Quaestio disputata de anima I

Tõlketoorik (väga toores ja üsna literaalne) Aquino püha Thomase traktaadist inimese hinge kohta. See on põhjalikum versioon, millest vaid osa kajastub Summas. Ladina tekst ja numeratsioon pärinevad Corpus thomisticumist.


1. artikkel

[64448] Q. d. de anima, a. 1 tit. 1
Et primo quaeritur utrum anima humana possit esse forma et hoc aliquid	Esiteks küsime, kas inimese hing võib olla vorm ja see miski.
[64449] Q. d. de anima, a. 1 tit. 2
Et videtur quod non.	Ja näib, et mitte.
[64450] Q. d. de anima, a. 1 arg. 1
Si enim anima humana est hoc aliquid, est subsistens et habens per se esse completum. Quod autem advenit alicui post esse completum, advenit ei accidentaliter, ut albedo homini et vestimentum. Corpus igitur unitum animae advenit ei accidentaliter. Si ergo anima est hoc aliquid, non est forma substantialis corporis.	Sest kui inimese hing on see miski, on ta subsisteeriv ja omab iseeneses terviklikku olemist. Mis aga millelegi lisandub pärast terviklikku olemist, lisandub sellele sattumuslikult, nagu valgesus inimesele ja rõivale. Seega lisandub hingega ühendatud keha hingele sattumuslikult. Järelikult, kui hing on see miski, ei ole ta keha substantsiaalne vorm.
[64451] Q. d. de anima, a. 1 arg. 2
Praeterea, si anima est hoc aliquid, oportet quod sit aliquid individuatum; nullum enim universalium est hoc aliquid. Aut igitur individuatur ex aliquo alio, aut ex se. Si ex alio, et est forma corporis, oportet quod individuetur ex corpore (nam formae individuantur ex propria materia); et sic sequitur quod remoto corpore tollitur individuatio animae; et sic anima non poterit esse per se subsistens, nec hoc aliquid. Si autem ex se individuatur, aut est forma simplex, aut est aliquid compositum ex materia et forma. Si est forma simplex sequitur quod anima individuata, ab alia differre non poterit nisi secundum formam. Differentia autem secundum formam facit diversitatem speciei. Sequitur igitur quod animae diversorum hominum sint specie differentes; unde et homines specie differrent si anima est forma corporis, cum unumquodque a propria forma speciem sortiatur. Si autem anima est composita ex materia et forma, impossibile est quod secundum se totam sit forma corporis, nam materia nullius est forma. Relinquitur igitur quod impossibile sit animam simul esse hoc aliquid et formam.	Peale selle, kui hing on see miski, peab ta olema midagi individualiseeritut; sest ükski universaal ei ole see miski. Ent individualiseeritakse kas millestki teisest või enesest. Kui teisest, ja ta on keha vorm, peab ta individualiseeritama kehast (kuna vormid individualiseeritakse eriomasest mateeriast); ja nõnda järeldub, et keha kõrvaldamisel kaob hinge individuaalsus; ja nõnda ei saa hing olla iseenesest subsisteeriv ega see miski. Kui ta aga individualiseeritakse enesest, on ta kas lihtne vorm, või on ta miski, mis koosneb mateeriast ja vormist. Kui ta on lihtne vorm, järeldub, et individuaaliseeritud hing ei saa teisest erineda muidu, kui vormi poolest. Ent erinemine vormi poolest tekitab liigi erinevuse. Seega järeldub, et erinevate inimeste hinged erinevad liigilt; seega erinevad liigilt ka inimesed, kui hing on keha vorm, kuna kõik asetatakse liikidesse eriomase vormi järgi. Kui aga hing koosneb mateeriast ja vormist, on võimatu, et see oleks enese poolest täielik keha vorm, kuivõrd mateeria ei ole mingi vorm. Seega jääb järgi, et hingel on võimatu olla korraga see miski ja vorm.
[64452] Q. d. de anima, a. 1 arg. 3
Praeterea, si anima est hoc aliquid sequitur quod sit individuum quoddam. Omne autem individuum est in aliqua specie et in aliquo genere. Relinquitur igitur quod anima habeat propriam speciem et proprium genus. Impossibile est autem quod aliquid propriam speciem habens recipiat superadditionem alterius ad speciei cuiusdam constitutionem; quia, ut philosophus dicit VIII Metaph., formae vel species rerum sunt sicut numeri; quibus quidquid subtrahitur vel additur, speciem variat. Materia autem et forma uniuntur ad speciei constitutionem. Si igitur anima est hoc aliquid, non unietur corpori ut forma materiae.	Peale selle, kui hing on see miski, järeldub, et ta on mingi indiviid. Ent kõik indiviidid on mingis liigis ja mingis soos [genuses]. Seega jääb järgi, et hingel on eriomane liik ja eriomane sugu. Ent on võimatu, et miski, millel on eriomane liik, võtab vastu mingi teise lisanduva mingi liigi moodustamiseks; sest, nagu ütles Filosoof "Metafüüsika" VIII peatükis, on asjade vormid või liigid nagu numbrid; mis neist millegi lahutamisel või neile millegi liitmisel muudavad liiki. Ent mateeria ja vorm ühinevad liigi moodustamiseks. Seega, kui hing on see miski, siis ta ei ühine kehaga kui mateeria vorm.
[64453] Q. d. de anima, a. 1 arg. 4
Praeterea, cum Deus res propter sui bonitatem fecerit, quae in diversis rerum gradibus manifestatur, tot gradus entium instituit, quot potuit natura pati. Si igitur anima humana potest per se subsistere, quod oportet dicere, si est hoc aliquid, sequeretur quod anima per se existens sit unus gradus entium. Formae autem non sunt unus gradus entium seorsum sine materiis. Igitur anima, si est hoc aliquid, non erit forma alicuius materiae.	Peale selle, kuna Jumal tegi asjad oma headuse tõttu, mis ilmneb asjade erinevates astmetes, rajas Ta olevate terve astmestiku, mida lood/mus võis kanda. Seega, kui inimese hing saab iseenesest subsisteerida, mida tuleb öelda, kui ta on see miski, järelduks, et iseenesest eksisteeriv hing oleks üks olevate aste. Ent vormid ei ole iseseisvalt ilma mateeriata üks olevate aste. Seega hing, kui ta on see miski, ei ole mingi mateeria vorm.
[64454] Q. d. de anima, a. 1 arg. 5
Praeterea, si anima est hoc aliquid, et per se subsistens, oportet quod sit incorruptibilis; cum neque contrarium habeat, neque ex contrariis composita sit. Si autem est incorruptibilis, non potest esse proportionata corpori corruptibili, quale est corpus humanum. Omnis autem forma est proportionata suae materiae. Igitur si anima est hoc aliquid, non erit forma corporis humani.	Peale selle, kui hing on see miski ja iseenesest subsisteeriv, peab ta olema hävimatu; kuna tal pole vastandit ega koosne ta vastanditest. Ent kui ta on hävimatu, ei saa ta olla proportsionaalne hävivale kehale nagu on inimese keha. Ent mistahes vorm on proportsionaalne oma mateeriale. Seega, kui hing on see miski, ei ole ta inimese keha vorm.
[64455] Q. d. de anima, a. 1 arg. 6
Praeterea, nihil subsistens est actus purus nisi Deus. Si igitur anima est hoc aliquid, utpote per se subsistens, erit in ea aliqua compositio actus et potentiae; et sic non poterit esse forma, quia potentia non est alicuius actus. Si igitur anima sit hoc aliquid non erit forma.	Peale selle, mitte miski subsisteeriv peale Jumala pole puhas akt. Seega, kui hing on see miski, kuivõrd [?] subsisteerib iseenesest, on temas mingi akti ja potentsiaali kokkupanu; ja nii ei saa ta olla vorm, kuna potentsiaal ei ole mingi akt. Seega, kui hing on see miski, ei ole see vorm.
[64456] Q. d. de anima, a. 1 arg. 7
Praeterea, si anima est hoc aliquid potens per se subsistere, non oportet quod corpori uniatur nisi propter aliquod bonum ipsius. Aut igitur propter aliquod bonum essentiale, aut propter bonum accidentale. Propter bonum essentiale non, quia sine corpore potest subsistere; neque etiam propter bonum accidentale, quod praecipue videtur esse cognitio veritatis quam anima humana per sensus accipit, qui sine organis corporis esse non possunt. Sed animae puerorum antequam nascantur morientium, dicuntur a quibusdam perfectam cognitionem rerum habere, quam tamen constat quod per sensum non acquisierunt. Si igitur anima est hoc aliquid, nulla ratio est quare corpori uniatur ut forma.	Peale selle, kui hing on see miski, mis saab iseenesest subsisteerida, ei pea ta olema kehaga ühendatud muidu, kui mingi enese hüve tõttu. Kas siis mingi olemusliku hüve tõttu või sattumusliku hüve tõttu. Olemusliku hüve tõttu mitte, kuna [ta] saab subsisteerida ilma kehata; aga samuti mitte sattumusliku hüve tõttu, mis näib eelkõige olevat tõe tunnetus, mille inimese hing võtab vastu meele kaudu, mida ei saa olla ilma kehalise organita. Aga laste hinged, enne kui nad sünnivad surelikeks [?], ütlevad mõned omavat asjade täiuslikku tunnetust, mis aga tähendab [?], et nad ei omanda seda meele kaudu. Seega, kui hing on see miski, ei ole mingit põhjust [/alust?], miks see [peaks] ühinema kehaga kui vorm.
[64457] Q. d. de anima, a. 1 arg. 8
Praeterea, forma et hoc aliquid ex opposito dividuntur; dicit enim philosophus in II de anima, quod substantia dividitur in tria: quorum unum est forma, aliud materia et tertium quod est hoc aliquid. Opposita autem non dicuntur de eodem. Ergo anima humana non potest esse forma et hoc aliquid.	Peale selle, vorm ja see miski jagunevad vastandusest tulenevalt; ütleb ju Filosoof "De Anima" II peatükis, et substants jaguneb kolmeks: millest üks on vorm, teine mateeria ja kolmas, mis on see miski. Ent vastandeid ei öelda ühe ja sama [asja] kohta. Järelikult ei saa inimese hing olla vorm ja see miski.
[64458] Q. d. de anima, a. 1 arg. 9
Praeterea, id quod est hoc aliquid per se subsistit. Formae autem proprium est quod sit in alio, quae videntur esse opposita. Si igitur anima est hoc aliquid, non videtur quod sit forma.	Peale selle, see, mis on see miski, subsisteerib iseenesest. Vormid aga on [see] eriomane, mis on teises, mistõttu näivad olevat vastupidi [?]. Seega, kui hing on see miski, ei paista see olevat vorm.
[64459] Q. d. de anima, a. 1 arg. 10
Sed dicebat quod corrupto corpore anima remanet hoc aliquid et per se subsistens, sed tunc perit in ea ratio formae.- Sed contra, omne quod potest abscedere ab aliquo, manente substantia eius, inest ei accidentaliter. Si igitur anima remanente post corpus, perit in ea ratio formae, sequitur quod ratio formae conveniat ei accidentaliter. Sed non unitur corpori ad constitutionem hominis nisi prout est forma. Ergo unitur corpori accidentaliter, et per consequens homo erit ens per accidens; quod est inconveniens.	Aga öeldakse, et keha hävides jääb hing selleks miskiks ning iseenesest subsisteerivaks, ent siis kaob temas vormi suhe.- Ent vastupidi, kõik, mis saab millestki eralduda, selle substantsi säiludes, on tolles [millest ta eraldub] sattumuslikult. Seega, kui hinge allesjäädes pärast keha kaob temast vormi suhe, järeldub, et vormi suhe kuulub talle sattumuslikult. Ent ta ei ühine kehaga inimese moodustamiseks muidu, kui olles vorm. Järelikult ühineb [ta] kehaga sattumuslikult, ja sellest tulenevalt oleks inimene olev sattumuslikult; mis on sobimatu.
[64460] Q. d. de anima, a. 1 arg. 11
Praeterea, si anima humana est hoc aliquid et per se existens, oportet quod per se habeat aliquam propriam operationem; quia uniuscuiusque rei per se existentis est aliqua propria operatio. Sed anima humana non habet aliquam propriam operationem; quia ipsum intelligere, quod maxime videtur esse eius proprium, non est animae, sed hominis per animam, ut dicitur in I de anima. Ergo anima humana non est hoc aliquid.	Peale selle, kui inimese hing on see miski ja iseenesest eksisteeriv, peab tal olema iseenesest mingi eriomane toimimine; sest mistahes iseenesest eksisteerival asjal on eriomane toimimine. Ent inimese hingel ei ole mingit eriomast toimimist; sest mõistmine ise, mis näib kõige enam olevat talle eriomane, ei kuulu hingele, vaid inimesele hinge kaudu, nagu öeldakse "De anima" I peatükis. Järelikult ei ole inimese hing see miski.
[64461] Q. d. de anima, a. 1 arg. 12
Praeterea, si anima humana est forma corporis, oportet quod habeat aliquam dependentiam ad corpus; forma enim et materia a se invicem dependent. Sed quod dependet ex aliquo, non est hoc aliquid. Si igitur anima est forma corporis, non erit hoc aliquid.	Peale selle, kui inimese hing on keha vorm, peab tal olema mingi sõltuvus kehast; sest vorm ja mateeria sõltuvad vastastikku teineteisest. Aga see, mis millestki sõltub, ei ole see miski. Seega, kui hing on keha vorm, ei ole ta see miski.
[64462] Q. d. de anima, a. 1 arg. 13
Praeterea, si anima est forma corporis, oportet quod animae et corporis sit unum esse: nam ex materia et forma fit unum secundum esse. Sed animae et corporis non potest esse unum esse, cum sint diversorum generum; anima enim est in genere substantiae incorporeae, corpus vero in genere substantiae corporeae. Anima igitur non potest esse forma corporis.	Peale selle, kui hing on keha vorm, peab hingel ja kehal olema üks olemine: sest mateeriast ja vormist saab olemise poolest üks. Ent hingel ja kehal ei saa olla üks olemine, kuna nad on erinevast soost [genusest/kategooriast?]; sest hing on mittekehalise substantsi soost, keha aga kehalise substantsi soost. Seega ei saa hing olla keha vorm.
[64463] Q. d. de anima, a. 1 arg. 14
Praeterea, esse corporis est esse corruptibile, et ex partibus quantitativis resultans; esse autem animae est incorruptibile et simplex. Ergo corporis et animae non est unum esse.	Peale selle, keha olemine on hävinev olemine, ja tuleneb kvantitatiivsetest osadest; ent hinge olemine on hävimatu ja lihtne. Järelikult ei ole kehal ja hingel üks olemine.
[64464] Q. d. de anima, a. 1 arg. 15
Sed dicebat quod corpus humanum ipsum esse corporis habet per animam.- Sed contra, philosophus dicit in II de anima, quod anima est actus corporis physici organici. Hoc igitur quod comparatur ad animam ut materia ad actum, est iam corpus physicum organicum: quod non potest esse nisi per aliquam formam, qua constituatur in genere corporis. Habet igitur corpus humanum suum esse praeter esse animae.	Ent öeldakse, et inimese kehal enesel on keha olemine hinge kaudu.- Ent vastupidi, Filosoof ütleb "De anima" II peatükis, et hing on füüsilise orgaanilise keha akt. Seega see, mis on võrdluses hingega nagu mateeria aktiga, on siis füüsiline orgaaniline keha: mis ei saa olla muidu, kui mingi vormi kaudu, mille läbi see sättub keha soos [olevaks]. Järelikult on inimese kehal tema olemine enne hinge olemist.
[64465] Q. d. de anima, a. 1 arg. 16
Praeterea, principia essentialia, quae sunt materia et forma, ordinantur ad esse. Sed ad illud quod potest haberi in natura ab uno, non requiruntur duo. Si igitur anima, cum sit hoc aliquid, habet in se proprium esse, non adiungetur ei secundum naturam corpus, nisi ut materia formae.	Peale selle, olemuslikud printsiibid, milleks on mateeria ja vorm, on suunatud olemisele. Aga selle jaoks, mida võib loomu poolest saada ühest, pole kahte vaja. Seega, kui hingel, kuna ta on see miski, on iseeneses eriomane olemine, siis ei lisandu talle loomu poolest keha, muidu kui mateeria vormile [?].
[64466] Q. d. de anima, a. 1 arg. 17
Praeterea, esse comparatur ad substantiam animae ut actus eius, et sic oportet quod sit supremum in anima. Inferius autem non contingit id quod est superius secundum supremum in eo, sed magis secundum infimum; dicit enim Dionysius, quod divina sapientia coniungit fines primorum principiis secundorum. Corpus igitur, quod est inferius anima, non pertingit ad esse quod est supremum in ipsa.	Peale selle, olemine suhtestub hinge substantsiga nagu selle akt, ja nõnda peab see olema hinges ülim. Ent madalamaks ei sobi see, mis on temas kõrgem ülimuse järgi, vaid pigem vastavalt vähimusele; ütleb ju Dionysius, et jumalik tarkus ühendab esimeste otsad [fines] teiste algetega [principiis] [?]. Järelikult keha, mis on hingest madalam, ei kuulu olemise juurde, mis on iseeneses kõrgem.
[64467] Q. d. de anima, a. 1 arg. 18
Praeterea, quorum est unum esse, et una operatio. Si igitur esse animae humanae coniunctae corpori sit commune corpori; et operatio eius, quae est intelligere, erit communis animae et corpori; quod est impossibile, ut probatur in III de anima. Non est igitur unum esse animae humanae et corporis; unde sequitur quod anima non sit forma corporis et hoc aliquid.	Peale selle, nendel, millel on üks olemine, on ka üks toimimine. Kui siis kehaga ühendatud inimese hingel on kehaga ühine olemine; on ka selle toimimine, mis on mõistmine, hingel ja kehal ühine; mis on võimatu, nagu tõestatakse "De anima" III peatükis. Seega ei ole inimese hingel ja kehal üks olemine; millest järeldub, et hing ei ole keha vorm ja see miski.
