Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

teisipäev, 23. veebruar 2010

Newman kardinaliks nimetamise puhul

www.newmanreader.org
[...] Ma usun, et võin kinnitada kõige kohta, mida olen kirjutanud, [et selles on olnud] aus kavatsus, erahuvide puudumine, kuulekuse vaim, valmisolek parandusteks, vigade kartus, palav soov teenida Püha Kirikut ning, tänu jumalikule halastusele, mõõdukas edu. Ja mul on rõõm öelda, et algusest peale olen ma vastandanud end ühele suurele pahele. Kolmkümmend, nelikümmend, viiskümmend aastat olen ma vastu seisnud, nii hästi kui olen suutnud, liberalismi vaimule religioonis. Kunagi varem pole Püha Kirik vajanud selle vastu väljaastujaid pakilisemalt kui nüüd, mil – paraku! – hõlmab see eksitus kogu maa; ja selle suure sündmuse puhul, kui inimesele minu olukorras on loomulik vaadata maailmale ja Pühale Kirikule nii nagu see on ja selle tulevikule, ei peeta, ma loodan, kohatuks, kui ma uuendan protesti selle vastu, nagu ma olen nii sageli teinud. Liberalism religioonis on õpetus, et religioonis puudub positiivne tõde, et üks usk on niisama hea kui iga teine, ning see on õpetus, mis päev-päevalt kasvab ja tugevamaks muutub. Se on kokkusobimatu mistahes religiooni tunnistamisega tõesena. See õpetab, et kõiki tuleb sallida, sest need kõik on arvamuse küsimus. Ilmutatud religioon ei ole tõde, vaid tunne ja maitse – mitte objektiivne fakt, mitte imepärane [miraculous]; ning igaühel on õigus tõlgendada seda just nii nagu talle pähe tuleb. Vagadus ei pea tingimata põhinema usul. Inimesed võivad käia nii protestantlikes kirikutes kui katoliiklikes, võtta mõlemast, mis neile meeldib ja kuuluda mitte kumbagi. Nad võivad vennastuda vaimsetes mõtetes ja tunnetes ilma mistahes nägemuseta ühisest doktriinist või selle vajadusestki. Kuna religioon on seega niivõrd isiklik eripära ja niivõrd privaatne omandus, peame inimestevahelistes suhetes seda paratamatult ignoreerima. Kui inimene peaks ka igal hommikul võtma omaks uue religiooni, siis mis see sinu asi on? Mõelda kellegi religioonile on niisama sobimatu, kui mõelda sellele, kuidas ta oma pereasju ajab. Religioon pole mitte mingis mõttes ühiskonda liitev side. Siiani on avalik võim olnud kristlik. Isegi riikides, mis on Kirikust lahutatud, nagu minu maal, oli mu nooruses käibel dictum, et kristlus on maa seadus. Nüüd heidab see ühiskonna koorekiht [goodly framework of society], mis on kristluse looming, kõikjal kristluse kõrvale. Dictum, millele ma osutasin, koos sadade teiste sellele kaasnevatega, on kadunud või kadumas igal pool, ning sajandi lõpuks, kui just Kõigeväeline ei sekku, on see unustatud. Seniajani on arvatud, et ükspäinis religioon oma üleloomulike meetmetega on piisavalt tugev tagamaks rahvamasside allumist seadusele ja korrale. Nüüd kalduvad filosoofid ja poliitikud seda probleemi lahendama ilma kristluse abita. Kiriku autoriteedi ja õpetuse asemele seavad nad eelkõige üleüldise ja täiesti ilmaliku hariduse, mis peaks igaühele selgeks tegema, et tema enese parimates huvides on olla korralik, töökas ja kaine. Seejärel pakuvad nad suurteks tööprintsiipideks, mis peavad nõnda hoolikalt haritud masside jaoks asendama religiooni, laiad, fundamentaalsed eetilised tõed – õigluse, heasoovlikkuse, aususe [veracity] ja muu sarnase, kontrollitud kogemuse ja need loomulikud seadused, mis ühiskonnas ja ühiskondlikes asjades eksisteerivad ja spontaanselt toimivad, olgu füüsilised või psüühilised – näiteks valitsemises, kaubanduses, rahanduses, tervishoius [sanitary experiments], rahvastevahelises suhtlemises. Religioon aga on privaatne luksus, mis inimesel võib olla, kui ta tahab, ent mille eest ta peab – loomulikult – maksma ning mida ta ei tohi teistele peale suruda