Camillo de Lellis (1550-1614)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

14. juuli

Asjade muutmine

Camillo ema oli tema sündides küpses eas, kuuekümnene. Tema rasedust peeti üleüldiselt imeks. Sünnitustuhud algasid ajal, mil ta viibis jumalateenistusel Bucchianicos, Abruzzo piirkonnas Itaalias, ja ta otsustas minna lähedalasuvasse talli ning pakkuda esimeseks hälliks oma lapsele heinasõime, nagu oli olnud ühel teisel, keda ta teadis. Kindlasti pidi see tema küpse ea laps olema püha ja määratud saama pühakuks.

Kui paljud pühad naised on pidanud meeleheites nägema, kuidas nende lapsed kasvavad üles tehes halbu valikuid! Camillost kujunes ebameeldiva temperamendiga ja hasartmängu kiindunud nooruk. Kõva kaklejana astus üle kahe meetri pikkune mees Veneetsia armeesse ning läks koos isaga võitlema türklaste vastu. Valuline haavand jalas (mis kunagi ei paranenudki) sundis teda teenistusest loobuma ning viis ta Rooma San Giacomo haiglasse. Ravi eest tasumiseks töötas Camillo haiglas abilisena. Tema äkiline temperament aga ei sobinud haigla pidajatele ning peagi saatsid nad ta tagasi tänavale ... ja sõjaväkke.

Hasartmängu- ja alkoholisõltuvus viis Camillo üha sügavamale langusse. Ta kaotas kõik, isegi särgi seljast, ning pidi vastu võtma töö kaputsiini vennaskonna abitöölisena nende uue konvendi ehitusel. See keskkond päästis valla allasurutud teadlikkuse Jumalast ja ta otsustas oma käitumist muuta. Kui ehitus kaks aastat hiljem valmis sai üritas ta saada kaputsiini vennaskonna liikmeks, ent haavand jalal muutis selle võimatuks.

Naastes San Giacomo haiglasse, töötas Camillo palavikuliselt haigete eest hoolitsedes, et parandada oma reputatsiooni. Meie praegune ettekujutus haiglast ei ole kohane mõistmaks kuueteistkümnendal sajandil Itaalia haiglas valitsenud tingimusi. Need olid sageli räpased paigad. Keegi ei oodanudki eriti paranemist. Halvasti ettevalmistatud töötajatel oli vähe meditsiinilisi teadmisi. Tegemist oli karmide inimestega ja haigete väärkohtlemine oli igapäevane nähtus. Camillo otsustas, et on aeg suhtuda haigetesse ja surijatesse armastuse ja austusega. Ta nägi haigla igas patsiendis Kristust. Ta hakkas hoolitsema haigete korraliku toitlustamise eest, püüdis tagada neile värsket õhku, päiksepaistet, puhtust, ning eraldada nakkusohtlikut haiged. Tulemused näisid olevat imelised. Camillost sai haigla ülevaataja.

1584 (83?) pühitseti Camillo preestriks. Oma nõuandja, Filippo Neri (26. mai), ettepanekul asutas ta hooldajameeste kongregatsiooni. "Hea Surma Regulaarkleerikud, Haigete Teenijad" tõotasid teenida haigeid haiglates, kodudes ja vanglates. Mõned "kamillaanid" teenisid seitsmeteistkümnenda sajandi künnisel Ungari ja Horvaatia lahinguväljadel, olles ajaloo esimesed sõjaväe-meedikud (ja esimesed, kes kandsid oma rüül punast risti). Paljud kaotasid elu hoolitsedes katkunakatunute eest.

Hoolimata iseenese kroonilisest ja valulisest haigusest, hoolitses Camillo isiklikult haigete eest kuni oma surmani Genovas 1614. Selleks ajaks oli ta saanud piisavalt annetusi kaheksa haigla ehitamiseks ja viieteistkümne oma ordu maja asutamiseks. Tema ema oleks pidanud elama sajakahekümne nelja aastaseks, et näha, milliseks kujunes Camillo elu. Meil pole andmeid Camillo ema surma täpse aja kohta, ent võime loota, et ta elas vähemalt niikaua, et näha tema pöördumist parema elu poole San Giacomos.

--------------------------

Põhjalikum versioon Camillo elust.