JP2 P6nda PPst

... ehk Johannes-Paulus II Paulus VI entsüklikast Populorum Progressio.

Lugesin üle, mida Johannes-Paulus II kirjutas oma entsüklikas Sollicitudo Rei Socialis Paulus VI rahvaste arengule pühendatud entsüklika kohta. Ta rõhutas Populorum Progressio originaalsust, osutades ühtlasi selle järjepidevusele Kiriku senise sotsiaaldoktriiniga. Johannes-Paulus nägi antud entsüklikas eelkõige Vatikani Teisel Kirikukogul, peamiselt konstitutsioonis Gaudium et Spes formuleeritud printsiipide rakendamist Paulus VI poolt tollasele sotsiaalsele olukorrale. Konstitutsioon algab sõnadega "Rõõm ja lootus, kurbus ja mure, mis saab osaks meie aja inimestele, eriti neile, kes on vaesed või mingil moel rõhutud, on niisamuti Kristuse järgijate rõõm ja lootus, kurbus ja mure. Tõepoolest, miski tõeliselt inimlik ei jää vastukajata nende südames." Konstitutsioon jätkub vaesuse ja vaegarengu vaatlemisega ning püüab leida rõõmu ja lootuse allikaid rahvahulkade kannatuste leevendamiseks ja ületamiseks. Sama eesmärki näeb Johannes-Paulus II taotlemas ka Paulus VI entsüklikas Populorum Progressio. Ta toob välja kuus valdkonda, milles Paulus VI arendab Kirikukogu õpetust pärimuse valgusel:

• teadlikkus Kiriku kohusest uurida "eksperdina inimsuse alal" "aja märke ning tõlgendada neid Evangeeliumi valgusel";
• teadlikkus Kiriku teenimismissioonist, mis erineb riigi funktsioonist, ehkki on seotud inimeste/rahvaste konkreetse olukorraga;
• osutamine tähelepanuväärsele ebavõrdsusele nende inimeste/rahvaste vahel;
• Kirikukogu seisukohtade kinnitamine Kiriku pärimuses edasiantud õpetuse "hüvede üldise otstarbe" kohta;
• kultuuri ja tehnoloogilise tsivilisatsiooni panuse tunnustamine inimese vabastamisse, pidades samas silmas ka nende piiratust;
• entsüklikale eriomane arengu teema, milles paavst rõhutas arenenud rahvaste "kõige tõsisemat kohust" abistada arengumaid.

Seejärel toob Jonannes-Paulus II välja kolm punkti, milles ilmneb entsüklika originaalsus:

• Esiteks, arengu teema käsitlemine ise Kiriku magisteeriumi poolt. Rahvaste areng tundub esmapilgul olevat vaid majanduslik-poliitiline probleem, jäädes Kiriku magisteeriumi kompetentsist välja. Ent Paulus VI rõhutab arengu eetilist ja kultuurilist mõõdet ning sellega seoses Kiriku õigust ja kohustust antud probleemiga tegeleda. Kiriku sotsiaaldoktriin on Jumala sõna rakendamine inimeste ja ühiskondade elule, pakkudes printsiipe probleemide käsitlemiseks, kriteeriume otsustamiseks ning suuniseid tegutsemiseks. Paulus VI annab nendele elementidele praktilise orientatsiooni, suunates need moraalsele toimimisele.
• Teiseks originaalseks punktiks on selge kinnitus, et sotsiaalne küsimus on omandanud üleilmsed mõõtmed. Ehkki eelnevad dokumendid (Mater et Magistra, Gaudium et Spes) olid selles suunas liikunud, ei olnud seni situatsiooni veel põhjalikult analüüsitud ega antud tegevusjuhiseid probleemide lahendamiseks. Üleilmse mõõtme omandamine ei tähenda nagu oleks sotsiaalse problemaatika lokaalne tähtsus kahanenud; vastupidi, see tähendab, et töötajate ja nende ühenduste probleeme ei saa käsitleda isoleeritult, vaid neid mõjutavad üha enam riikide ja regioonide piire ületavad tegurid.
  Kuna majandusliku arengu poolt pakutavaid kaupu ja teenuseid nautivaid inimesi on oluliselt vähem kui neid, kes elavad vaesuses ja viletsuses, siis on tegemist suuremastaabilise ebavõrdsusega elatusvahendite ja neil põhinevate hüvede jaotuses, ehkki need on mõeldud rahuldama kõikide vajadusi. Selline ebavõrdsus ei tulene vaegarenguga maade rahvaste süüst ja veelgi vähem mingist loomulikust paratamatusest. Paulus VI osutab, et tegemist on eelkõige moraalse faktiga. Just selles moraalse dimensiooni rõhutamises üleilmseks muutunud sotsiaalküsimuse puhul seisneb entsüklika originaalne panus. Igaühel ja eriti kristlastel on moraalne kohus võtta vastavalt oma vastutuse määrale isiklikes ja institutsionaalsetes otsustustes arvesse seda sõltuvust, mis on nende tegevuse ja paljude miljonite inimeste vaesuse ja vaegarengu vahel. Paulus VI nimetab seda "solidaarsuse kohustuseks".
  Ühtlasi muutub arengu mõiste ise, nähtuna oma universaalses mõõtmes. See ei saa seisneda pelgalt rikkuse kuhjumises ning kaupade ja teenuste laiemas kättesaadavuses, kui see toimub rahvahulkade arengu arvel ning inimeste sotsiaalset, kultuurilist ja vaimset mõõdet kohaselt arvesse võtmata.
• Kolmandaks annab entsüklika oma originaalse panuse Kiriku sotsiaaldoktriini tervikuna ja arengu mõistesse väljendiga "Areng on rahu uus nimi". Põhjus, miks sotsiaalküsimus on omandanud üleilmse mõõtme, seisneb selles, et rahvaste vahelise õigluse nõuet saab rahuldada vaid sel tasandil. Selle nõude eiramine võib viia kõikide jaoks mõeldud hüvede ebaõiglse jaotamise all kannatajad kiusatusse vastata ebaõiglusele vägivallaga, nagu see toimub mitmete sõdade puhul. Ning ideoloogiliste blokkide võitluse tingimustes on see oht veelgi suurem.
  Sellel probleemil on ka teine aspekt: tohutute summade, mida saaks kasutada ja peaks kasutama rahvaste arengu edendamiseks, kõrvalejuhtimine üksikisikute ja gruppide rikastumiseks või suunamine relvastumisele, nii arengumaades kui arenenud riikides, ning seeläbi tõeliste prioriteetide väärastamine. Ka selles valguses tuleks arengu mõistet korrigeerida. See ei ole lihtsalt hüvede kuhjamine, eirates paljude kannatusi ja seades esikohale indiviidide ja rahvaste enesekesksed huvid. Vastupidi, maailmas, milles valitseb isikliku kasu asemel hool "kogu inimkonna ühise hüve" eest, ehk siis "kõikide vaimse ja inimliku arengu" eest, on "rahvaste vahelise täiuslikuma õigluse" tulemusena võimalik rahu.