Südametunnistuse abil, nagu teie, 2009. aasta lõpetajad, teate, hoomame seda, mida Jumal meilt ootab ja mida armastus meie ligimese vastu nõuab. See müstiline, haaramatu, ettekirjutamatu, hävimatu ja asendamatu juht valitseb meie moraalse elu üle rohkem kui meie ema hääl, rohkem kui emotsionaalne impulss. Igaüks on erinev. Teine saab anda nõu, mida mu südametunnistus peaks ütlema, aga ta ei saa mulle ette öelda, mida mu südametunnistus peab ütlema.
See tsitaat lausa kutsub kõrvutama seda kardinal Josef Ratzingeri poolt 1991. aastal essees "Südametunnistus ja tõde" (NB! varsti ilmub H.Trumanni tõlkes) kirjutatuga:
Tänapäeva arutelus selle üle, milles seisneb moraali põhiolemus ja kuidas seda ära tunda, on südametunnistusest saanud määrava tähtsusega küsimus, eriti katoliikliku moraaliteoloogia vallas. See arutelu keskendub mõistetele nagu vabadus ja norm, autonoomia ja heteronoomia, enesemääramine ja väline autoriteedipoolne määramine.
Südametunnistus on siin justnagu vabaduse kaitsevall vastukaaluks autoriteedi sissetungimisele olemisse. Selles vastanduvad kaks arusaama katoliiklusest. Üks on uuenenud arusaam katoliikluse olemusest, mis selgitab kristlikku usku vabaduse aluselt ja vabaduse allika enesena. Teine on ületatud, „kirikukogueelne“ mudel, milles kristlik olemine allutatakse autoriteedile, reguleeritakse isegi elu sisimaid varjualasid ja püütakse seeläbi inimeste elu üle kontrolli saavutada. Südametunnistuse moraal ja autoriteedi moraal kui kaks vastandlikku mudelit näivad olevat teineteisega võitlemise lõksus. Kristlase vabaduse päästaks siis toetumine moraalitraditsiooni klassikalisele põhimõttele: et südametunnistus on kõrgeim norm, mida inimene peab järgima, isegi autoriteedile vastandudes. Autoriteet – antud juhul Kiriku õpetusamet – võib küll rääkida moraaliküsimustest, kuid üksnes selles mõttes, et annab südametunnistusele ainet endamisi kaalutlemiseks. Viimane sõna jääks ikkagi südametunnistusele. Mõned autorid taandavad südametunnistuse selles lõpliku kohtuniku aspektis valemile „südametunnistus on eksimatu”.
Ometigi võib siinkohal tekkida vastuolu. Muidugi on vaieldamatu, et kindlat südametunnistust tuleb järgida, või vähemasti ei tohi toimida selle vastaselt. Ent kas südametunnistuse otsus või see, mida sellena käsitatakse, on alati õige – liiatigi, kas see on eksimatu – on teine küsimus. Sest kui nii oleks, siis tähendaks see, et tõde ei olegi – vähemalt mitte moraali ja religiooni küsimustes, see tähendab, nendes valdkondades, mis moodustavad meie olemasolu alustalad. Sest südametunnistuse otsustused võivad üksteisega vastuollu minna. Seega saaks parimal juhul olla subjekti oma tõde, mis taanduks subjekti siiruseks. Ükski uks ega aken ei viiks subjekti juurest olemise ja inimliku solidaarsuse laiemasse maailma.
Kes selle läbi mõtleb, taipab, et siis ei olegi tegelikku vabadust ning et arvatavad südametunnistuse otsustused on pelgalt ühiskondlike olude peegeldused. Sellest peaks vältimatult järelduma, et vabadust autoriteedile vastandades jäetakse midagi kahe silma vahele. Kui vabadusel ja, sellest tulenevalt, inimolemisel on üldse tähendus, siis peab olema midagi sügavamat.
[...]
Südametunnistuse kaks tasandit
Anamnesis
Pärast kõiki neid rännakuid läbi mõtteajaloo on lõpuks aeg jõuda mingisugustele järeldustele, see tähendab, sõnastada südametunnistuse mõiste. Ma arvan, et keskaja traditsioon osutas õigesti, et südametunnistuse mõistel on kaks tasandit. Neid tasandeid, ehkki nad on hästi eristatavad, tuleb näha pidevalt teineteisele viitavatena.12 Mulle tundub, et paljud vastuvõetamatud väited südametunnistuse kohta tulenevad sellest, et ei arvestata kas nende kahe vahelist erinevust või nende seost. Skolastika põhiliinis väljendati neid kahte tasandit mõistetes „synderesis” ja „conscientia“.
Sõna sünderees (synderesis või synteresis) tuli keskaegsesse südametunnistuse traditsiooni stoikute mikrokosmose doktriinist. Selle täpne tähendus ei olnud päris selge ja seetõttu ei õnnestunud seda kogu südametunnistuse teema jaoks põhilist aspekti täpselt välja töötada. Seepärast tahaksin ilma filosoofilistesse vaidlustesse laskumata asendada selle problemaatilise sõna palju selgemini määratletud Platoni mõistega anamnees. See on mitte üksnes keeleliselt selgem ning filosoofiliselt sügavam ja puhtam, vaid anamnees harmoniseerub eelkõige piibelliku mõttelaadi võtmemotiividega ja sellest tuleneva inimesekäsitusega.
Sõna anamnees tuleks mõista täpselt selles tähenduses, mida Paulus väljendas oma kirjas roomlastele, teises peatükis:
Kui paganad, kellel ei ole [Moosese] Seadust, ometi loomu poolest täidavad Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles on nad ise enesele seaduseks, näidates seega, et seadusepärane tegutsemine on kirjutatud nende südamesse; ühtlasi tõendavad seda ka nende südametunnistus ja nende mõtted ... (2: 14–15)Sama mõte võimendub silmatorkavalt ka suures püha Basiliuse kloostrireeglis. Sellest loeme:
Jumala armastus ei rajane meile väljastpoolt pealesurutud distsipliinil, vaid on seatud meisse olemuslikult meie mõistusliku loomuse võime ja vajadusena.Basilius kasutab ütlust „jumaliku armastuse säde, mis meis peitub” – väljendit, mis sai tähtsaks keskaegses müstikas. Johannese teoloogia vaimus teab Basilius, et armastus seisneb selles, et peetakse käske. Seetõttu tähendab armastuse säde, mille Looja on meisse pannud, järgmist: „Meile on sisemiselt juba ette antud võime ja kalduvus kõiki jumalikke käske järgida ... Need ei ole midagi väljastpoolt peale surutut.“ Kõik oma lihtsa tuumani tagasi viies lisab Augustinus: „Me ei suudakski otsustada, et üks asi on parem kui teine, kui meil ei oleks seesmiselt juba olemas põhilist arusaamist heast.“
See tähendab, et südametunnistuse nähtuse esimene niinimetatud ontoloogiline tasand on see, et meisse on istutatud midagi nagu algne mälestus heast ja tõesest (need on samased), et inimeses, kes on loodud Jumala sarnaseks, on sisemine ontoloogiline kalduvus jumaliku poole. Oma algusest peale kõlab inimese olemine mõnede asjadega kokku ja teiste asjadega põrkub. See alguse anamnees, mis tuleneb meie olemise jumalasarnasusest, ei ole kontseptuaalselt väljendatud teadmine, sirvitava sisuga varamu. See on nii-öelda sisemine meel, võime meenutada, nii et see, keda see kõnetab, kuuleb endas selle kaja, kui ta ei ole enesesse sulgunud. Ta näeb: See see on! Just sellele osutab mu loomus ja seda ta otsib.
Misjoni võimalikkus ja õigus misjonile olenebki sellest Looja anamneesist, mis on samane meie olemasolu alusega. Evangeeliumi võib ja õigupoolest tuleb paganatele kuulutada, sest oma varjatud hingesoppides igatsevad nad ise selle järele (vt Jesaja 42:2). Misjon on ennast õigustanud, kui need, keda kõnetatakse, tunnevad evangeeliumisõnaga kohtumises ära, et see on tõepoolest see, mida nad on oodanud.
Selles mõttes saab Paulus öelda, et paganad on ise endale seaduseks – mitte tänapäeva liberaalsete arusaamade autonoomia mõttes, mis välistab subjekti transtsendentsuse, vaid palju sügavamas mõttes, et miski ei kuulu minule vähem kui ma ise. Minu enda „mina” on koht, kus ma kõige sügavamalt ületan enda ja leian ühenduse Temaga, kellest ma lähtun ja kelle poole ma suundun.
Neis lausetes väljendab Paulus kogemust, mis tal oli misjonärina paganate juures ja mida iisraeli rahvas võis olla kogenud „jumalakartlikega” kokku puutudes enne teda. Iisraeli rahvas võis olla kogenud paganate seas seda, millele Jeesus Kristuse saadikud kinnitust leidsid. Nende kuulutus vastas ootusele. Nende kuulutus kohtas eelnevalt olemasolevat põhilist teadlikkust kõige olulisematest Jumala tahte elementidest, mis kirjutati käskudesse, mida võib leida kõikides kultuurides ja mida saab seda selgemini esile tuua, mida vähemal määral valitsev kultuurimõju seda ürgset teadmist moonutab. Mida enam inimene elab „Issanda kartuses” (mõeldagu Korneliuse loole, eriti Apostlite tegude raamat 10: 34–25), seda konkreetsemalt ja selgemalt see anamnees toimib.
Võtkem taas püha Basiliuse ütlus. Jumala armastust, mis on käskudes konkreetne, ei suruta meile väljastpoolt peale, rõhutab kirikuisa, vaid on juba eelnevalt meisse istutatud. Hea tundmise meel on meisse vermitud, nagu Augustinus ütleb. Nüüd näeme õiges valguses Newmani toosti esmalt südametunnistusele ja seejärel paavstile. Paavst ei saa ustavatele katoliiklastele käske peale suruda selle pärast, et ta tahab või seda otstarbekaks peab. Niisugune kaasaegne voluntaristlik arusaam autoriteedist võib ainult moonutada paavstluse tõelist teoloogilist tähendust. Peetruse ameti tõeline olemus on kaasajal muutunud nii arusaamatuks kahtlemata just sellepärast, et me mõtleme autoriteedist ainult sellistes raamides, mis ei luba sildu subjekti ja objekti vahel. Nii peetakse kõike, mis ei tulene subjektist, väljastpoolt peale surutuks.
Ent südametunnistuse antropoloogia kohaselt, millele oleme käesolevas mõtiskluses püüdnud hinnangut anda, on olukord tegelikult hoopis teistsugune. Juba algselt meie olemuses peituv anamnees vajab, võiks öelda, välist abi, et iseendast teadlikuks saada. See „väljastpoolt“ ei ole aga midagi anamneesile vastandlikku, vaid on sellega kooskõlas. Sellel on maieutiline funktsioon, see ei suru peale midagi võõrast, vaid kujundab lõplikult välja selle, mis on anamneesile omane – nimelt, selle sisemise avatuse tõele.
Kui me käsitleme usu ja kiriku küsimust, mille piirid ulatuvad lunastavast Logosest kuni loomise annini, peame siiski arvesse võtma veel üht mõõdet, mis on eriti selgelt välja joonistatud Johannese kirjutistes. Johannesele on tuttav uue „meie“ anamnees, mis antakse meile Kristuse ihu osaks saamisel (üks ihu, see tähendab, üks „mina“ koos Temaga). Nad tundsid Teda mäletades, nagu Evangeeliumis mitmes kohas öeldakse.
Algne kohtumine Jeesusega andis jüngritele selle, mille kõik hilisemad põlvkonnad saavad oma alustrajaval kohtumisel Issandaga ristimises ja armulauas, nimelt, usu uue anamneesi, mis avaneb järkjärgult nagu loomise anamnees pidevas dialoogis sisemise ja välise vahel. Vastandina gnostikutest õpetajate iseteadlikkusele, kes tahtsid usklikke veenda, et nende naiivset usku tuleb hoopis teistmoodi mõista ja rakendada, võis Johannes öelda: teil pole vaja niisugust juhendamist; salvitutena (ristitutena) teate te kõike (vt 1Jh 2: 20).
See ei tähenda, et usklikud teavad kõike, mis tegelikult on. Küll aga tähendab see kristliku mälu kindlust. Kristlik mälu on kindlasti alati õppimisprotsessis, ent lähtuvalt oma sakramentaalsest olemusest teeb see ühtlasi seestpoolt vahet selle vahel, mis on selle meenutamise ehtne avanemine ja mis seda lõhub või võltsib. Tänapäeva Kiriku kriisis kogetakse selle meenutamise väge ja apostelliku sõna tõde täiesti uutmoodi, nii et (palju enam kui hierarhiline suunamine) lihtsa usu mälu vägi on see, mis vaimude eristamiseni viib.
Ainult selles seoses saab mõista paavsti eelisseisust ja selle suhestumist kristliku südametunnistusega. Paavsti õpetamisautoriteedi tõeline mõte seisneb selles, et ta on kristliku mälu eestkõneleja. Paavst ei suru väljastpoolt peale. Pigemini ta valgustab kristlikku mälu ja kaitseb seda. Sel põhjusel peabki toostile paavsti auks eelnema toost südametunnistuse auks, sest ilma südametunnistuseta ei oleks paavstiametit. Kogu võim, mis paavstiametil on, on südametunnistuse võim. See teenib kaksikmälu, millel usk põhineb – ja mida tuleb ikka ja jälle puhastada, laiendada ja kaitsta, et ei hävineks mälu, mida ähvardab oma põhialust unustav subjektiivsus, aga ka ühiskondliku ja kultuurilise konformsuse surve.
Conscientia
Olles vaadelnud seda südametunnistuse mõiste esmast, olemuslikult ontoloogilist tasandit, peame nüüd pöörduma selle teise tasandi juurde – otsustuse ja otsuse tasandi juurde, mida keskaegses traditsioonis tähistatakse ainsa sõnaga conscientia, südametunnistus. Arvatavasti on just see terminoloogiline traditsioon südametunnistuse mõiste kahanemisele märkimisväärselt kaasa aidanud. Püha Thomas näiteks tähistab ainult seda teist tasandit kui conscientiat. Tema jaoks on loomulik, et südametunnistus on mitte habitus, see tähendab inimese kestev ontiline omadus, vaid actus, toimepandav sündmus. Thomas peab muidugi anamneesi ontoloogilist alust (synderesis) etteantud eelduseks. Ta kirjeldab anamneesi kui sisemist vastumeelsust kurja suhtes ja tõmmet hea poole.
Südametunnistuse akt rakendab seda põhilist teadmist konkreetsele olukorrale. See jaguneb Thomase järgi kolmeks elemendiks: äratundmine (recognoscere), tunnistamine (testificari) ja viimaks otsustamine (iudicare). Võiks rääkida kontrollifunktsiooni ja otsustusfunktsiooni vastastoimest. Thomas näeb seda järgnevust Aristotelese deduktiivse mõtlemise mudeli kohaselt. Ent ta rõhutab hoolikalt seda, mis on eriomane sellele kõlbeliste tegude alasele teadmisele, mille järeldused ei tulene lihtsalt teadmisest ega mõtlemisest.
Millegi äratundmine või mitte ära tundmine sõltub ka tahtest, mis võib tõkestada tee äratundmisele või sellele juhtida. Tähendab, see sõltub juba kujunenud kõlbelisest iseloomust, mis võib kas edasi moonduda või rohkem puhastuda. Sellel tasandil, otsustuse tasandil (kitsamas tähenduses conscientia) võib öelda, et ka ekslik südametunnistus on siduv. See väide on täiesti arusaadav skolastitsismi ratsionaalsest traditsioonist lähtudes. Keegi ei tohi toimida oma veendumuste vastaselt, nagu on öelnud juba püha Paulus (Rm 14:23). Ent see tõsiasi – et isiku veendumus on tegutsemise hetkel kindlasti siduv – ei tähenda subjektiivsuse pühakskuulutamist. Kunagi ei ole vale järgida veendumusi, milleni on jõutud – õigupoolest, seda peabki tegema. Ometi võib olla vale üldse niisuguste vildakate veendumusteni jõuda, olemise anamneesi vastupanu lämmatades.
Sellisel juhul seisneb süü milleski muus, palju sügavamal – mitte konkreetses teos, mitte südametunnistuse konkreetses otsustuses, vaid minu olemise eiramises, mis muutis mu kurdiks tõe sisemise hääle suhtes. Sel põhjusel on veendumus-kurjategijad nagu Hitler ja Stalin süüdi. Need karmid näited ei tohiks meis kergendustunnet tekitada, vaid peaksid meid ärgitama võtma tõsiselt anumist: „Salajastest pattudest mõista mind vabaks“ (Ps 19:13).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Kommentaarid modereeritakse