või millele anduda teisi tüüdates. Selle suure apostaasi üldine iseloom on kõikjal üks ja seesama, ent üksikajades ja iseloomus varieerub see erinevatel maadel. Mina omalt poolt räägiksin pigem omaenda maast, mida ma tunnen. Seal, kardan ma, ähvardab see saavutada märkimisväärset edu, ehkki pole kerge näha, mis saab olema selle selle peateema [ultimate issue]. Esmapilgul võiks arvata, et inglased on liiga religioossed liikumise jaoks, mis mandril näib põhinevat uskmatusel; ent meie häda on selles, et ehkki see päädib uskmatuses nagu mujalgi, ei pea see tingimata tärkama uskmatusest. Tuleb meenutada, et religioossed sektid, mis kerkisid Inglismaal esile kolm sajandit tagasi ja mis on praegu nii jõulised, on alati olnud tuliselt vastu Kirku ja riigi ühendusele ning soovitaksid monarhia ja kõige selle juurde kuuluva dekristianiseerimist, eeldades, et selline katastroof teeks kristluse palju puhtamaks ja palju võimsamaks. Järgmiseks, liberaalne printsiip surutakse meile peale olukorra möödapääsmatuse läbi. Kaalutlege, mis tuleneb nende paljude sektide [eksisteerimise] faktist enesest. Nad moodustavad arvatavalt umbes poole elanikkonna religiooni; ning tuletage meelde, et meie valitsemisviis on rahvalik. Iga tosin juhuslikult valitud inimest, keda te tänavail kohtate, on osalised poliitilises võimus. Kui te uurite nende uskumusi, siis võivad nad esindada üht või teist kuni seitsmest religioonist. Kuidas oleks neil üldse võimalik üheskoos tegutseda munitsipaal- või rahvuslikes asjus, kui igaüks rõhub omaenda religioosse denominatsiooni tunnustamisele? Kui religiooni küsimust ei ignoreerita, oleks kogu tegevus halvatud. Sinna ei saa midagi parata. Ning kolmandaks, tuleb meeles pidada, et liberalistlikus teoorias on paljugi head ja tõest; näiteks, piisab sellest, et osutada õigluse, tõetruuduse, kainuse, enesevalitsemise, heasoovlikkuse käskudele, mis, nagu ma olen juba märkinud, on selle tunnustatud printsiipide seas. Me ei nimeta seda kurjaks enne, kui oleme avastanud, et see printsiipide jada on mõeldud religiooni ületamiseks, selle kõrvaletõrjumiseks. Kunagi varem pole olnud vaenlase poolt nii kavalalt ja sellise eduväljavaatega kujundatud mehhanismi. Ja juba ongi see vastanud sellele esitatud ootustele. See tõmbab oma ridadesse suurel hulgal andekaid, siiraid, vooruslikke inimesi – tunnustatud päritoluga vanemaid inimesi, eesseisva karjääriga noori. Selline on asjade seis Inglismaal ja on hea kui me kõik seda mõistaksime; ent hetkeksi ei tohi arvata, et ma seda kardan. Mul on selle pärast sügavalt kahju, sest ma näen ette, et see saab paljudele hingedele hävinguks; ent mul pole mingit kartust, et see saaks tõepoolest teha mingitki tõsist kahju tõe tööle, Pühale Kirikule, meie Kõigeväelisele Kuningale, Lõvile Juuda suguharust, ustavale ja tõelisele, või Tema Asemikule maa peal. Kristlus on olnud liiga sageli näiliselt surmaohus, et me peaksime kartma ükskõik millist uut katsumust talle. Niipalju on kindel. Teiselt poolt, see, mis on ebakindel, ja mis nendes suurtes võitlustes tavaliselt ongi ebakindel, ja mis on tavaliselt suur üllatus, kui see avalikuks saab, on see eriline moodus sündmuses, mille kaudu Ettehooldus vabastab ja päästab oma valitud pärisosa. Mõnikord muudetakse meie vaenlane sõbraks; mõnikord jäetakse ta ilma sellest erilisest kurjast vaenulikkusest, mis oli sedavõrd ähvardav; mõnikord laguneb ta iseenesest; mõnikord teeb ta just niipalju kui on kasulik ning kõrvaldatakse seejärel. Tavaliselt ei ole Kirikul teha muud kui täita oma eriomaseid kohustusi usalduses ja rahus, püsida kõigutamatult ja näha Jumala päästet. Mansueti hereditabunt terram et delectabuntur in multitudine pacis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse