Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

teisipäev, 12. mai 2009

Evolutsioon Vatikanis II

Rahvusvaheline Teoloogiline Komisjon on 1969. aastal Paulus VI poolt Usudoktriini Kongregatsiooni juurde asutatud organ, mille ülesandeks on abistada Püha Tooli ja eelkõige Usudokriini Kongregatsiooni olulisemate doktrinaalsete küsimuste uurimisel. Alltoodud tõlkejupid pärinevad aastal 2002 valminud dokumendist "Communion and Stewardship: Human Persons Created in the Image of God", mille avaldamise lubas komisjoni toonane esimees kardinal Josef Ratzinger.

63. [...] Kuigi inimese pärinemislugu on keeruline ja võib saada korrigeeritud, osutavad füüsiline antropoloogia ja molekulaarbioloogia üheskoos veenvalt inimliigi pärinemisele Aafrikast umbes 150 000 aasta eest ühise geneetilise põlvnemisega humanoidsest populatsioonist. Kuidas seda ka seletada, otsustavaks teguriks inimese pärinemises oli pidevalt suurenev ajumaht, mis kulmineerus homo sapiensi puhul. Koos inimese aju arenguga muutus jäädavalt evolutsiooni loomus ja määr: inimesele ainuomaste tegurite, nagu teadvus, intentsionaalsus, vabadus ja loovus ilmumisega, läks bioloogiline evolutsioon üle sotsiaalseks ja kultuuriliseks evolutsiooniks.

64. Paavst Johannes-Paulus II ütles mõned aastad tagasi, et "uued leiud [suunavad] meid tunnistama, et evolutsiooniteooria on rohkem kui hüpotees. On tõepoolest märkimisväärne, et see teooria on erinevates akadeemilistes distsipliinides toimunud avastuste seeria järel avaldanud uurijate vaimule üha suuremat mõju (Pöördumine Paavstliku Teaduste Akadeemia poole, 1996). Järjepidevuses eelnevate kahekümnenda sajandi paavstide õpetusega evolutsioonist (eriti paavst Pius XII entsüklikaga Humani Generis), tunnistab Püha Isa sõnum, et eksisteerib "mitu evolutsiooniteooriat", mis on "materialistlikud, reduktsionistlikud ja spiritualistlikud" ning seega katoliku usuga kokkusobimatud. Järelikult ei saa seda sõnumit tõlgendada ühetaolise heakskiiduna kõigile evolutsiooniteooriatele, kaasa arvatud neodarwinistlikele, mis eksplitsiitselt eitavad jumalikul ettehooldusel olevat mingi kausaalse rolli elu arenemisel universumis. Olles evolutsioonist huvitatud eelkõige sedavõrd, kuivõrd "see puudutab inimese küsimust", on paavst Johannes-Paulus II sõnum ometi otsesõnaliselt kriitiline inimese päritolu materialistlike teooriate suhtes ning rõhutab filosoofia ja teoloogia olulisust selleks, et adekvaatselt mõista "ontoloogilist hüpet" inimesele, mida ei saa seletada ainuüksi teaduslikus raamistikus. Nõnda keskendub Kiriku huvi evolutsiooni puhul erilisel moel "inimese kontseptsioonile", keda, kuna ta on loodud Jumala näo järgi, "ei saa pelga vahendi või instrumendina allutada ei liigile ega ühiskonnale." Jumala näo järgi loodud isikuna on ta võimeline kujundama osadussuhteid teiste isikutega ja Kolmainsa Jumalaga, nagu ka valitsema loodud universumi üle ja selle eest hoolt kandma. Need märkused näitavad, et evolutsiooni ja universumi päritolu teooriatel on eriline teoloogiline tähtsus, kui need puudutavad ex nihilo loomise ja inimese Jumala näo järgi loomise doktriine.

[...]

69. Käimasolev teaduslik debatt evolutsiooni mehanismide üle nõuab teoloogilist kommentaari, kuivõrd mõnikord ilmneb selles debatis jumaliku põhjuslikkuse vääritimõistmine. Paljud neodarwinistlikud teadlased, nagu ka mõned nende kriitikud, on jõudnud järeldusele, et kui evolutsioon on radikaalselt kontingentne materialistlik protsess, mida ajendab loomulik valik ja juhuslik geneetiline variatiivsus, siis ei saa selles olla kohta jumalikule ettehooldavale põhjuslikkusele. Kasvav arv neodarvinismi kriitikuid osutab tõendusele disaini kohta (e.g. bioloogilised struktuurid, mis ilmutavad eriomast keerukust), mida nende arvates ei saa seletada pelgalt kontingentse protsessi raamistikus ja mida neodarvinistid on eiranud või vääriti tõlgendanud. Selle käimasoleva elava väitluse tuum sisaldab teaduslikke vaatlusi ja üldistust selle kohta, kas olemasolevad andmed toetavad disainil või juhusel põhinevat mõttekäiku, ega ole lahendatav teoloogia abil. Ent on oluline märkida, et katoliikliku arusaama kohaselt jumalikust põhjuslikkusest ei ole tõeline kontingentsus (/sattumuslikkus) loodud korras kokkusobimatu eesmärgipärase jumaliku ettehooldusega. Jumalik põhjuslikkus ja loodud põhjuslikkus erinevad radikaalselt oma liigi, mitte ainult astme poolest. Nii saab isegi tõeliselt kontingentse loomuliku protsessi väljund langeda Jumala ettehooldava kava alla loodu jaoks. Vastavalt Aquino p. Thomasele: "Jumaliku ettehoolduse tulemuseks ei ole ainult see, et asjad peavad mingil moel aset leidma, vaid et nad peavad aset leidma kas paratamatult või kontingentselt. Seepärast, mida jumalik ettehooldus määrab aset leidma eksimatult ja paratamatult, leiab aset eksimatult ja paratamatult; ning mida jumalik ettehooldus tahab aset leidvat kontingentselt, leiab aset kontingentselt" (Summa theologiae, I, 22,4 ad 1). Katoliiklikust vaatekohast ületavad neodarwinistid, kes esitavad juhuslikku geneetilist variatsiooni ja loomulikku valikut tõendusena selle kohta, et evolutsiooniprotsess on absoluutselt mitte-juhitud, teadusliku demonstreeritavuse piirid. Jumalik põhjuslikkus saab teostuda protsessis, mis on ühtlasi nii kontingentne kui juhitud. Iga evolutsiooniline mehanism, mis on kontingentne, saab olla kontingentne vaid selle tõttu, et Jumal on ta selliseks teinud. Mitte-juhitud evolutsioonilist protsessi – sellist, mis jääks jumaliku ettehoolduse piirest välja – ei saa lihtsalt eksisteerida, sest "Jumala, kes on esmatoimija, põhjuslikkus ulatub üle kõige oleva, mitte ainult liikide printsiipidele, vaid ka indiviidide printsiipidele. . . . Paratamatult järeldub, et kõik asjad, sedavõrd, kuivõrd nad osalevad olemises, peavad ühtviisi alluma jumalikule ettehooldusele" (Summa theologiae I, 22, 2).

70. Inimese hinge vahetu loomise suhtes kinnitab katoliiklik teoloogia, et Jumala teatud teod toovad kaasa tulemused, mis ületavad oma loomuse kohaselt toimivate loodud põhjuste suutlikkuse. Pöördumine jumaliku põhjuslikkuse poole selgitamaks tõeliselt põhjuslikku lünka, erinevalt pelgalt selgituslikust lüngast, ei too jumalikku toimet sisse inimliku teadusliku mõistmise "lünkade" täitmiseks (tekitades seega nn. "lünkade Jumala"). Maailma struktuuri võib vaadelda avatuna mitte-lõhkuvale jumalikule toimimisele, mis põhjustab maailmas sündmusi otseselt. Katoliiklik teoloogia kinnitab, et inimliigi esimeste liikmete tekkimine (olgu indiviididena või populatsioonina) kujutab sündmust, mis ei allu pelgalt loomulikule seletusele ja mille saab ainuõigesti omistada jumalikule sekkumisele. Tegutsedes kaudselt kosmilise ajaloo algusest toimivate põhjuslike ahelate kaudu, valmistas Jumal ette teed selleks, mida Johannes-Paulus II on nimetanud "ontoloogiliseks hüppeks ... ülemineku hetkeks vaimsele". Ehkki teadus saab uurida neid põhjuslikke ahelaid, jääb teoloogia hooleks paigutada see inimese hinge erilise loomise seletus Kolmainsa Jumala kõikehõlmavasse kavva jagada osalemist trinitaarses elus inimestega, kes on loodud eimillestki Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks, ning kes Tema nimel ja Tema kava kohaselt kannavad loovalt hoolt füüsilise universumi eest ja valitsevad selle üle.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse