Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

teisipäev, 19. juuli 2011

Kartaago Aurelius (surn. 429)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

20. juuli

Usu tugevus

Keegi ei tea kindlalt millal või kus Aurelius sündis. Meie jaoks algab tema lugu 388 paiku, mil ta oli Kartaago piiskop. Põhja-Aafrika kirikupeana oli tema juhatuse all tõenäoliselt umbes 500 kohalikku piiskoppi.

P. Augustinus (28. august) oli Aureliuse sõber ja usaldusalune. Kahtlemata aitasid nende jutuajamised kristliku õpetuse üle kaasa Aureliuse vastuseisule erinevatele väärõpetustele, mis Kirikut viienda sajandi alguses vaevasid. Mõned tema doktrinaalsetest vastastest käitusid agressiivselt, ajendades Aureliust riigivõime appi kutsuma. Ta suri küpses eas. Kaasaegsed ülistasid tema iseloomu ja tegusid.
 

8 kommentaari:

  1. TomH:
    "Mõned tema doktrinaalsetest vastastest käitusid agressiivselt, ajendades Aureliust riigivõime appi kutsuma."

    Mis ulatuses on õigustatud Kiriku ja Riigi suhe?

    Kuidas peame suhtuma XIII saj alguse Saksa Orduriigi - või ka Põhjasõjaaegase Venemaa - Tulle-ja-Mõõka meie paganatest esivanemate suhtes?

    Kas see suhtumine sõltub sellest, kas me oleme eestlased või venelased-sakslased?

    Kui jah, siis mida ikkagi tähendab rahvus kristlikus mõttes:
    kas rahvus-rahvuslikkus-natsionalaism on Paabeli või Nelipühi ilming?

    Minu arust on need äärmiselt olulised küsimused, millele täpselt vastamata pole Kirikul võimalik tänapäeva eestlastele laiemalt läheneda.

    VastaKustuta
  2. TomH:

    See teema on minu jaoks üsna lahedusteta ja kirgeküttev... ning õigupoolest pole kusagilt kellegi poolt Kirikust ka vastuseid leida... nii et: vabandust eelmises kommis kiirkirjutamisest tulnud trükivigade pärast.

    VastaKustuta
  3. Võib-olla pakub see Sulle mingeid pidepunkte? Ma ei ole ise veel lugenud, aga esmapilgul tundub teemaga haakuvat.

    VastaKustuta
  4. TomH:

    Aitäh, võtan täna põhjalikumalt ette.

    Eelmisi komme kirjutades oligi mul taustal meeles just Õnnis Johannes Paulus II, lõik tema viimasest eesti keeles ilmunud raamatust Kiriku ja rahvuse vahekordade kohta ja just poola rahva näitel.

    Aga poola katoliiklus - see on vist rahvuslikum nähtus kui Kirik keskeltläbi.

    Kui palju võib Poola meid Kirikus meie ajaloo õigeksmõtestamisel õigele teele juhtida?

    VastaKustuta
  5. TomH:

    Raivo J. Raave loo peale oli mu esimene reaktsioon,
    kui seda lugema sattusin, et ... nii ja naa.

    "Objektiivselt eesti rahvuse väliselt positsioonilt"
    (mida see ka iganes ei peaks tähendama) on asjad tõesti nähtavasti nii, nagu ta kirjutab.

    Aga "eesti rahvuse siseselt positsioonilt" neid mõtteid kindlasti vastu ei võeta. Kui Postipapa 1857 esimest korda oma uut ajastut alustava ajalehe "maarahvast eesti rahva loonud" esilauses maha hõikas - "Tere, eesti rahvas!!" - siis mõnes mõttes algas just sellest protsess, mis päädis 1960. aastate massilise usuminetamisega kui loogilise lõpuga.

    Selles mõttes on Eesti Rahva Loomine justnimelt see XIII saj. alguse Tule-ja-Mõõga ning 700 (800) aastase orjaöö eneselt lükkamine, mille keskne sündmus on nii kristlike sakslaste kui ka (post- ja nüüd uus)kristlike venelaste võitmine Vabadussõjas ja "igavikulise väärtusega" (nagu ütleb meie peaminister) Eesti Vabariigi loomine 1917-1918-1920, kusjuures see "igavikuline väärtus" on loomu poolest "kristluse ületamine".

    Jakobsoni kristlusevastased "Kolm Isamaakõnet" - see on eesti rahva rajanud ja teda üha edasi rajav kontseptuaalne tekst. Ja ainuvõimalik järelm sellest ongi täpselt see, et Eesti ja eestlased on maailma kõige vähem usklik natsioon.

    Eesti kristlastel tuleb sellega arvestada.

    VastaKustuta
  6. TomH:

    Kui ma samastun oma rahvaga sedavõrd, et ma oma rahvast väga armastan - mida ma teen - tahan ma loomulikult, et mu rahval oleks osadus Issandaga.

    Olukord on selles mõttes omamoodi võrreldav XIII sajandi eelse olukorraga Eestis.

    Kas Eesti Vabariigi sünni ja taassünniga on meile justkui antud tegelik võimalus Tule-ja-Mõõga "vigade paranduseks"?

    Kui jah, kuidas peame sel juhul suhtuma varasemasse katoliiklikku traditsiooni siinmail, st. kui palju peame tõsiselt võtma "postkristliku paradigma" kriitikat selle suhtes?

    VastaKustuta
  7. TomH:

    See Sinu esimesena lingitud tekst
    http://www.vincenter.org/98/cassar.htm
    on ju päris kena jutt,

    Pawel Wlodkowici ja "preisi hereesia" jutu juures tuli mul oma eelmiste kommide kontekstis kohe muidugi meelesse argument
    "et Leedu Leeduks - kristlikud sakslased küll ahistasid paganatest leedukaid - aga meie esivanemad ju lisaks ahistamisele ka ju otse allutatigi; sellest võimalusest ei tehta sealkohal ju üldse otse juttu".

    Jah, meil võiks kuskil katedraaliõuel tõesti olla Guadalupe Püha Jumalaema pilt, XIII sajandi alguse peale mõeldes...

    Kui üldisemalt öelda, siis väga huvitav oli selles essees natsiooni mõiste väga tihe seostamine perekonna mõistega: "rahvus kui suur perekond".

    See on väga hea mõte edasi mõelda.

    VastaKustuta

Kommentaarid modereeritakse