Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

neljapäev, 16. mai 2013

Usuistika

Rahvaloenduse andmete avaldamine annab võimaluse heita pilk usklikkonnale arvudes. Püüdmata andmeid eriti tõlgendada, esitan mõned tähelepanekud, mis vähemalt minu enese jaoks olid suhteliselt üllatavad:

1) Rahvaloenduste vahelisel ajal on end mingi usu järgijaks tunnistavate isikute osakaal valdavas enamuses vanusegruppides kasvanud.

Sellise tõdemuseni jõuame järgmiste sammude abil.

Alustame üldisest usku suhtumisest vanuserühmade kaupa.


Joonis 1. 2000. a rahvaloenduse andmed

Kuna 2000. aasta rahvaloendusel olid kategooriad veidi erinevad kui 2011. aastal, summeerisin võrreldavuse saavutamiseks kategooria "Ei pea omaks ühtegi usku 2000" alla andmed toonastest kategooriatest "Usu suhtes ükskõikne", "Ateist" ja "Ei oska vastata".


Joonis 2. 2011. a rahvaloenduse andmed

Langus, mis 2000. aasta andmetes iseloomustab vanuserühma 55-59 ja 2011. aasta andmetes vanuserühma 65-69, on ilmselt seotud sõja tõttu sündimata jäänutega.

Vastata mittesoovinute arv on võrreldes 2000. aastaga oluliselt kasvanud ja nende arv, kelle suhe religiooni on teadmata, kahanenud.

Edasi vaatleme kindlat usku tunnistavate ja ühtki usku omaks mittepidavate isikute protsentuaalset jaotust:


Joonis 3. 2000. ja 2011. a andmed protsendina antud vanuserühma üldarvust

Nagu näha, on sõjaeelsel ajal sündinute seas toimunud end usklikuks pidavate isikute seas vanuserühmade noorenedes kiirem langus, sõja järel sündinute seas on vanuseline muutus laugem.

Teeme nüüd ühe sammu veel ja nihutame 2000. a graafid kohakuti 2011. aasta rahvaloenduse graafidega, nii et 2000. a 15-19 aastaste grupp oleks samal vertikaaljoonel 2011. a 25-29 aastastega. On ju tegemist enam-vähem sama grupiga, keda on küsitletud 11-aastase vahega.


Joonis 4. 2000. a andmed nihutatud kohakuti 2011. a andmetega (protsent vanuserühmast)

Näeme, et pea kõikides vanuserühmades on kindlat usku tunnistavate isikute osakaal kasvanud ja nende osakaal, kes ei pea omaks ühtegi usku, proportsionaalselt kahanenud. Kusjuures nooremates vanuserühmades on kasv olnud suurem kui vanemates.
MOTT

2) Luterlaste osakaal vanuserühmiti on püsinud muutumatuna.

Alustame taas absoluutarvudest.


Joonis 5. Luterlaste arvukuse võrdlus vanuserühmade kaupa 2000 ja 2011

Edasi vaatleme, kuidas on luterlaste osakaal muutunud vanuserühmiti.


Joonis 6. Luterelaste osakaal vanuserühmades 2000 ja 2011

Ning lõpuks nihutame graafid taas kohakuti, et näha, kuidas on muutunud küsitluste vahelisel ajal luterlaste osakaal igas konkreetses vanuserühmas (st kas n. 2000. a 15-19 aastaste grupi osakaal on 2011. a muutunud).


Joonis 7. Luterlaste 2000. a andmed nihutatud kohakuti 2011. a andmetega (protsent vanuserühmast)

Nagu näha, on muudatused luterlaste osakaalus vanursegrupiti 2000. a ja 2011. a rahvaloenduste vahelisel ajal olnud tühised, kui võrrelda 2000. a vanusegruppi sama grupiga 2011. a (st nihutada 2000. a graafi 10 aasta võrra edasi). Luterlaste üldine arvukuse langus on tingitud pea täielikult suremusest, mitte enesemääratluse muutumisest.
MOTT

3) Eesti rahvastikus on toimunud identiteedinihe õigeusklikkuse suunas.

Ma ei hakka andmeid kommenteerima. Analüüsi loogika on sama kui eelpool.


Joonis 8. Õigeusklike arvukuse võrdlus vanuserühmade kaupa 2000 ja 2011


Joonis 9. Õigeusklike osakaal vanuserühmades 2000 ja 2011


Joonis 10. Õigeusklike 2000. a andmed nihutatud kohakuti 2011. a andmetega (protsent vanuserühmast)

Nagu näha, on pea kõigis vanuserühamades toimunud end õigeusklikuna määratlevate isikute osakaalu märgatav kasv.
MOTT

Kahjuks ei võimalda avaldatud andmed midagi järeldada MPEÕK ja EAÕK liikmete dünaamika erinevuste kohta.


Niipalju tänaseks. Peagi tahaks lähemalt vaadelda katolistikat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse