B16 P6nda PPst

... ehk Benedictus XVI Paulus VI entsüklikast Populorum Progressio.

Benedictus XVI osutab entsüklika Caritas in Veritate I peatükis kõigepealt vajadusele lugeda entsüklikat Populorum Progressio Paulus VI ülejäänud magisteeriumi, Kiriku tervikliku sotsiaaldoktriini ja kogu apostelliku traditsiooni valguses, millest väljaspool jääks see juurteta dokumendiks ning arengu käsitlus selles taanduks vaid sotsioloogiliseks andmestikuks. Vastavalt sellele esitab ta PPst rääkides ka omapoolseid arutlusi, sidudes entsüklika teksti tihedalt traditsiooniga.

Edasi märgib ta samuti entsüklika tihedat seotust Vatikani Teise Kirikukoguga, mis on mõjutanud kogu kirikukogujärgset sotsiaalset magisteeriumi. Kirikukogu tõi selgemalt esile tõe, mis on alati kuulunud usuvaramusse, et Kirik, olles Jumala teenistuses, on kogu maailma teenistuses tões ja armastuses. Paulus VI osutas sellest tõest lähtudes kahele punktile:

• Terve Kirik, kogu oma olemises ja toimimises -- kuulutades, pühitsedes, halastustöödes -- aitab kaasa terviklikule inimlikule arengule. Tema avalik roll ei ammendu halastus- ja harimistööga, aga see ilmneb täiel määra vaid siis, kui ta saab vabalt toimida. Sageli takistatakse teda keeldude ja tagakiusamisega või piiratakse tema avalikku rolli jättes võimalused vaid halastustöödeks.
• Autentne inimlik areng hõlmab isikut tervikuna igas tema mõõtmes. Igavese elu perspektiivita jääb inimlik areng selles maailmas ahtaks, piirnedes vaid rikkuste kuhjamisega; inimkond kaotab julguse olla kõrgemate hüvede teenistuses, suurte omakasupüüdmatute algatuste teenistuses, millele õhutab kõikehõlmav armastus. Inimene ei arene ainuüksi omast jõust, samuti ei saa arengut talle lihtsalt edasi anda. Ajaloos on liigselt usaldatud institutsioonide võimet justkui automaatselt inimkonna arengut edendada. Tegelikult ei piisa institutsioonidest, sest terviklik inimlik areng on eelkõige kutsumus ja eeldab seetõttu kõikide poolt vastutuse vaba võtmist solidaarsuses. See nõuab ka transtsendentset vaadet inimesele, see vajab Jumalat: Temata arengut kas eitatakse või usaldatakse see ekslusiivselt inimesele, kes langeb uskumuse lõksu, et ta võib päästa iseennast ning jõuab lõpuks dehumaniseeritud arengu edendamiseni. Ainult kohtumise kaudu Jumalaga suudame näha teises midagi enamat kui lihtsalt teist, tunda teises ära jumalik kuju, jõudes nõnda tema tõelise avastamiseni ja küpsemiseni armastuses, millest "saab hoolimine teisest ja hoolitsemine tema eest".

Edasi rõhutab Benedictus XVI, vastavalt oma järjepidevuse hermeneutikale, et PP seos Vatikani II Kirikukoguga ei tähenda mingit katkestust sotsiaalses magisteeriumis võrreldes eelnevate paavstidega õpetusega, kuivõrd Kirikukogu kujutas endast magisteeriumi sügavamat uurimist Kiriku elu järjepidevuses. Ta heidab ette neile, kes püüavad näidata nagu oleks olemas kaks erinevat tüüpi sotsiaaldoktriini -- üks Kirikukogu eelne ja teine selle järgne -- ning kinnitab, et on ainult üks õpetus, püsiv ning samas alati uus. Õpetuse koherentsus ei tähenda kinnist süsteemi; vastupidi, see tähendab dünaamilist ustavust vastuvõetud valgusele. Kiriku sotsiaaldoktriin valgustab lakkamatult aina esilekerkivaid uusi probleeme. Sotsiaaldoktriin ehitub apostlitelt kirikuisadele edasiantud vundamendile, mille seejärel võtsid vastu ja mida sügavamalt uurisid Kiriku doktorid. See doktriin osutab lõppkokkuvõttes "uuele inimesele", "viimasele Aadamale, kellest sai eluandev vaim", lõppematu armastuse printsiip. Sellele annavad tunnistust pühakud ja kõik, kes on andnud oma elu Päästja Kristuse eest õigluse ja rahu väljal. Kristuse Kiriku apostellik suunamine ja evangelisatsiooni uute nõudmiste vaagimine on ülemkarjaste prohvetliku ülesande väljendus. Olles nõnda juurdunud traditsioonis, saab PP meile ka ka täna kõneleda.

Sidudes entsüklikat Paulus VI ülejäänud magisteeriumiga, toob Benedictus XVI välja Paulus VI kolm suurt teemat, mis leiavad mõlemas kajastamist:

• Paulus VI rõhutas Evangeeliumi möödapääsmatut tähtsust vaba ja õiglase ühiskonna ülesehitamisel, armastusest hingestatud tsivilisatsiooni ideaalses ja ajaloolises perspektiivis.
• Ta mõistis selgelt, et sotsiaalküsimus oli muutunud üleilmseks ning osutas seosele inimkonna ühinemisimpulsi ja kristliku ideaali vahel solidaarsuses ja vennalikkuses elavast üh(ts)est inimperest.
• Ta määratles inimlikult ja kristlikult mõistetud arengu Kiriku sotsiaalse sõnumi keskmena ning kristliku armastuse kui peamise jõu arengu teenistuses. Soovides teha kristlik armastus oma kaasaegsetele täielikult nähtavaks, käsitles Paulus VI olulisi eetilisi probleeme otsekoheselt, alistumata oma aja kultuurilistele nõrkustele.

Edasi vaatleb ja arendab Benedictus Paulus VI mõtet poliitika tähendusest (Octogesima Adveniens), hoiatades liiga suure tähtsuse omistamise eest tehnoloogilisele arengule. Ta toob välja kaks vastanduvat tendentsi, milles mõlemas loobutakse progressi artikuleeritud moraalsest hindamisest ja seega meie vastutusest progressi eest:

• Ühelt poolt ähvardab oht tehnoloogilist progressi idealiseerida, usaldades arengu justkui täielikult selle hoolde. Ent sellisena kaotab areng oma eetilise ja inimliku orientatsiooni ja võõrandub.
  
• Teiselt poolt aga ilmnevad ideoloogiad, milles eitatakse üldse arengu vajadust ja nähakse seda tervikuna inimvaenulikuna. Selle asemel, et võidelda ebaõiglusega ja kuritarvitustega, seistakse vastu arengule kui sellisele ja seega tegelikult inimlikkusele, mis juba oma konstitutsioonilt püüdleb "rohkem olemise" poole.

Veel kahes Paulus VI dokumendis märkab Benedictus tihedat sidet Populorum Progressios esitatud täielikult inimliku arengu kontseptsiooniga:

• Entsüklikas Humanae Vitae (1968) rõhutas Paulus VI seksuaalsuse ühendavat ja sugujätkavat tähendust, asetades seeläbi ühiskonna aluseks abielupaari, mehe ja naise, kes teineteist vastastikku vastu võtavad oma erinevuses ja komplementaarsuses, st. elule avatud paarina. Tegemist ei ole üksnes individuaalse moraalsusega: Humanae Vitae osutab tugevale seosele elu-eetika ja sotsiaalse eetika vahel, juhatades sisse uue valdkonna magisteriaalses õpetuses, mida seejärel on artikuleeritud mitmetes dokumentides, kõige viimati Johannes-Paulus II entsüklikas Evangelium Vitae. Kirik annab aru, et "ühiskonnal puudub kindel alus, kui see ühelt poolt kinnitab selliseid väärtusi nagu isiku väärikus, õiglus ja rahu, ent seejärel, teiselt poolt, toimib radikaalselt vastupidiselt, lubades või sallides mitmesugusel moel inimelu devalveerimist ja selle kallal vägivalla tarvitamist, eriti seal, kus see on nõrk või marginaliseeritud."
• Apostellikus ekshortatsioonis Evangeelii Nuntiandi osutas Paulus VI evangelisatsiooni tihedale seosele arenguga: "evangelisatsioon ei oleks täielik, kui see ei võtaks arvesse lakkamatut vastastoimet Evangeeliumi ja inimese konkreetse elu vahel, nii isiklikul kui ühiskondlikul tasandil." "Evangeliseerimise ja inimliku edenemise -- arengu ja vabanemise -- vahel on sügavad seosed." Tunnistuse andmine Kristusest õiglusele, rahule ja arengule suunatud tegevuse kaudu on evangelisatsiooni möödapääsmatu osa, sest Jeesus Kristus, kes meisd armastab, hoolib inimesest kui tervikust. Need õpetused moodustavad aluse misjoni-aspektile Kiriku sotsiaaldoktriinis, mis on evangeliseerimise olemuslik komponent, kuna kuulutab usku ja annab sellest tunnistust. Ühtlasi on see hädavajalik vahend usu-formatsioonis.

(jätkub ülalpool)