Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

pühapäev, 12. mai 2013

Fideoratsism ehk järelmõtisklus ühele õukondlikule koosviibimisele

Usu ja mõistuse vahekorra küsimus on huvitav ja mõtiskluseks rikkalikku materjali pakkuv. Aga kui see taandub lõputule korrutamisele, et igasugune vastuolu nende vahel puudub ja seda ei saagi esineda, ja kui see näib esinevat, siis vaid mõistuse eksituse tõttu, siis muutub huvitav teema tüütuks truismiks. Sellel on oht muutuda õõnsaks deklaratsiooniks ja enesekinnituse ideoloogiaks, mis põhineb eeldusel, et meie usk on selge, kindel ja puhas, niisamuti tõeline teadus, mis alandlikult maailma uurides on alati kooskõlas usutõdedega ning vaid usust valgustatud mõistus võimaldab õigesti mõista uurimisest ammutatud uut kogemust. Skeem on lihtne ja selge. Ent nagu tuntud lause "mens sana in corpore sano" puhul, mis täielikul kujul kõlab tegelikult "orandum est, ut sit mens sana in corpore sano", tuleks ka selle skeemi puhul lisada "orandum est, ut sit...".

Sest ehkki tõeline usk on alati kooskõlas tõelise mõistusega, ei pruugi ka usk olla alati tõeline, vaid vajab pidevalt kontrollimist, puhastamist, täpsustamist, kinnitamist. Usklik, olgu ta vaimulik või ilmik, aktivist või kontemplatiivne erak, elab konkreetses ühiskonnas, selles levinud maailmavaadete, teaduslike teooriate, filosoofiate ja ideoloogiatega, ning püüab kõigest sellest moodustada enam-vähem mõtestatud terviku, mille süsteemsus on, tõsi küll, sageli küsitav. Kuna tõeline usk on alati mõistuslik, ent pärispatust haavatud mõistus kaldub eksima, kipuvad ekslikud seisukohad, mis on levinud antud ühiskonnas, läbi põimuma ilmutatud usutõdedega ja mõistuse tõeste järeldustega, mõnikord neid koguni lämmatama kippudes.

Teooriad ja seisukohad, mis tunduvad ilmutatud usutõdedega sobivat, võivad kujuneda ebakriitiliselt edasiantavateks uskumusteks ja justkui usu osaks, nii et sekulaarse teaduse edenedes tundub tekkivat vastuolu usuga, ent vastuolu on vaid usukogukonna poolt omaksvõetud eelmis(t)e perioodi(de) sekulaarse (st mitte ilmutatud) maailmapildiga.

Ent tegemist võib olla ka mingi osa usukogukonna poolt entusiastlikult vastuvõetud uute ideede ja teooriatega ja püüuga mitte maha jääda uusimatest sekulaarsetest teadus-, filosoofia- või ideoloogiasuundumustest, kohandades pidevalt oma tõekspidamisi nendega, kuni nõudeni ilmutatud usutõed ümberformuleerida ja -mõtestada. Nii nagu eelpool osutatud hoiakut võib selle jäikades vormides nimetada ideoloogiliseks traditsionalismiks, võib viimatiosutatud hoiakut nimetada ideoloogiliseks modernismiks.

Kiiva võib kiskuda teoloogiline arutelu, usklike seas levivad tõekspidamised, isegi prelaatide hoiakud. See on pidev võitlus ilmutuse ja kogemuse mõtestatud ühendamise eest, nii et tulemus vastaks tegelikkusele. Selle võitluse edukuse garandiks on autentse magisteeriumi ilmeksimatuse karisma. Aga ka see vajab pidevalt selgitamist ja täpsustamist, nimelt et millised konkreetsed vaidlusalused doktriinid kuuluvad ilmeksimatusse usupärandisse ja millised mitte, ning võivad seetõttu saada põhimõtteliselt ümbertõlgendatud. See nõuab kindlat püsimist traditsioonis, ent samas valmisolekut rakendada seda traditsiooni tänases maailmas, käesolevate probleemide lahendamisel, ilmutusest ja kogemusest lähtuvate tõdede ühitamist, vastastikust täiendamist ja neist uute järelmite tuletamist ratsionaalsuse printsiipide alusel.

Viimane (st. ratsionaalsuse fundamentaalsed printsiibid nagu samasuse, mittevasturääkivuse ja välistatud kolmanda seadus) on tänapäeval eriliselt rünnaku all. Ratsionaalne arutelu on pahatihti asendunud sofistliku mölaga, kuivõrd eitatakse üldse tõe tunnetamise võimalikkust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse