Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

laupäev, 31. detsember 2016

Dubia

Sattusin katoliku.ee lehel lugema paavsti sünodi-järgse ekshortatsiooni "Amoris laetitia" lühikokkuvõtet ja lühikommentaari, mis on avaldatud vastavalt kevadel ja suvel. Mõlemad toetavad ekshortatsiooni tõlgendamist täielikus kooskõlas õpetusameti varasemate seisukohtadega. Lühikokkuvõtte sissejuhatuses kirjutab piiskop: "8. peatükk ei ütle, et võiks anda sakramente olukorras, milles Kirik siiani ei lubanud seda teha ning võib kindlalt järeldada, et see kord ei muutu." Siiski on esile kerkinud tõlgendusi, mis näevad ekshortatsioonis alust senise sakramentaalse distsipliini muutmiseks, nagu Buenos Airese regiooni piiskoppide direktiiv "Põhikriteeriumid Amoris laetitia VIII peatüki rakendamiseks", ja mis veelgi üllatavam -- paavst on väljendanud selle dokumendi suhtes täielikku heakskiitu, tõsi küll, privaatsel moel.
Olles nentinud, et lahutatud ja tsiviilkorras uuesti abiellunud paaride pastoraalne saatmine ei pruugi tingimata viia neile sakramentide jagamiseni, mainib direktiiv oluliselt pehmendatud kujul traditsioonilist võimalust, et "kui paari konkreetsed asjaolud muudavad selle teostatavaks, eriti kui mõlemad on kristlased usu teekonnaga, saab panna neile ette teha pingutus elamaks sugulises talitsetuses" ning et "Amoris laetitia" jätab neile avatuks võimaluse võtta vastu meeleparanduse sakramenti, isegi kui nad selles intentsioonis ebaõnnestuvad.

Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et "Amoris laetitia" joonealune märkus nr. 329, millele direktiiv antud küsimuses osutab, viitab kahele dokumendile. Esiteks püha Johannes Paulus II apostellikule ekshortatsioonile "Familiaris consortio", mille punktis 84 seda võimalust on käsitletud ja teiseks Vatikani II kirikukogu pastoraalsele konstitutsioonile "Gaudium et spes" punktile 51. Viimasele viitab paavst uuestiabiellunud paaride raskustele osutades, et "kui puuduvad teatud intiimsuse väljendused, seatakse sageli ohtu truudus ja kannatab laste hüve". See viide on kummaline, sest antud punktis käsitleb konstitutsioon abielupaaride raskusi loobuda olulistel kaalutlustel teatud perioodidel abielulise intiimsuse väljendamisest, mis iseenesest on legitiimsed. Ent eksortatsioonis kohaldab paavst Franciscus seda Kiriku seaduse vastaselt, st illegitiimselt kooselavatele paaridele.

Edasi aga kirjutavad Argentiina piiskopid oma instruktsioonis, et keerulisemates olukordades ei pruugi see lahendus olla teostatav, ent isegi juhul, kui eelneva abielu tühisuse tuvastamine pole võimalik, saab vaagimise teel jõuda teatud juhtudel äratundmiseni, et isiku vastutus ja süü on piiratud või puudub sootuks ning et "Amoris laetitia" avab võimaluse nende isikute pääsemiseks meeleparanduse ja armulaua sakramentide juurde.

Tähelepanu väärib sõnakasutus 'jätab avatuks' instruktsiooni punktis 5 vs. 'avab' punktis 6 (originaalis 'deja abierta' vs. 'abre'). Sellest võiks välja lugeda, et Buenos Airese pastoraalse regiooni piiskoppide arvates avab "Amoris laetitia" teatud uued võimalused lahutatud ja uuesti abiellunud isikute juurdepääsuks sakramentidele. Ning paavst on oma kirjas neile kinnitanud, et "see dokument on väga hea ning selgitab täielikult Amoris laetitia 8. peatüki mõtte. Teisi tõlgendusi ei ole."

Lisaks on kardinal Kasper, kellele kuulub lahutatud ja uuestiabiellunud isikutele sakramentide jagamise ettepaneku tõstatamise kaheldav au, põhjendanud seda kui täielikus kooskõlas olevat Kiriku traditsiooniga, kinnitades näiteks oma oktoobrikuises artiklis, et "uus on tegelikult alalhoitud vana"; et "Amoris laetitia" avatud võimalus uuestiabiellunute pääsemiseks sakramentide juurde ei ole lahkulöömine senisest traditsioonist, vaid Kiriku iidse traditsiooni kinnitamine; et see tugineb püha Aquino Thomase voorusõpetusele jms.

Teiselt poolt näevad paljud "Amoris laetitias" lahkulöömist Kiriku senisest sakramentaalsest distsipliinist, mis implitsiitselt eeldab ka muutust õpetuse osas, ehkki nii paavst ise "Amoris laetitias" kui ka näiteks kardinal Kasper seda eksplitsiitselt eitab.


Igatahes on "Amoris laetitia" ilmumise järel kerkinud esile oluliselt lahknevaid ja isegi vastandlikke tõlgendusi selle mõningate osade, eelkõige 8. peatüki osas. Lahknevate tõlgenduste tõttu kujunenud segaduse lahendamiseks esitasid neli kardinali -- Bologna peapiiskop emeritus Carlo Caffarra, Malta ordu patroon Raymond Burke, Ajalooteaduste paavstliku komitee emeriitpresident Walter Brandmüller ja Kölni peapiiskop emeritus Joachim Meisner -- 19. septembril paavstile (ja Usudoktriini kongregatsioonile) viis küsimust vormis, mida traditsiooni kohaselt nimetatakse ladina keeles dubia (kahtlused). Kuna paavst küsimustele ei vastanud, tõlgendasid kardinalid seda üleskutsena edasisele, laiemale arutelule ja tegid oma küsimused kättesaadavaks avalikkusele dokumentatsioonis pealkirjaga "Otsides selgust: palve harutada lahti Amoris laetitia sõlmed", mis koosneb neljast osast: eessõnast, kirjast paavstile, dubia küsimustest ja kardinalide selgitustest küsimustele.

Viis küsimust on järgmised:
  1.  Küsitakse, kas Amoris laetitia kinnituste (300-305) järel on nüüd saanud võimalikuks anda meeleparanduse sakramendi kaudu absolutsioon ja võimaldada seeläbi ligipääs pühale armulauale isikule, kes, olles seotud kehtiva abielusidemega, elab koos erineva isikuga more uxorio (abielulisel viisil tlk), ilma, et oleks täidetud Familiaris consortio, 84, poolt esitatud tingimused, mida järgnevalt kinnitasid Reconciliatio et poenitentia, 34, ning Sacramentum caritatis, 29. Kas ekshortatsiooni Amoris laetitia märkuses 351 (305) leiduvat väljendit "teatud juhtudel" saab rakendada lahutatud isikute kohta, kes on uues ühenduses ja kes jätkavad elamist more uxorio?
  2. Kas pärast sünodi-järgse ekshortatsiooni Amoris laetitia (304) avaldamist tuleb veel käsitleda kehtivana püha Johannes Paulus II entsüklika Veritatis splendor, 79, õpetust, mis põhineb pühakirjal ja Kiriku traditsioonil, absoluutsete moraalinormide eksisteerimise kohta, mis keelavad sisimalt kurjad teod (intrinsically evil acts) ja mis on siduvad ilma eranditeta?
  3. Kas pärast Amoris laetitiat (301) on veel võimalik kinnitada, et isik, kes harjumuspäraselt (habitually) elab vastuolus Jumala seaduse käsuga, näiteks sellega, mis keelab abielurikkumise (Mt 19, 3-9), leiab end raske harjumuspärase patu objektiivses olukorras (Legislatiivsete tekstide paavstlik nõukogu, "Deklaratsioon", 24. juuni 2000.)
  4. Kas pärast Amoris laetitia (302) kinnitusi "olukordadest, mis leevendavad moraalset vastutust" tuleb veel käsitada kehtivana püha Johannes Paulus II õpetust entsüklikas Veritatis splendor, 81, mis põhineb pühakirjal ja Kiriku traditsioonil, mille kohaselt "asjaolud ja intentsioonid ei saa kunagi muuta tegu, mis oma objekti tõttu on sisimalt kuri, 'subjektiivselt' heaks või valikuna kaitstavaks teoks"?
  5. Kas pärast Amoris laetitiat (303) tuleb veel käsitada kehtivana püha Johannes Paulus II õpetust entsüklikas Veritatis splendor, 56, mis põhineb pühakirjal ja Kiriku traditsioonil, mis välistab südametunnistuse rolli loomingulise tõlgendamise ja rõhutab, et südametunnistust ei saa kunagi volitada legitimiseerima erandeid absoluutsetest moraalinormidest, mis keelavad sisimalt kurjad teod nende objekti tõttu.
Muidugi tasub põhjalikumalt tutvuda kardinalide selgitavate märkustega küsimustele.

Dubia avaldamise järel on selle autorid saanud mitmesuguste süüdistuste märklauaks, mis on iseloomulikult emotsionaalsed ja väldivad küsimuste ratsionaalset selgitamist. Põhjaliku analüüsi nii süüdistuste kui kogu protsessi kohta leiab tomistliku filosoofi Edward Feseri blogist. Oma seisukoha süüdistuste suhtes on avaldanud ka lapsepõlves Eestiga seotud Astana abipiiskop Athanasius Schneider.

Laialt levinud kahtlustest ja segadusest annavad tunnistust veel 45 teoloogi initsiatiiv ja tuntud moraaliteoloogide John Finnise ja Germain Grisez' avalik kiri, samuti piiskop Schneideri mõtisklus ja kõne.

TÄIENDATUD:
7.01.2017 Isa Raymond de Souza suurepärane ülevaade "Amoris laetitiaga" seotud vastuoludest.
8.01.2017 Kaks UDK dokumenti, mis käsitlevad lahutatud ja uuestiabiellunud isikutele armulaua jagamise küsimust:
9.01.2017 Thomas D. Williams, When Ratzinger Said No: A History of the Kasper Proposal
21.01.2017 isa Basil Cole OP lükkab ümber väited nagu järgiks ekshortatsioon "Amoris laetitia" Aquino püha Thomase õpetust (väide, mis tuleneb tõenäoliselt kardinal Kasperi vastavast kinnitusest, n. eelpoolviidatud artiklis)
21.01.2017 Malta piiskoppide instruktsioon "Amoris laetitia" rakendamiseks, mis läheb veelgi kaugemale kui Buenos Airese piiskoppide direktiiv ja on kutsunud esile terava vastureaktsiooni vaimulike, kanoonilise õiguse spetsialistide (ja siin) ning teoloogide poolt
21.01.2017 Spiegeli väitel tunnistab paavst võimalust, et ta võib minna ajalukku Kiriku lõhestajana (ingliskeelne ülevaade)
2.02.2017 Saksa piiskoppide konverentsi püsinõukogu võttis vastu avalduse, milles väljendab võimalust, et lahutatud ja tsiviilkorras uuesti abiellunud isikutel on teatud juhtudel avatud juurdepääs pihi- ja armulaua sakramendile.
2.02.2017 Samal ajal väljendas Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt kardinal Müller intervjuus väljaandele "Il Timone" (tasuline, vt ingliskeelne osaline tõlge) rahulolematust üksikute piiskoppide ja piiskoppide konverentsidega, kes tõlgendavad ekshortatsiooni "Amoris laetitia" oma suva järgi, mitte kooskõlas Katoliku Kiriku püsiva ja muutumatu moraaliõpetusega, mille kohaselt abielurikkumine on raske patt, mille tagajärjel kaotab inimene pühitseva armu, ega saa, seni kuni ta jätkab seksuaalsuhteid väljaspool kehtivat abielu, võtta vastu sakramente, ilma, et ta teeks taas rasket pattu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse