Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

esmaspäev, 31. märts 2014

Sõnapidaja mees

Mõnikord mõtlen,
mida tähendab
sõnapidaja mees.

Mida muud, kui et
sõnapidaja mees
teeb, mida ütleb, et teeb.

Sõnapidaja sõnaandmine
pole kerglane -
kaalub enne kui annab
ja kui annab, siis teeb.

Kui just purjus peaga
või meeleheitehoos
pole lolli sõna antud.

Või kui mõni tähtsam sõna
pidamist ei nõua.
Või...

Kaalumata sõna järg
on sõnapidamatus.

Sõnapidamatus on natuke
kusepidamatuse moodi -
hais jääb külge.

Aga selgi juhul
sõnapidaja mees
annab teada, et antud sõna
ei saa pidada, sest
see polnud õige sõna.

Või et leidus
tähtsam sõna,
mis kadunukese neelas.

Igatahes
sõnapidaja mees
austab antud sõna,
neid, kellele see antud,
ja iseennast
kui sõna andjat.

Mõnikord mõtlen,
kas ma olen
sõnapidaja mees.

Ei tea ...

... aga tahaks olla.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse