Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

laupäev, 30. juuli 2011

Ignatius Loyola

(Tekst pärineb FSSPX Eesti leheküljelt)

31. juuli

Loyola p. Ignatius

Íñigo Oñaz de Loyola (Ignatius on pühaku nime ladinakeelne variant) sündis 1491. aastal Loyola aadlilossi tallis Baskimaa ühe tähtsama aadliperekonna viimase, kolmeteistkümnenda lapsena. Tema ema, kes tahtis tuua lapse ilmale just tallis, et olla samas olukorras, milles oli Jumalaema, suri varsti pärast sünnitust. Ignatius kasvas üles oma vanima venna peres.

1506. aastal alustas noor Ignatius oma õpinguid Kastiilia ülemvarahoidja Don Juan Velazquez de Cuellari juures. Kuna poisi õpetaja pidi oma ametikohustuste tõttu sageli reisima, õppis Ignatius juba varakult Kastiiliat hästi tundma. Õige pea hakati talle usaldama erinevaid haldusülesandeid õukonnas ja lisaks pidi ta tegelema ka õiguslike küsimustega.

1516. aastal andis keiser Karl I Don Juan Velazquez de Cuellarile käsu loobuda läänivaldustest, kes küll kaitses oma õigusi valdustele, kuid pidi 1517. aastal oma allajäämist tunnistama ja samal aastal ka suri. Sellega lõppes ka Ignatiuse õppimisaeg õukonnas. Ta astus 1518. aastal Hispaania Navarra asekuninga Don Antonio Manrique de Lara teenistusse. Navarras tegeles Ignatius peamiselt haldusküsimustega ja elas väga külluslikku elu.

Nn. Comunerose ülestõusu ajal, mille abil püüdis 1512. aastal Hispaaniast pagendatud Henri d’Albret Prantsusmaa toel taas oma võimu kätte saada, nimetas asekuningas usaldusväärse Ignatiuse oma esindajaks läbirääkimistel. Henri d’Albret aga püüdis võtta ette uusi vallutusi ja ründas Pamplona linna, kus viibis ka Ignatius, kellest sai kindluse kaitse põhiline hing ja juht. 20. mail 1521. aastal sai ta lahingus haavata, kui kahurikuul lömastas tema parema sääre. Prantslased lubasid austusest vapra ohvitseri vastu viia ta kindlusest Loyolasse paranema.

Nüüd algas Ignatiuse pikk paranemisaeg. Ta soovis lugeda haigevoodis rüütliromaane, kuid neid ta lossist ei leidnud. Ühelt raamaturiiulilt sattus talle aga kätte kartuuslase Saksi Ludolphi raamat Vita Christi (Kristuse elu). See ja teised vaimulikud raamatud, mida ta haigena luges, muutsid tema elu.

Ignatiuse jalg paranes, kuid jäi siiski lühemaks teisest jalast, mistõttu ta jäi kergelt lonkama. Siiski võttis ta 1522. aastal ette palverännaku Maarja pühamusse Aranzazusse ja siis Montserrati. Pärast üldpihti palvetas ta 24. märtsil kogu öö Montserratis asuva Maarja imettegeva pildi ees. Ta jättis oma relvad altari ette märgiks, et nüüd on ta Kristuse sõdur. Varahommikul käis ta Kommunioonil, jättis oma hobuse kloostrile ja vahetas uhked riided tagasihoidlikumate vastu. Pärast seda veetis Ignatius ligi aasta erakuna Manresas dominiiklaste kloostris. Ta elas peamiselt leivast ja veest ning palvetas iga päev seitse tundi. Sel ajal koges ta suuri hingepiinasid, aga ka kosutavaid vaimseid hetki. Eraku-ajal sai talle Cardonéri jõe ääres osaks nägemus Pühimast Kolmainsusest. See andis talle arusaamise inimese olemisest, mis sai põhialuseks tema vaimulikele harjutustele (nn. Ignatiuse vaimulikud harjutused), mis aitavad süvendada vaimulikku elu Kristust järgides. Nägemusele järgnenud ajal panigi ta kirja vaimulikud harjutused, mis peale mõningat ümbertöötamist 1548. aastal Roomas raamatuna ilmusid.

Ignatius asutas end 1523. aastal teele palverännakule Pühale Maale. Enne pidi ta minema aga Rooma, et saada selleks paavsti luba. Ta läks kerjusena Rooma, sai loa ja siirdus siis Veneetsia kaudu Pühale Maale. Ignatius sooviski sinna jääda, kuid sealsete frantsisklaste ülem seda ei lubanud, viidates kristlaste sagedastele röövimistele moslemite poolt, kes nad taas raha eest vabaks lasid. 1524. aasta jaanuaris pöördus Ignatius tagasi Euroopasse.

Ignatius tundis, et sügavamaks vaimulikuks eluks ja hingede Jumala juurde juhtimiseks jäävad tema teadmised vaatamata saadud heale haridusele puudulikuks. 1524-1525 külastas ta Barcelonas koos paari teise täiskasvanuga ladina kooli hoolimata sellest, et tal oli vanust juba üle 40 eluaasta. 1526-1527 õppis ta filosoofiat Alcalas ja Salamancas. Kuna ta muretses väga palju oma kaasõpilaste hingeõndsuse pärast ja nägi vaeva nende hingede hea käekäigu nimel, hakati teda selle eest pilkama ja süüdistama sekti loomises ning kutsuma fanaatikuks. See tõi talle kaasa neli korda inkvisitsioonilkohtu ette sattumise ja mõned nädalat vangistust. Teades, et tema südametunnistus on täiesti puhas, loobus Ignatius alati kaitsjast.

1528. aastal läks Ignatius õppima Prantsusmaale, jõudes Maarja valgusmissa ajaks Pariisi. Järgneval kahel aastal süvendas ta oma ladina keele oskust ja külastas filosoofialoenguid püha Barbara kolledžis, kus oli ka tema eluase. Teda vaimustasid eriti skolastiliste dispuutide meetodid. Ta rakendas neid meetodeid hiljem ka oma ordus, kus ta alati enne otsust kaalus avalikult kogu põhjalikkusega kõiki poolt- ja vastuargumente.

Prantsusmaalt reisis Ignatius kolma korda Flandriasse ja Londonisse, kuhu ta saabus ka 1531. aastal, mil Henry III andis kõikidele vaimulikele Inglismaal käsu tunnistada teda paavsti asemel Inglismaa kiriku peana. 1532. aastal sai Ignatius bakalaureusekraadi ja kaks aastat hiljem magistrikraadi filosoofias.

St. Barbara kolledžis leidis pühak kuus mõttekaaslast, kellest moodustus teatud vaimulik ühendus. Viis neist pärinesid Ibeeria poolsaarelt, üks aga, püha Petrus Faber, Savoyst. Nende kuue mõttekaaslase hulgas oli ka püha Franciscus Xavier. Maarja Taevassevõtmise suurpühal 1534. aastal andsid need seitse meest Montmartre’i künka maa-aluses kabelis oma tõotuse, kusjuures siis ei olnud neil veel mõtet asutada ordut. Nad tahtsid elada vaesuses ja kasinuses ning juhtida hingi Kristuse juurde, ja nad palusid ka paavsti, et ta saadaks nad misjonäridena Pühale Maale. Samas lisasid nad, et kui paavst neid aasta jooksul Pühale Maale ei saada, siis andku ta neile apostolaadis mõni muu ülesanne. Pärast tõotuste andmist pidas samal aastal preestriks pühitsetud p. Petrus Faber maa-aluses kabelis püha Missa.

1537. aastal lõpetas Ignatius Veneetsias teoloogiaõpingud ja seejärel pühitseti koos viie kaaslastega preestriks. Pärast pühitsust läksid nad kõik Rooma, et oma tõotust täita.

Teel Rooma tegid mehed puhkepausi La Storta kiriku varemete juures, mis asusid Siena ja Rooma vahel. Püha Ignatius läks varemetesse, et seal palvetada. Seal kuulus ta äkitselt Jumal-Isa häält: „Ma tahan teile Roomas palju arme anda.” Ignatius vaatas üles ja nägi risti kandvat Lunastajat. Jumal-Isa ütles oma Pojale: „Ma tahan, et Sa selle oma sulaseks võtaksid.” Nägemusest mõjutatuna hakkas pühak Jeesuse Pühimat Nime sedavõrd austama, et tal valis ka hiljem tähed IHS oma asutatud ordu tunnuseks. Samuti mõistis ta, et tema ordu peab kandma nime Societas Jesu.

Sõit Pühale Maale aga ei teostunud, sest türklased olid oma laevadega Itaalia ranniku lähedal ega lasknud läbi ühtegi palverändurite laeva. Nii andsid nad end apostolaadiks Püha Isa käsutusse. Paavst Paulus III võttis nende pakkumise teenistuseks vastu ja rakendas neid apostolaadis.

Tasapisi küpses meeste seas idee kujundada sellest väiksest seltskonnast uus ordu. Nad esitasid paavstile oma Formula instituti ja paavst andis loa uue ordu asutamiseks juba 1540. aastal. Ordu loobus ühisest kooripalvest ja orduriietusest. Jesuiidid tahtsid eelkõige läbi jutluste ja vaimulike harjutuste (rekollektsioonide) ning lastele ja vaestele katekismuse õpetamise tuua inimesi Jumala juurde.
Pärast ordu asutamist algas aktiivne misjonitegevus. P. Franciscus Xavier reisis 1540. aastal Indiasse, paljud jesuiidid läksid misjonäridena 1547. aastal Aafrikasse. Hiljem reisisid nad ka Ladina-Ameerikasse.

1541. aastal valiti püha Ignatius ordukindraliks. Ta valis oma deviisiks „Omnia ad maiorem gloriam Dei” – „Kõik Jumala suuremaks auks”, mis sai ka ordu juhtlauseks.

Püha Ignatius suri 31. juuli varahommikul 1556. aastal Roomas.


Lisaks:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse