusega tunnistada ja austada nii Pühakirja kui Pärimust." (Dei Verbum, n. 9).

Nagu me teame, kuulub p. Basiliusele väljend "pari pietatis affectu ac reverentia", mis võeti Gratiani kaanonisse, mille kaudu see jõudis Trento Kirikukogule ning seejärel Teisele Vatikani Kirikukogule. See väljendab täpselt seda Pühakirja ja Pärimuse vastastikust läbipõimumist.

Ainuüksi kiriklikus kontekstis saab Pühakiri mõistetavaks kui autentne Jumala sõna, mis on Kiriku elu ja usklike vaimse kasvamise juhataja, norm ja reegel.

Nagu ma olen öelnud, ei ole see mingilgi moel takistuseks tõsisele ja teaduslikule tõlgendamisele, vaid võimaldab hoopis ligipääsu Kristuse täiendavatele dimensioonidele, mis jäävad ligipääsmatuks pelgalt kirjanduslikule analüüsile -- viimane pole iseenesest suuteline hoomama Pärimust ja Jumala rahvast läbi sajandite juhatanud üldist terviktähendust.