[64468] Q. d. de anima, a. 1 s. c. 1
Sed contra. Unumquodque sortitur speciem per propriam formam. Sed homo est homo in quantum est rationalis. Ergo anima rationalis est propria forma hominis. Est autem hoc aliquid et per se subsistens, cum per se operetur. Non enim est intelligere per organum corporeum, ut probatur in III de anima. Anima igitur humana est hoc aliquid et forma.	Ent vastupidi. Mistahes [asi] asetub liiki [talle] eriomase vormi kaudu. Aga inimene on inimene, kuivõrd ta on ratsionaalne. Järelikult on ratsionaalne hing inimese eriomane vorm. Ent ta on see miski ja iseenesest subsisteeriv, kuna toimib iseenesest. Ei toimu ju mõistmine kehalise organi kaudu, nagu tõestatakse "De anima" III peatükis. Järelikult on inimese hing see miski ja vorm.
[64469] Q. d. de anima, a. 1 s. c. 2
Praeterea, ultima perfectio animae humanae consistit in cognitione veritatis, quae est per intellectum. Ad hoc autem quod perficiatur anima in cognitione veritatis, indiget uniri corpori; quia intelligit per phantasmata, quae non sunt sine corpore. Ergo necesse est ut anima corpori uniatur ut forma, et sit hoc aliquid.	Peale selle, inimese hinge ülim täius seisneb tõe tunnetamises, mis toimub intellekti kaudu. Selleks aga, et hing täiustuks tõe tunnetamises, on kohane, et ta ühineb kehaga; sest ta mõistab fantasmide kaudu, mida ilma kehata ei ole. Järelikult on paratamatu, et hing ühineks kehaga kui selle vorm, ja oleks see miski.
[64470] Q. d. de anima, a. 1 co.
Respondeo. Dicendum quod hoc aliquid proprie dicitur individuum in genere substantiae. Dicit enim philosophus in praedicamentis, quod primae substantiae indubitanter hoc aliquid significant; secundae vero substantiae, etsi videantur hoc aliquid significare, magis tamen significant quale quid. Individuum autem in genere substantiae non solum habet quod per se possit subsistere, sed quod sit aliquid completum in aliqua specie et genere substantiae; unde philosophus etiam in praedicamentis, manum et pedem et huiusmodi nominat partes substantiarum magis quam substantias primas vel secundas: quia, licet non sint in alio sicut in subiecto (quod proprie substantiae est), non tamen participant complete naturam alicuius speciei; unde non sunt in aliqua specie neque in aliquo genere, nisi per reductionem. Duobus igitur existentibus de ratione eius quod est hoc aliquid; quidam utrumque animae humanae abstulerunt, dicentes animam esse harmoniam, ut Empedocles; aut complexionem, ut Galenus; aut aliquid huiusmodi. Sic enim anima neque per se poterit subsistere, neque erit aliquid completum in aliqua specie vel genere substantiae; sed erit forma tantum similis aliis materialibus formis.- Sed haec positio stare non potest nec quantum ad animam vegetabilem, cuius operationes oportet habere aliquod principium supergrediens qualitates activas et passivas, quae in nutriendo et in augendo se habent instrumentaliter tantum, ut probatur in II de anima; complexio autem et harmonia qualitates elementares non transcendunt. Similiter autem non potest stare quantum ad animam sensibilem, cuius operationes sunt in recipiendo species sine materia, ut probatur in II de anima; cum tamen qualitates activae et passivae ultra materiam se non extendant, utpote materiae dispositiones existentes. Multo autem minus potest stare quantum ad animam rationalem, cuius operationes sunt intelligere et abstrahere species, non solum a materia, sed ab omnibus conditionibus materialibus individuantibus, quod requiritur ad cognitionem universalis. Sed adhuc aliquid amplius proprie in anima rationali considerari oportet: quia non solum absque materia et conditionibus materiae species intelligibiles recipit, sed nec etiam in eius propria operatione possibile est communicare aliquod organum corporale; ut sic aliquod corporeum sit organum intelligendi, sicut oculus est organum videndi; ut probatur in III de anima. Et sic oportet quod anima intellectiva per se agat, utpote propriam operationem habens absque corporis communione. Et quia unumquodque agit secundum quod est actu, oportet quod anima intellectiva habeat esse per se absolutum non dependens a corpore. Formae enim quae habent esse dependens a materia vel subiecto, non habent per se operationem: non enim calor agit, sed calidum. Et propter hoc posteriores philosophi iudicaverunt partem animae intellectivam esse aliquid per se subsistens. Dicit enim philosophus in III de anima, quod intellectus est substantia quaedam et non corrumpitur. Et in idem redit dictum Platonis ponentis animam immortalem et per se subsistentem, ex eo quod movet seipsam. Large enim accepit motum pro omni operatione, ut sic intelligatur quod intellectus movet seipsum, quia a seipso operatur. Sed ulterius posuit Plato, quod anima humana non solum per se subsisteret, sed quod etiam haberet in se completam naturam speciei. Ponebat enim totam naturam speciei in anima esse, dicens hominem non esse aliquid compositum ex anima et corpore, sed animam corpori advenientem; ut sit comparatio animae ad corpus sicut nautae ad navem, vel sicuti induti ad vestem.- Sed haec opinio stare non potest. Manifestum est enim id quo vivit corpus, animam esse, vivere autem est esse viventium: anima igitur est quo corpus humanum habet esse actu. Huiusmodi autem forma est. Est igitur anima humana corporis forma. Ita si anima esset in corpore sicut nauta in navi, non daret speciem corpori, neque partibus eius; cuius contrarium apparet ex hoc quod recedente anima, singulae partes non retinent pristinum nomen nisi aequivoce. Dicitur enim oculus mortui aequivoce oculus, sicut pictus aut lapideus; et simile est de aliis partibus. Et praeterea, si anima esset in corpore sicut nauta in navi, sequeretur quod unio animae et corporis esset accidentalis. Mors igitur, quae inducit eorum separationem, non esset corruptio substantialis; quod patet esse falsum. Relinquitur igitur quod anima est hoc aliquid, ut per se potens subsistere; non quasi habens in se completam speciem, sed quasi perficiens speciem humanam ut forma corporis; et similiter est forma et hoc aliquid. Quod quidem ex ordine formarum naturalium considerari potest. Invenitur enim inter formas inferiorum corporum tanto aliqua altior, quanto superioribus principiis magis assimilatur et appropinquat. Quod quidem ex propriis formarum operationibus, perpendi potest. Formae enim elementorum, quae sunt infimae et materiae propinquissimae, non habent aliquam operationem excedentem qualitates activas et passivas, ut rarum et densum, et aliae huiusmodi, quae videntur esse materiae dispositiones. Super has autem sunt formae mixtorum corporum, quae praeter praedictas operationes, habent aliquam operationem consequentem speciem, quam sortiuntur ex corporibus caelestibus; sicut quod adamas attrahit ferrum, non propter calorem aut frigus aut aliquid huiusmodi, sed ex quadam participatione virtutis caelestis. Super has autem formas sunt iterum animae plantarum, quae habent similitudinem non solum ad ipsa corpora caelestia, sed ad motores corporum caelestium in quantum sunt principia cuiusdam motus, quibusdam seipsa moventibus. Super has autem ulterius sunt animae brutorum, quae similitudinem iam habent ad substantiam moventem caelestia corpora, non solum in operatione qua movent corpora, sed etiam in hoc quod in seipsis cognoscitivae sunt; licet brutorum cognitio sit materialium tantum, et materialiter, unde organis corporalibus indigent. Super has autem ultimo sunt animae humanae, quae similitudinem habent ad superiores substantias etiam in genere cognitionis, quia immaterialia cognoscere possunt intelligendo. In hoc tamen ab eis differunt, quod intellectus animae humanae habent naturam acquirendi cognitionem immaterialem ex cognitione materialium, quae est per sensum. Sic igitur ex operatione animae humanae, modus esse ipsius cognosci potest. In quantum enim habet operationem materialia transcendentem, esse suum est supra corpus elevatum, non dependens ex ipso; in quantum vero immaterialem cognitionem ex materiali est nata acquirere, manifestum est quod complementum suae speciei esse non potest absque corporis unione. Non enim aliquid est completum in specie, nisi habeat ea quae requiruntur ad propriam operationem ipsius speciei. Si igitur anima humana, in quantum unitur corpori ut forma, habet esse elevatum supra corpus non dependens ab eo, manifestum est quod ipsa est in confinio corporalium et separatarum substantiarum constituta.	Vastan. Öeldakse, et "see miski" öeldakse eriomaselt indiviidi kohta substantsi kategoorias. Ütleb ju Filosoof raamatus "Kategooriatest", et esmased substantsid tähistavad kahtlemata seda miskit; teisesed substantsid aga, ehkki näivad tähistavat seda miskit, tähistavad rohkem mingisugust midagi [?]. Ent indiviidi substantsi kategoorias iseloomustab mitte ainult see, et ta saab iseenesest subsisteerida, vaid ka see, et ta on mingi tervik substantsi mingis liigis ja soos; seetõttu nimetab ka Filosoof "Kategooriates" kätt ja jalga ja muud sarnast pigem substantside osadeks kui esmasteks või teisesteks substantsideks: sest, ehkki need pole teises kui subjektis (mis on substantsile eriomane), ei osale need tervikuna mingi liigi loomuses; seetõttu ei ole need mingis liigis ega mingis soos muidu, kui taandamise kaudu. Seepärast eksisteerib kahesuguseid avamusi [?] selle suhtes, mis on see miski[?]; millest mõlemad vääresitlevad [?] inimese hinge, öeldes hinge olevat kooskõla, nagu Empedokles; või ühenduse [complexionem], nagu Galenus; või millegi sarnase. Nõnda aga ei saaks hing ei iseenesest subsisteerida ega oleks mingi tervik mingis substantsi liigis või soos; vaid oleks ainult teistele materiaalsetele vormidele sarnane vorm.- Ent see seisukoht ei saa püsida ei vegetatiivse hinge osas, mille toimimistel peab olema mingi allikas [principium], mis ületab aktiivsed ja passiivsed kvaliteedid, mis käituvad toitumises ja kasvamises üksnes instrumentaalselt, nagu tõestatakse "De anima" II peatükis; ühendus ja kooskõla aga ei ületa elementaarseid kvaliteete. Ent samuti ei saa see püsida meelelise hinge osas, mille toimimine seisneb liikide vastuvõtmises ilma mateeriata, nagu tõestatakse "De anima" II peatükis; kuna aktiivsed ja passiivsed kvaliteedid ei ulatu siiski kõrgemale mateeriast, justkui need oleksid mateeria dispositsioonid [?]. Aga veelgi vähem saab see püsima jääda mõistusliku hinge osas, mille toimimine seisneb mõistmises ja liikide abstraheerimises, mitte ainult mateeriast, vaid kõigist individualiseerivatest materiaalsetest tingimustest, mis on vajalik üldise tunnetamiseks. Ent siinkohal tuleb käsitleda veel midagi mõistuslikule hingele eriomast: sest ta ei võta ainult vastumõistetavaid liike ilma mateeria ja selle tingimusteta, vaid lisaks pole tema eriomases toimimises võimalik osaleda mingil kehalisel organil; nagu oleks mõistmise organ midagi kehalist, justkui silm on nägemise organ; nagu tõestatakse "De anima" III peatükis. Ja nõnda peab mõistev hing iseenesest tegutsema, nimelt omades eriomast toimimist ilma keha osaluseta. Ja kuna iga asi toimib vastavalt sellele, mis ta tegelikult on, peab mõistval hingel olema iseeneses lahutatud olemine sõltumata kehast. Ent vormidel, mille olemine sõltub mateeriast või subjektist, ei ole iseenese operatsiooni: ei toimi ju soojus, vaid soe [asi]. Ja seepärast otsustasid Filosoofi järeltulijad [?], et hinge mõistev osa on midagi iseeneses subsisteerivat. Ütleb ju Filosoof "De anima" III peatükis, et intellekt on teatud[?] substants ega hävi. Ja sealsamas kordab[?] ta Platoni ütlust, kes pidas hinge surematuks ja iseeneses eksisteerivaks, kuna see liigutab iseennast. Ta võtab liikumist laialt mistahes operatsioonina, et nõnda mõistetaks, et intellekt liigutab iseennast, kuna toimib iseenesest. Ent Platon väitis edasi, et inimese hing mitte ainult ei subsisteeri iseenesest, vaid et tal on ka eneses liigi terviklik loomus. Pidas ta ju hinges olevaks liigi täielikku loomust, öeldes inimese mitte olevat midagi hingest ja kehast koosnevat, vaid hinge, mis lisandub kehale; nagu suhestuks hing kehaga nagu laevnik laevaga, või nagu riietuja riietega.- Ent see arvamus ei saa püsida. On ju ilmne, et see, mille kaudu keha elab, on hing, elamine aga on elavate olemine: seega on hing see, mille kaudu on inimese kehal tegelik  olemine. Ent sedamoodi on vorm. Seega on inimese hing keha vorm. Nii et kui hing oleks kehas nagu laevnik laevas, ei annaks ta liiki kehale ega selle osadele; millele vastupidine[?] nähtub sellest, et hinge eemaldudes ei säili üksikutel osadel endine nimi muidu, kui ekvivokaalselt. Nimetatakse ju surnu silma silmaks ekvivokaalselt, nagu kaunistatu[?] [/värvitud?] või kivine[?]; ja samamoodi on teiste osadega. Ja lisks, kui hing oleks kehas nagu laevnik laevas, tuleneks sellest, et hinge ja keha ühendus oleks sattumuslik. Seega poleks surm, mis tingib nende eraldumise, substantsiaalne hävinemine; mis näib olevat vale. Seega jääb järele, et hing on see miski; mitte nagu omades eneses terviklikku liiki, vain nagu teostades inimese liigi keha vormina; ning on ühtviisi nii vorm kui see miski.Mida võib näha ka loomulike [/looduslike?] vormide korrast [tulenevalt]. Leidub ju alamate kehade vormide seas sedavõrd mingi kõrgem [vom], kuivõrd see kõrgematele printsiipidele rohkem kohaneb ja ligineb. Mida võib hoolikalt vaadelda ka vormidele eriomastest operatsioonidest [tulenevalt]. Sest elementide vormidel, mis on madalaimad ja mateeriale lähimad, ei ole mingit operatsiooni, mis ületaks aktiivsed ja passiivsed kvaliteedid, nagu hõre ja tihe jms, mis näivad olevat mateeria dispositsioonid. Nende üle [/kohal] aga on segatud kehade vormid, millel peale eelnimetatud operatsioonide on mingi operatsioon, mis tuleneb liigist, millesse asetutakse taevastest kehadest tulenevalt[?]; nagu magnet[?] tõmbab ligi rauda, mitte soojuse või külmuse või muu sarnase tõttu, vaid teatud osalemise tõttu taevases väes. Nende vormide kohal aga on omakorda taimede hinged, mis sarnanevad mitte üksnes taevastele kehadele enestele, vaid taevaste kehade liigutajatele, kuivõrd nad on teatud liikumise printsiibid, mingil määral[?] iseennast liigutavana. Nende kohal aga on veel lojuste hinged, mis sarnanevad taevaste kehade liigutajate substantsidega, mitte üksnes operatsioonni poolest, millega nad kehi liigutavad, vaid ka selle poolest, et nad on iseeneses tunnetavad; ehkki lojused tunnetavad vaid materiaalset, ja materiaalselt, mistõttu nad vajavad materiaalset organit. Nende kohal aga on kõrgeimal inimeste hinged, mis sarnanevad kõrgemate substantsidega ka tunnetuse soo poolest, kuna saavad mõistes tunnetada immateriaalset. Selle poolest aga erinevad nad nendest, et inimhinge intellektil on loomus omandada immateriaalsete asjade tunetus materiaalsetest asjadest, mis toimub meelte kaudu. Nõnda siis saab inimese hinge operatsioonist tunnetada tema olemise moodust. Sest sedavõrd, kuivõrd tema operatsioon ületab materiaalseid asju, on tema olemine tõstetud kehast kõrgemale, sellest mitte sõltudes; sedavõrd aga, kuivõrd ta loomuldasa omandab immateriaalsete asjade tunnetuse materiaalsetest, on ilmne, et ilma ühenduseta kehaga ei saa olla tema liigi terviklikkust. Ei ole ju miski terviklik [oma] liigis muidu, kui omades seda, mis on tema liigi eriomaseks toimimiseks vajalik. Kui siis inimese hingel, sedavõrd, kui see ühineb kehaga kui vorm, on kehast kõrgemale tõstetud ja sellest sõltumatu olemine, on ilmne, et ta on seatud kehaliste ja eraldatud substantside piirile.
[64471] Q. d. de anima, a. 1 ad 1
Ad primum ergo dicendum quod licet anima habeat esse completum non tamen sequitur quod corpus ei accidentaliter uniatur; tum quia illud idem esse quod est animae communicat corpori, ut sit unum esse totius compositi; tum etiam quia etsi possit per se subsistere, non tamen habet speciem completam, sed corpus advenit ei ad completionem speciei.	Esimese kohta tuleb seega öelda, et ehkki hingel on terviklik olemine, ei tulene sellest ometigi, et keha on sellega sattumuslikult ühendatud; kuna[?] sellesama olemise, mis kuulub hingele, annab ta edasi kehale, et kogu kokkupandul oleks üks olemine; ja ka sellepärast[?], et kuigi ta saab iseenesest subsisteerida, ei ole tal ometi terviklikku liiki, vaid keha lisandub talle liigi terviklikkuse [saavutamiseks].
[64472] Q. d. de anima, a. 1 ad 2
Ad secundum dicendum quod unumquodque secundum idem habet esse et individuationem. Universalia enim non habent esse in rerum natura ut universalia sunt, sed solum secundum quod sunt individuata. Sicut igitur esse animae est a Deo sicut a principio activo, et in corpore sicut in materia, nec tamen esse animae perit pereunte corpore; ita et individuatio animae, etsi aliquam relationem habeat ad corpus, non tamen perit corpore pereunte.	Teise kohta tuleb öelda, et kõikidel asjadel on ühe ja sama kohaselt nii olemine kui individuatsioon. Pole ju universaalidel olemist loomulikes asjades mitte seetõttu, et nad on universaalid [/üldised?], vaid ainult selle kohaselt, et nad on individueeritud. Seega, nii nagu hinge olemine on Jumalast kui aktiivsest printsiibist, ja kehas kui mateerias, ning ometi[?] ei hävi hinge olemine keha hävides; nõnda ka hinge individuatsioon, ehkki sel on mingi suhe kehasse, ei hävi keha hävides.
