ÜLAUDIENTS
P. Peetruse Väljakul
Kolmapäeval, 13. aprillil 2011
Video
Pühadus
Kallid vennad ja õed,
Viimase kahe aasta üldaudientsidel on meid saatnud paljude pühakute kujud: me oleme õppinud neid lähemalt tundma ning mõistma, et need mehed ja naised, kes oma usu, oma armastuse ja oma eluga on olnud teetähiseks nii paljudele põlvkondadele, nagu nad on ka meile, märgivad Kiriku kogu ajalugu. Pühakud väljendasid mitmesugusel viisil Ülestõusnu vägevat ja ümberkujundavat kohalolu. Nad lasksid Jeesusel nii täielikult valitseda oma elu üle, et nad võisid koos p. Paulusega öelda: "nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus" (Ga 2,20). Nende eeskuju järgimine, nende eestkoste taotlemine, nendega osadusse astumine, "toob meid Kristusele lähemale, nii ühendab meie osadus pühakutega meid Kristusega, kellest, justkui nende allikast ja peast, lähtub kõik arm ja Jumala rahva elu" (cf Vatikani Teine Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Kirikust, Lumen Gentium, n. 50).
Nende kateheeside lõpus tahan ma seepärast pakkuda mõningaid mõtteid selle kohta, mis pühadus on. Mida tähenab olla püha? Kes on kutsutud olema püha? Me kaldume sageli uskuma, et pühadus on väheste väljavalitute jaoks määratud eesmärk. P. Paulus seevastu räägib Jumala suurest kavast ja ütleb: "nõnda nagu tema (Jumal) on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees" (Ef 1,4). Ja ta rääkis meist kõikidest. Jumaliku kava keskmes on Kristus, kelles Jumal näitab oma Palet, vastavuses oma tahte heaksarvamisega. Sajandeid peidetud müsteerium ilmutatakse selle täiuses Lihakssaanud Sõnas. Ja seejärel ütleb Paulus: "Sest Jumalal on olnud hea meel
lasta kogu täiusel temas elada" (Kol 1,19).
Kristuses tegi elav Jumal end lähedaseks, nähtavaks, kuuldavaks ja käegakatsutavaks, nii et igaüks võiks ammutada Tema armu ja tõe täiusest
(cf Jn 1,14-16). Seepärast on kogu kristlikul elul üks kõrgeim seadus, mida p. Paulus väljendab vormeliga, mis kordub kõigis tema pühades kirjutistes: Jeesuses Kristuses. Pühadus, kristliku elu täius, ei seisne erakorraliste ettevõtmiste läbiviimises, vaid ühenduses Kristusega, Tema müsteeriumide elamises, Tema eeskuju, Tema mõtete, Tema käitumise omakstegemises. Pühaduse määr tuleneb sellest ulatusest, mille Kristus meis saavutab, sedavõrd kui me Püha Vaimu väel kujundame oma elu Tema elu eeskujul. See saab vormitud Jeesuse-sarnaseks, nagu ütleb p. Paulus: "Sest need, keda ta on ette ära tundnud, need ta on ka ette
määranud saama tema Poja näo sarnaseks" (Ro 8,29). Ja p. Augustinus hüüatas: "mu tervenisti Sinust täidetud elu muutub elusaks" (Pihtimused, 10, XXVIII).
Vatikani Teine Kirikukogu räägib dogmaatilises konstitutsioonis Kirikust selgelt üleüldisest kutsest pühadusele, öeldes, et kedagi pole sellest välja arvatud: "Elu vormid ja ülesanded on mitmesugused, ent pühadus on üks — see pühadus, mida kultiveerivad kõik, kes toimivad Jumala Vaimus ja ... järgivad Kristust, vaest, alandlikku ja ristikandvat, et nad võiksid pälvida osasaamist Tema aust" (Lumen Gentium, n. 41).
Ometi jääb küsimus: kuidas me saame pühaduse teele asuda, et sellele kutsele vastata? Kas ma saan seda teha omal initsiatiivil? Vastus on selge. Püha elu ei ole eelkõige meie pingutuste, meie tegude tulemus, sest Jumal, kolmekordselt Püha (cf Js 6,3), on see, kes meid pühitseb, Püha Vaimu toime on see, mis meid seestpoolt elustab, Ülestõusnud Kristuse elu ise on see, mis meile edasi antakse ja mis meid ümber kujundab. Ütleme seda veel kord koos Vatikani Teise Kirikukoguga: "Kristuse järgijaist, keda Jumal on kutsunud mitte nende endi tegude väel, vaid Tema kava ja armu kohaselt, ning keda Ta on õigeks mõistnud Issand Jeesuses, on saanud Jumala pojad usu ristimises ja osalised jumalikus loomuses, ning nad on seega tõeliselt pühitsetud. Seepärast peavad nad kinni pidama sellest pühitsusest, mille nad on vastu võtnud, ning selle oma elus täiusele viima" (ibid, n. 40).
Pühaduse sügavaim juur on seega ristimise armus, meie "pookimisel" Kristuse Paasamüsteeriumisse, mille kaudu võetakse meid Tema Vaimu osadusse, Tema kui Ülestõusnu elusse enesesse. P. Paulus rõhutab tugevalt seda ümberkujunemist, mille ristimisarm inimeses esile kutsub, ja ta jõuab punkti, kus ta võtab kasutusele uue terminoloogia, mis on vormitud sõna 'koos' abil: surnud-koos, maetud-koos, ülestõusnud-koos, toodud-ellu-koos, koos Kristusega; meie saatus on lahutamatult seotud Tema omaga. "Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu" kirjutab ta, "surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist ... nõnda võime ka meie käia uues elus" (Ro 6,4). Ent Jumal austab alati meie vabadust ning palub, et me võtaksime selle anni vastu ja elaksime selles sisalduvate nõuete kohaselt, ja Ta palub, et me laseksime endid ümber kujundada Püha Vaimu tegevuse läbi, kohandades oma tahte Jumala tahtega.
Kuidas saab see toimuda, et meie mõtlemisviis ja meie teod muutuvad mõtlemiseks ja tegutsemiseks koos Kristusega ja Kristusest lähtuvalt? Mis on pühaduse hing? Taas kord selgitab Vatikani Teine Kirikukogu; see ütleb meile, et kristlik pühadus ei ole midagi muud kui täielikult elatud armastus. "Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas" (1Jh 4,16). Nüüd on Jumal oma armastuse välja valanud meie südameisse Püha Vaimu kaudu, kes on meile antud (cf Ro 5,5); seepärast on esimene ja kõige vajalikum and armastus, millega me armastame Jumalat üle kõige ja oma ligimest Tema armastuse kaudu. Aga et armastus, nagu hea seeme, kasvaks ja oleks hinges viljakas, peab iga uskuja heal meelel kuulama Jumala sõna ning oma tahet Tema armu abil tegudega ellu viima. Ta peab sageli sakramente vastu võtma, eelkõige Armulauda, ning võtma osa pühast liturgiast; ta peab püsivalt palvetama, praktiseerima enese-salgamist, aktiivset vennalikku teenimist ja harjutama kõiki voorusi. Kõike seda kuna armastus, kui seaduse täitumise ja täiuse side (cf Kol 3,14; Ro 13,10) valitseb kõikide pühitsusvahendite üle, annab neile tähenduse ja täiuse" (cf Lumen Gentium, n. 42).
määranud saama tema Poja näo sarnaseks" (Ro 8,29). Ja p. Augustinus hüüatas: "mu tervenisti Sinust täidetud elu muutub elusaks" (Pihtimused, 10, XXVIII).
Vatikani Teine Kirikukogu räägib dogmaatilises konstitutsioonis Kirikust selgelt üleüldisest kutsest pühadusele, öeldes, et kedagi pole sellest välja arvatud: "Elu vormid ja ülesanded on mitmesugused, ent pühadus on üks — see pühadus, mida kultiveerivad kõik, kes toimivad Jumala Vaimus ja ... järgivad Kristust, vaest, alandlikku ja ristikandvat, et nad võiksid pälvida osasaamist Tema aust" (Lumen Gentium, n. 41).
Ometi jääb küsimus: kuidas me saame pühaduse teele asuda, et sellele kutsele vastata? Kas ma saan seda teha omal initsiatiivil? Vastus on selge. Püha elu ei ole eelkõige meie pingutuste, meie tegude tulemus, sest Jumal, kolmekordselt Püha (cf Js 6,3), on see, kes meid pühitseb, Püha Vaimu toime on see, mis meid seestpoolt elustab, Ülestõusnud Kristuse elu ise on see, mis meile edasi antakse ja mis meid ümber kujundab. Ütleme seda veel kord koos Vatikani Teise Kirikukoguga: "Kristuse järgijaist, keda Jumal on kutsunud mitte nende endi tegude väel, vaid Tema kava ja armu kohaselt, ning keda Ta on õigeks mõistnud Issand Jeesuses, on saanud Jumala pojad usu ristimises ja osalised jumalikus loomuses, ning nad on seega tõeliselt pühitsetud. Seepärast peavad nad kinni pidama sellest pühitsusest, mille nad on vastu võtnud, ning selle oma elus täiusele viima" (ibid, n. 40).
Pühaduse sügavaim juur on seega ristimise armus, meie "pookimisel" Kristuse Paasamüsteeriumisse, mille kaudu võetakse meid Tema Vaimu osadusse, Tema kui Ülestõusnu elusse enesesse. P. Paulus rõhutab tugevalt seda ümberkujunemist, mille ristimisarm inimeses esile kutsub, ja ta jõuab punkti, kus ta võtab kasutusele uue terminoloogia, mis on vormitud sõna 'koos' abil: surnud-koos, maetud-koos, ülestõusnud-koos, toodud-ellu-koos, koos Kristusega; meie saatus on lahutamatult seotud Tema omaga. "Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu" kirjutab ta, "surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist ... nõnda võime ka meie käia uues elus" (Ro 6,4). Ent Jumal austab alati meie vabadust ning palub, et me võtaksime selle anni vastu ja elaksime selles sisalduvate nõuete kohaselt, ja Ta palub, et me laseksime endid ümber kujundada Püha Vaimu tegevuse läbi, kohandades oma tahte Jumala tahtega.
Kuidas saab see toimuda, et meie mõtlemisviis ja meie teod muutuvad mõtlemiseks ja tegutsemiseks koos Kristusega ja Kristusest lähtuvalt? Mis on pühaduse hing? Taas kord selgitab Vatikani Teine Kirikukogu; see ütleb meile, et kristlik pühadus ei ole midagi muud kui täielikult elatud armastus. "Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas" (1Jh 4,16). Nüüd on Jumal oma armastuse välja valanud meie südameisse Püha Vaimu kaudu, kes on meile antud (cf Ro 5,5); seepärast on esimene ja kõige vajalikum and armastus, millega me armastame Jumalat üle kõige ja oma ligimest Tema armastuse kaudu. Aga et armastus, nagu hea seeme, kasvaks ja oleks hinges viljakas, peab iga uskuja heal meelel kuulama Jumala sõna ning oma tahet Tema armu abil tegudega ellu viima. Ta peab sageli sakramente vastu võtma, eelkõige Armulauda, ning võtma osa pühast liturgiast; ta peab püsivalt palvetama, praktiseerima enese-salgamist, aktiivset vennalikku teenimist ja harjutama kõiki voorusi. Kõike seda kuna armastus, kui seaduse täitumise ja täiuse side (cf Kol 3,14; Ro 13,10) valitseb kõikide pühitsusvahendite üle, annab neile tähenduse ja täiuse" (cf Lumen Gentium, n. 42).
Võib-olla on see Vatikani Teise Kirikukogu keel meie jaoks liiga ülev, võib-olla peaksime ütlema asju veelgi lihtsamalt. Mis on siin olemuslik? Olemuslik tähendab, et me ei jäta kunagi pühapäeval kohtumata Ülestõusnud Kristusega Armulauas; see ei ole lisakoorem, vaid valgus kogu nädalaks. See tähendab, et me kunagi ei alusta ega kunagi lõpeta päeva ilma vähemalt lühikese kontaktita Jumalaga. Ja meie elu teekonnal tähendab see nende "teetähiste" järgimist, mis Jumal on meile andnud Kümnes Käsus, tõlgendatuna koos Kristusega, mis on lihtsalt selgitus selle kohta, mis on armastus spetsiifilistes situatsioonides. Mulle näib, et selles on püha elu tõeline lihtsus ja suurus: kohtumine Ülestõusnuga pühapäeval; kontakt Jumalaga päeva alguses ja päeva lõpus; oma otsustustes nende "teetähiste" järgimine, mis Jumal on meile andnud, mis on vaid armastuse vormid.
"Seega iseloomustab Kristuse tõelist jüngrit armastus nii Jumala kui ligimese vastu" (Lumen Gentium, n. 42). See on kristliku elu, pühaduse tõeline lihtsus, suurus ja sügavus. See ongi, mille pärast p. Augustinus, kommenteerides p. Johannese esimese kirja neljandat peatükki, võis esitada julge väite: “Dilige et fac quod vis [Armasta, ja tee mida tahad]”. Ja ta jätkas: "Kui sa vaikid, vaiki armastusest: kui sa kõneled, kõnele armastusest; kui sa noomid, noomi armastusest; kui andesatad, andesta armastusest; lase armastusel eneses juurduda, ja sellest juurest ei saa kasvada midagi peale hea" (7,8 pl 35). Need, keda juhatab armastus, kes elavad armastust täielikult, neid juhatab Jumal, sest Jumal on armastus. Seepärast kehtivad need olulised sõnad: “Dilige et fac quod vis”, “Armasta, ja tee mida tahad”.
Me võime endilt küsida: kas meie oma piiratuses, oma nõrkustega, saame püüelda nii kõrgele? Liturgilise aasta kestel kutsub Kirik meid meeles pidama pühakute väge, see tähendab neid, kes elasid armastust täielikult, kes teadsid, kuidas armastada ja järgida Kristust oma igapäevases elus. Nad ütlevad meile, et igaüks võib selle teekonna ette võtta. Kiriku ajaloo igal etapil, maailmakaardi igal laiuskraadil kuuluvad pühakud kõigile ajastuile ja kõigile eluseisundeile; nad on iga rahva, keele ja rahvuse tõeline pale. Ja neil on väga erinevad iseloomud.
Tegelikult pean ma ütlema, et ka mu isikliku usu jaoks on paljud pühakud, mitte kõik, tõelised tähed ajaloo taevalaotuses. Ja ma tahaks lisada, et minu jaoks pole "teetähisteks" mitte ainult mõned suured pühakud, keda ma armastan ja hästi tunnen, vaid nimelt ka lihtsad pühakud, see tähendab head inimesed, keda ma oma elus näen, keda kunagi ei kanoniseerita. Need on niiöelda tavalised inimesed, ilma nähtava kangelaslikkuseta, aga nende igapäevases headuses näen ma usu tõde. See headus, mille nad on kujundanud Kiriku usus, on minu jaoks kõige usaldusväärsem kristluse apoloogia ja märk selle kohta, kuskohas on tõde.
Pühade osaduses, olgu kanoniseeritud või mitte, mida Kirik elab tänu Kristusele kõigis oma liikmetes, naudime me nende kohalolekut ja nende kaaskonda ning hoiame alal kindla lootuse, et me suudame jäljendada nende teekonda ja saada kord osa samast õnnistatud, igavesest elust.
Kallid sõbrad, kui suur ja kaunis, nagu ka lihtne on kristlik kutsumus nähtuna selles valguses! Me kõik oleme kutsutud pühadusele: see ongi kristliku elu mõõdupuu. Taas kord väljendab p. Paulus seda suure intensiivsusega, kui ta kirjutab: "Ent igaühele meist on antud armu Kristuse kingi kohaselt. ... Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda" (Ef 4,7.11-13).
Ma tahaksin paluda, et kõik avaksid end Püha Vaimu toimimisele, kes kujundab meie elu ümber, et ka meie oleksime nagu väikesed killud pühaduse suures mosaiigis, mida Jumal ajaloos jätkuvalt loob, et Kristuse pale võiks hiilata oma sära täiuses. Ärgem kartkem püüelda kõrgele, Jumala kõrguste poole; ärgem kartkem, et Jumal nõuab meilt liiga palju, vaid laskem end juhatada Tema Sõnal igas argitoimingus, isegi kui me tunneme end vaesena, saamatuna, patusena. Tema on see, kes kujundab meid ümber kooskõlas oma armastusega. Palju tänu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Kommentaarid modereeritakse