Paavst Franciscuse sõnavõtt Katoliiklike Meditsiiniühingute Rahvusvahelise Föderatsiooni kohtumisest osavõtjate audientsil

Eile toimunud audientsil esines paavst järgmise sõnavõtuga (zenit.org):

Kallid vennad ja õed,

Tervitan teid kogu südamest! Ma tänan Katoliiklike Meditsiiniühingute Rahvusvahelise Föderatsiooni presidenti, doktor Jose Maria Simon Castellavit ning tervitan teid kõiki, kes te osalete sellel rahvusvahelisel konverentsil. Ma loodan, et need saavad olema teie tegevuse jaooks viljakad päevad: usu ja mõistuse valgusel tunnistate te emadust naise fundamentaalse missioonina, olgu vaestes maades, kus sünnitus on ikka veel eluohtlik, või siis jõukamates maades, kus emadust sageli piisavalt ei väärtustata ega edendata.

Esimene mõtisklus, mida tahaksin teiega jagada, on järgmine: me oleme tänapäeval tunnistajaks paradoksaalsele olukorrale arstiametiga seoses. Ühelt poolt näeme – ja me täname Jumalat selle eest – meditsiini edusamme tänu teadlaste tööle, kes on kirglikult ja ennast säästmata pühendunud uute ravide uurimisele. Teiselt poolt aga märkame ka ohtu, et arst kaotab oma identiteedi elu teenijana. Kultuuriline sihikaotus on mõjutanud valdkonda, mis näis vankumatuna: teie valdkonda, meditsiini! Olgugi loomu poolest elu teenistuses, on tervishoiu ametialasid suunatud kohati mitte austama elu ennast. Seevastu, nagu tuletab meile meelde entsüklika Caritas in veritate, "[on] avatus elule tõelise arengu keskmes. [...] Kui on kadunud personaalne ja sotsiaalne tundlikkus uue elu vastuvõtmise suhtes, on raskendatud teisedki sotsiaalse elu jaoks kasulikud vastuvõtmisvormid. Elu vastuvõtmine tempereerib moraalset energiat ja muudab võimalikuks vastastikuse abistamise" (n 28). Olukorra paradoksaalsus nähtub tõsiasjast, et samal ajal kui isikule omistatakse uusi õigusi, mõnikord neid koguni alusetult eeldades, ei kaitsta alati elu kui esmast väärtust ja iga inimese primordiaalset õigust. Meditsiinilise akti ülimaks eesmärgiks jääb alati elu kaitsmine ja edendamine.

Teine punkt: selles seesmiselt vasturääkivas kontekstis apelleerib Kirik kõigi tervishoiu professionaalide ja vabatahtlike südametunnistusele, eriti teie südametunnistusele, günekoloogid, kes te olete kutsutud kaasaaitama uute inimeste sündimisel. Teie päralt on ainulaadne kutsumus ja missioon, mis vajab õpetatust, südametunnistust ja inimlikkust.

Laialt levinud kasulikkuse-mentaalsusel, "äraviskamis-kultuuril", mis orjastab tänapäeval nii paljude südant ja mõistust, on väga kõrge hind: see nõuab inimolendite kõrvaldamist, eriti kui nad on kehaliselt või sotsiaalselt nõrgemad. Meie vastus sellele mentaalsusele on otsustav ja kõhklematu jah-sõna elule. "Inimisiku esimene õigus on tema elu. Tal on teisi hüvesid ja mõned neist on hinnalisemad; ent elu on fundamentaalne hüve, kõikide teiste [hüvede] tingimus" (Usudoktriini Kongregatsioon, Deklaratsioon indutseeritud abordi kohta, 18.11.1974, n 11). Asjadel on hind ja need on müüdavad, ent inimestel on väärikus, nad on väärt enam kui asjad ja neil pole hinda. Seepärast on tähelepanu inimelu vastu selle terviklikkuses saanud viimasel ajal Kiriku magisteeriumi tõeliseks ja kohaseks prioriteediks, eriti elu vastu, mis on suurel määral kaitsetu, nimelt puuetega, haigete, sündimata inimeste, laste, vanurite elu vastu.

Igaüks meist on kutsutud hapras inimolendis ära tundma Issanda palet, kes oma inimlikus lihas koges ükskõiksust ja üksildust, millesse me sageli mõistame kõige vaesemad, olgu arengumaades või jõukates ühiskondades. Igal sündimata lapsel, kes on mõistetud ebaõiglaselt abordile, on Issanda nägu, kes koges maailmapoolset hülgamist nii enne kui kohe pärast sündimist. Ja väga vana inimene, ka kui ta on haige või oma elupäevade lõpul, kannab eneses Kristuse palet. Neid ei saa minema heita!

Kolmas aspekt on mandaat: olge selle "elukultuuri" tunnistajad ja propageerijad. See, et te olete katoliiklased, toob kaasa suurema vastutuse: eelkõige teie endi eest, pühendumuse tõttu olla kooskõlas kristliku kutsumusega; ning seejärel kaasaegse kultuuri eest, et anda oma panus inimese elu selle transtsendentaalse mõõtme tunnistamisse, mis on Jumala loomistöö jälg, eostumise esimesest hetkest. See on Uue Evangelisatsiooni pühendumus, mis nõuab sageli vastuvoolu liikumist, isikuna maksmist. Issand loodab ka teie peale "elu evangeeliumi" levitamisel.

Sellest vaatenurgast on haiglate günekoloogiaosakonnad tunnistuseandmise ja evangelisatsiooni privilegeeritud kohad, sest kus iganes on Kirik "elava Jumala kohaloleku meedium", seal saab temast samal ajal "inimese ja maailma tõelise humaniseerimise vahend" (Usudoktriini Kongregatsioon, Doktrinaalne märkus evangelisatsiooni mõningate aspektide kohta, 9). Küpsedes teadlikkuses, et meditsiinilise ja hoolekandetegevuse keskmes on inimisik oma hapruses, saab tervishoiustruktuurist "koht, kus ravimise püüdlus pole mitte amet vaid missioon, kus Hea Samariitlase halastaval armastusel on esikoht ja kannatava inimese nägu on Kristuse enese nägu" (Benedictus XVI, Pöördumine Rooma Püha Südame Katoliikliku Ülikooli poole, 3.05.2012).

Kallid sõbrad arstid, teie, kes olete kutsutud hoolitsema inimelu eest selle algfaasis, te kõik peate meeles pidama faktide ja sõnadega, et see [elu] on alati, oma kõikides faasides ja igas eas, püha ning on alati kvaliteetne. Ja seda mitte usu-diskursuse tõttu, vaid mõistuse ja teaduse diskursuse tõttu! Pole olemas inimelu, mis oleks püham kui mõni teine, nagu pole olemas inimelu, mis oleks kvalitatiivselt olulisem kui mõni teine. Tervishoiusüsteemi usaldusväärsust ei mõõdeta üksnes tõhususe järgi, vaid ennekõike hoole ja armastuse järgi isikute vastu, kelle elu on alati püha ja puutumatu.

Ärge kunagi jätke hooletusse palvetamist Issanda ja Neitsi Maarja poole, et omada jõudu teha oma tööd hästi ja anda julgelt tunnistust "elu evangeeliumist"! Ma õnnistan teid kogu oma südamest.