[64473] Q. d. de anima, a. 1 ad 3
Ad tertium dicendum quod anima humana non est hoc aliquid sicut substantia completam speciem habens; sed sicut pars habentis speciem completam, ut ex dictis patet. Unde ratio non sequitur.	Kolmanda kohta tuleb öelda, et inimese hing ei ole see miski nii nagu liiki omav terviklik substants; vaid nagu terviklikku liiki omava [asja] osa, nagu öeldust nähtub. Seega väidetu [?] ei tulene.
[64474] Q. d. de anima, a. 1 ad 4
Ad quartum dicendum quod, licet anima humana per se possit subsistere, non tamen per se habet speciem completam; unde non posset esse quod animae separatae constituerent unum gradum entium.	Neljanda kohta tuleb öelda, et ehkki inimese hing saab iseenesest subsisteerida, ometi ei ole tal iseenesest terviklikku liiki; seega ei saa olla [nii], et lahutatud hinged moodustaksid ühe olevate astme[stiku?].
[64475] Q. d. de anima, a. 1 ad 5
Ad quintum dicendum quod corpus humanum est materia proportionata animae humanae; comparatur enim ad eam ut potentia ad actum. Nec tamen oportet quod ei adaequetur in virtute essendi: quia anima humana non est forma a materia totaliter comprehensa; quod patet ex hoc quod aliqua eius operatio est supra materiam. Potest tamen aliter dici secundum sententiam fidei, quod corpus humanum a principio aliquo modo incorruptibile constitutum est, et per peccatum necessitatem moriendi incurrit, a qua iterum in resurrectione liberabitur. Unde per accidens est quod ad immortalitatem animae non pertingit.	Viienda kohta tuleb öelda, et inimese keha on inimese hinge suhtes proportsionaalne mateeria; see suhtestub hingega nagu potentsiaal aktiga [võime teoga?].Ometi ei pea see olema talle võrdne[?] olemise väe poolest: sest inimse hing ei ole täielikult mateeria poolt haaratud vorm; mis nähtub sellest, et mingi tema operatsioon on mateeriast kõrgemal. Ometi võib teisiti öelda, vastavalt usulausele, et inimese keha on algusest seatud teatud moel hävimatuks, ja tõmbas patu läbi enese peale[?] surma paratamatuse; millest ta ülestõusmises taas vabastatakse. Seetõttu on tema mitte-osalemine[?] hinge surematuses sattumuslik.
[64476] Q. d. de anima, a. 1 ad 6
Ad sextum dicendum quod anima humana, cum sit subsistens, composita est ex potentia et actu. Nam ipsa substantia animae non est suum esse, sed comparatur ad ipsum ut potentia ad actum. Nec tamen sequitur quod anima non possit esse forma corporis: quia etiam in aliis formis id quod est ut forma et actus in comparatione ad unum, est ut potentia in comparatione ad aliud; sicut diaphanum formaliter advenit aeri, quod tamen est potentia respectu luminis.	Kuuenda kohta tuleb öelda, et inimese hing, kuna ta subsisteeerib, koosneb potentsiaalist ja aktist [võimest ja teost?]. Sest hinge substants pole ju enese olemine, vaid suhtestub enesega nagu potentsiaal aktiga [võime teoga?]. Ometi ei järeldu sellest, et hing ei saa olla keha vorm: sest ka teistes vormides see, mis on nagu vorm ja akt [tegu?] suhtes ühesse, on nagu potentsiaal [võime?] suhtes teisesse; nagu diaphanum[?] lisandub formaalselt õhule[?], mis on ometi potentsiaal [võime?] valguse suhtes.
[64477] Q. d. de anima, a. 1 ad 7
Ad septimum dicendum quod anima unitur corpori et propter bonum quod est perfectio substantialis, ut scilicet compleatur species humana; et propter bonum quod est perfectio accidentalis, ut scilicet perficiatur in cognitione intellectiva, quam anima ex sensibus acquirit; hic enim modus intelligendi est naturalis homini. Nec obstat, si animae separatae puerorum et aliorum hominum alio modo intelligendi utuntur, quia hoc magis competit eis ratione separationis quam ratione speciei humanae.	Seistsmenda kohta tuleb öelda, et hing ühineb kehaga nii substantsiaalse täiuslikkuse hüve pärast, nimelt et inimese liik saaks terviklikuks; kui ka sattumusliku täiuslikkuse hüve pärast, nimelt et et täiustuks mõistmis-tunnetuse poolest, mille hing omandab meeltest; sest selline mõistmise viis on inimesele loomuomane. Sellega pole vastuolus ka see, kui laste ja teiste inimeste lahutatud hinged kasutavad teist mõistmise viisi, sest lahutatuse tõttu on see neile rohkem kohane, kui inimese liigi tõttu [teine].
[64478] Q. d. de anima, a. 1 ad 8
Ad octavum dicendum quod non est de ratione eius quod est hoc aliquid quod sit ex materia et forma compositum, sed solum quod possit per se subsistere. Unde licet compositum sit hoc aliquid, non tamen removetur quin aliis possit competere quod sint hoc aliquid.	Kaheksanda kohta tuleb öelda, et see miski ei pea koosnema mateeriast ja vormist, vaid ainult, et ta saaks iseenesest subsisteerida. Seetõttu, kui see miski on ka liitne, ei kõrvaldata seda, kui ta saab teisiti olla see miski.
[64479] Q. d. de anima, a. 1 ad 9
Ad nonum dicendum quod in alio esse sicut accidens in subiecto, tollit rationem eius quod est hoc aliquid. Esse autem in alio sicut partem (quomodo anima est in homine), non omnino excludit quin id quod est in alio, possit hoc aliquid dici.	Üheksanda kohta tuleb öelda, et olemine teises, nagu sattumus subjektis, kannab selle suhet [?], mis on see miski. Ent olemine teises osana (nagu hing on inimeses) ei välista täielikult, et seda, mis on teises, saaks nimetada selleks miskiks.
[64480] Q. d. de anima, a. 1 ad 10
Ad decimum dicendum quod corrupto corpore non perit ab anima natura secundum quam competit ei ut sit forma; licet non perficiat materiam actu, ut sit forma.	Kümnenda kohta tuleb öelda, et keha hävides ei kao hingest loomus, mille kohaselt ta on vorm; olgugi, et ta tegelikult ei teosta[?] mateeriat, nagu oleks vorm.[?]
[64481] Q. d. de anima, a. 1 ad 11
Ad undecimum dicendum quod intelligere est propria operatio animae, si consideretur principium a quo egreditur operatio; non enim egreditur ab anima mediante organo corporali, sicut visio mediante oculo, communicat tamen in ea corpus ex parte obiecti; nam phantasmata, quae sunt obiecta intellectus, sine corporeis organis esse non possunt.	Üheteistkümnenda kohta tuleb öelda, et mõistmine on hinge eriomane akt, kui vaadeldakse printsiipi, millest operatsioon lähtub; sest see ei lähtu hingest kehalise organi vahendusel, nagu nägemine silma kaudu, ent keha osaleb selles objekti poolest; kuivõrd fantasme, mis on mõistmise objektid, ei saa ilma kehalise organita olla.
[64482] Q. d. de anima, a. 1 ad 12
Ad duodecimum dicendum quod etiam anima aliquam dependentiam habet ad corpus, in quantum sine corpore non pertingit ad complementum suae speciei; non tamen sic dependet a corpore quin sine corpore esse possit.	Kaheteistkümnenda kohta tuleb öelda, et kuigi[?] hing teatud moel kehast sõltub, kuivõrd ei saa ilma kehata saavutada oma liigilist terviklikkust; ometi ei sõltu ta kehast nii, et ei saaks ilma kehata olla.
[64483] Q. d. de anima, a. 1 ad 13
Ad decimumtertium dicendum quod necesse est, si anima est forma corporis, quod animae et corporis sit unum esse commune, quod est esse compositi. Nec hoc impeditur per hoc quod anima et corpus sint diversorum generum: nam neque anima neque corpus sunt in specie vel genere, nisi per reductionem, sicut partes reducuntur ad speciem vel genus totius.	Kolmeteistkümnenda kohta tuleb öelda, et kui hing on keha vorm, siis on paratamatu, et hingel ja kehal oleks üks ühine olemine, mis on kokkupandu/liitse[?] olemine. Seda ei takista ka see, et hing ja keha on erinevat sugu: sest ei hing ega keha ole liigis või soos muidu, kui taandamise kaudu, nagu osad taandatakse terviku liigile või soole.
[64484] Q. d. de anima, a. 1 ad 14
Ad decimumquartum dicendum quod illud quod proprie corrumpitur, non est forma neque materia, neque ipsum esse, sed compositum. Dicitur autem esse corporis corruptibile, in quantum corpus per corruptionem deficit ab illo esse quod erat sibi et anima commune, quod remanet in anima subsistente. Et pro tanto etiam dicitur ex partibus consistens esse corporis, quia ex suis partibus corpus constituitur tale ut possit ab anima esse recipere.	Neljateistkümnenda kohta tuleb öelda, et see, mis eriomaselt hävib, ei ole vorm ega mateeria, ega olemine ise, vaid kokkupandu(s)/liitne(-sus)[?]. Sest kehaline olemine öeldakse olevat häviv, kuivõrd keha jääb hävinedes ilma sellest olemisest, mis oli ühine temale ja hingele, olemisest, mis jäi subsisteerivasse hinge. Ja ka[?] seetõttu öeldakse keha olemine koosnevat osadest, et oma osade tõttu saab keha selliseks, et võib võtta hingelt vastu olemise.
[64485] Q. d. de anima, a. 1 ad 15
Ad decimumquintum dicendum quod in definitionibus formarum aliquando ponitur subiectum ut informe, sicut cum dicitur: motus est actus existentis in potentia. Aliquando autem ponitur subiectum formatum, sicut cum dicitur: motus est actus mobilis, lumen est actus lucidi. Et hoc modo dicitur anima actus corporis organici physici, quia anima facit ipsum esse corpus organicum, sicut lumen facit aliquid esse lucidum.	Viieteistkümnenda kohta tuleb öelda, et vomide definitsiooni pannakse mõnikord subjekt kui vormitu[?], nagu siis, kui öeldakse: liikumine on potentsiaalis eksisteeriva akt[?]. Mõnikord aga pannakse [definitsiooni] formeeritud subjekt, nagu siis, kui öeldakse: liikumine on liikuva akt, valgus on valgustaja akt. Ja sel moel öeldakse hing [olevat] füüsilise orgaanilise keha akt, kuna hing teeb orgaanilise keha olemise enese [/enese olevaks?], nagu valgus teeb millegi valgustavaks.
[64486] Q. d. de anima, a. 1 ad 16
Ad decimumsextum dicendum quod principia essentialia alicuius speciei ordinantur non ad esse tantum, sed ad esse huius speciei. Licet igitur anima possit per se esse, non tamen potest in complemento suae speciei esse sine corpore.	Kuueteistkümnenda kohta tuleb öelda, et mingi liigi olemuslikud printsiibid on suunatud mitte ainult olemisele, vaid selle liigi olemisele. Seega ehkki hing saab iseseisvalt olla, ometi ei saa ta ilma kehata olla oma liigilises terviklikkuses.
[64487] Q. d. de anima, a. 1 ad 17
Ad decimumseptimum dicendum quod licet esse sit formalissimum inter omnia, tamen est etiam maxime communicabile, licet non eodem modo inferioribus et superioribus communicetur. Sic ergo corpus esse animae participat, sed non ita nobiliter sicut anima.	Seitsmeteistkümnenda kohta tuleb öelda, et kuigi olemine on kõige seast kõige formaalsem, on see ometi ka maksimaalselt osasaadav[?], ehkki alamad ja ülemad [asjad] ei saa sellest  osa samal moel. Nõnda siis saab keha osa hinge olemisest, ent mitte nii üleval[?] moel kui hing.
[64488] Q. d. de anima, a. 1 ad 18
Ad decimumoctavum dicendum quod quamvis esse animae sit quodammodo corporis, non tamen corpus attingit ad esse animae participandum secundum totam suam nobilitatem et virtutem; et ideo est aliqua operatio animae in qua non communicat corpus.	Kaheksateistkümnenda kohta tuleb ütelda, et olgugi hinge olemine kuulub mingil moel kehale, ei jõua[/ulatu?] keha hinge olemises osalemisele vastavalt kogu selle ülevusele ja väele; ja seetõttu on teatud hinge operatsioon, milles kehal ei ole osa.