Paavsti kõne Ühiskonnateaduste Akadeemiale

Eile kohtus Benedictus XVI Paavstliku Ühiskonnateaduste Akadeemia liikmetega. Järgneb tema vastuvõtukõne veidi lühendatud tõlge:

Olles vaadelnud tööd, demokraatiat, globaliseerumist, solidaarsust ja subsidiaarsust seoses Kiriku sotsiaaldoktriiniga, on teie Akadeemia otsustanud pöörduda tagasi inimisiku väärikuse ja inimõiguste keskse küsimuse juurde, mis on Kiriku õpetuse ja kaasaegse ühiskonna kohtumispunktiks.

Maailma suured religioonid ja filosoofiad on valgustanud mõningaid aspekte nendest inimõigustest, mis on lühidalt kokku võetud evangeeliumi "kuldreeglis": "Nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!" (Lk 6,31; cf. Mt 7,12). Kirik on alati kinnitanud, et fundamentaalseid õigusi, lisaks sellele ja peale selle, kuidas neid erineval moel on formuleeritud ja erineval määral tähtsustatud mitmesugustes kultuurilistes kontekstides, tuleb ülal hoida ja universaalselt tunnustada, kuna need sisalduvad olemuslikult inimese loomuses, kes on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks. Kui kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks, siis jagavad nad ühist loomust, mis seob nad ühte ja nõuab universaalset austust. Võttes omaks Kristuse õpetuse, peab Kirik isikut "väärikaimaks loomu poolest" (Aquino p. Thomas, De potentia, 9, 3) ning on õpetanud, et isikutevahelisi suhteid valitsev eetiline ja poliitiline kord pärineb inimese olemise struktuurist endast. Ameerika avastamine ja järgnenud antropoloogiline debatt kuueteistkümnenda ja seitsmeteistkümnenda sajandi Euroopas viis kõrgenenud teadlikkusele inimõigustest kui sellistest ja nende universaalsusest (ius gentium). Uusaegne periood aitas kujundada ideed, et Kristuse sõnum -- kuna see kuulutab, et Jumal armastab iga inimest ja et iga inimene on kutsutud armastama vabalt Jumalat -- näitab, et igaüks, sõltumata oma sotsiaalsetest ja kultuurilistest oludest, väärib oma loomuse tõttu vabadust. Samal ajal peame alati meeles pidama, et "vabadus ise vajab vabastamist. Kristus on see, kes selle vabastab" (Veritatis splendor, 86).

Viimase sajandi keskel, pärast kahe hirmsa maailmasõja poolt põhjustatud kohutavaid kannatusi ja totalitaarsete ideoloogiate poolt toimepandud väljendamatuid kuritegusid, omandas rahvusvaheline kogukond rahvusvahelise seaduse uue süsteemi, mis põhineb inimõigustel. Seega näib ta olevat toiminud kooskõlas minu eelkäija Benedictus XV sõnumiga, kui viimane kutsus Esimese Maailmasõja sõdivaid pooli "kujundama relvade materiaalse jõu ümber seaduse moraalseks jõuks" ("Note to the Heads of the Belligerent Peoples", 1. august 1917).

Inimõigustest sai jagatud universaalse ethose tugipunkt -- vähemalt taotluse tasemel -- kogu inimkonnale. Need õigused on ratifitseerinud peaaegu kõik maailma riigid. Teine Vatikani Kirikukogu oma deklaratsioonis Dignitatis Humanae, nagu ka minu eelkäijad Paulus VI ja Johannes-Paulus II, osutasid jõuliselt õigusele elule ning õigusele südametunnistuse ja religioonivabadusele kui inimese loomusest enesest lähtuvate õiguste keskmes olevatele.

Rangelt võttes ei ole need inimõigused usutõed, isegi kui neid võib avastada -- ning nad saavad täielikult valgustatud -- Kristuse sõnumis, kes "ilmutab inimest inimesele enesele" (Gaudium et Spes, 22). Nad saavad edasise kinnituse usust. Ent on iseenesestmõistetav, et elades ja toimides füüsilises maailmas vaimsete olenditena, tagavad inimesed logose läbiva kohalolu, mis võimaldab neil teha vahet mitte ainult tõel ja valel, vaid ka heal ja kurjal, paremal ja halvemal ning õiglusel ja ebaõiglusel. See võime (ability) vaagida -- see radikaalne võimekus (agency) -- annab igale isikule võime (capable) hoomata "loomuseadust", mis pole midagi muud kui osalemine igaveses seaduses: "unde... lex naturalis nihil aliud est quam participatio legis aeternae in rationali creatura" (Aquino p. Thomas, ST I-II, 91, 2). Loomuseadus on universaalne teejuht, igaühele äratuntav, mille alusel saavad kõik inimesed vastastikku üksteist mõista ja armastada. Seepärast juurduvad inimõigused viimselt osaluses Jumalaga, kes on loonud iga inimese mõistuslikuks ja vabaks. Kui seda kindlat eetilist ja poliitilist alust eiratakse, jäävad inimõigused hapraks, kuna neilt on võetud nende õige vundament.

Seetõttu toetab ratsionaalne mõtlemine Kiriku tegevust inimõiguste edendamisel sellisel moel, et neid õigusi saab esitada kõigile hea tahtega inimestele, sõltumata nende mistahes religioossest kuuluvusest. Sellele vaatamata, nagu ma olen täheldanud oma entsüklikates, peab inimmõistus ühelt poolt läbima püsiva puhastumise usus, kuivõrd teda ohustab alati teatud eetiline pimedus, mida põhjustavad korratud kired ja patt; ning teiselt poolt, kuivõrd inimõigused vajavad taas-omaksvõtmist iga põlvkonna ja iga indiviidi poolt, ja kuivõrd inimlik vabadus -- mis teostub järjestikustes vabades valikutes -- on alati habras, vajab inimene tingimusteta lootust ja armastust, mida saab leida vaid Jumalas ja mis viib osalemisele Jumala õigluses ja helduses teiste vastu (cf. Deus Caritas Est, 18, ja Spe Salvi, 24).

See vaatenurk suunab tähelepanu mõningatele viimaste aastakümnete kõige kriitilisematele sotsiaalsetele probleemidele, nagu kasvav teadlikkus -- mis on osaliselt kujunenud koos globaliseerumise ja käesoleva majanduskriisiga -- karjuvast kontrastist õiguste võrdse omistamise ja ebavõrdse ligipääsu vahel nende õiguste saavutamise vahenditele. Kristlaste jaoks, kes regulaarselt paluvad Jumalalt "meie igapäevast leiba anna meile tänapäev", on häbiväärne tragöödia, et üks viiendik inimkonnast elab siiani näljas. Piisavate toiduvarude kindlustamine, niisamuti kui eluliste ressursside nagu vesi ja energia kaitsmine, nõuab kõikide rahvusvaheliste liidrite koostööd, näidates valmisolekut töötada heas usus, austades loomuseadust ning edendades solidaarsust ja subsidiaarsust planeedi nõrgimate regioonide ja rahvastega, mis on kõige efektiivsem strateegia rahvaste ja ühiskondade vahelise sotsiaalse ebavõrdsuse kaotamisel ning üleilmse turvalisuse suurendamisel.

Kallid sõbrad, kallid akadeemikud, kutsudes teid teie uurimustes ja otsustustes üles olema usutavad ja terviklikud tunnistajad nendele inimõigustele, mille osas ei saa teha mingeid mööndusi ja mis põhinevad jumalikul seadusel, annan ma teile suurima heameelega oma apostelliku õnnistuse.