Nursia Benedictus (ca 480-550)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

11. juuli

Palve ja töö

Tasakaalustatud elus on koos palve, õppimine, töö, kogukondlik tegevus ja lõõgastus. Nursia Benedictus näitab meile elu kooskõlas Jumala ja maailmaga. Vähesed on jätnud enesest sedavõrd kustutamatu märgi kui tema, pannes kirja benediktiinide reeglistiku.

Benedictus kasvas üles väljapaistvas itaalia perekonnas. Tema õde oli püha Scholastica (10. veebruar). Benedictuse elu kohta on säilinud vähe üksikasju. Eluloolise materjali esmaseks allikaks on Gregorius Suure (3. september) poolt kirja pandud kuulus elulugu.

Gregorius räägib meile, et Benedictus alustas oma haridusteed Roomas, ent teiste sealsete õpilaste moraalne lodevus muutus tema jaoks väljakannatamatuks. Benedictus lahkus koolist, loobus oma perekondlikust pärandist ning asus aktiivselt Jumalat otsima. Tõmbudes koopas Subiaco lähistel üksindusse, püüdis ta saavutada rahu ja vaikust. Teised sarnaste püüdlustega otsijad kogunesid järk-järgult tema ümber ja tõstsid ta piirkonna monastilise kogukonna juhiks. Ent mungad hakkasid peagi vastu Benedictuse rangele korrale ja püüdsid, Gregoriuse sõnul, mürgitada tema veini. Benedictus pääses ime läbi ja pöördus tagasi üksindusse oma koopas.

Ent teised otsisid jätkuvalt Benedictuselt juhatust. Inimloomuse hämmastava mõistmise tõttu omistati talle võime lugeda mõtteid ja hingesügavusi. Munklus veetles teda ja ta oli entusiastlik nii erakute kui munkade suhtes, kes elasid kogukondades, jagades üksteisega palvet ja tööd. Aja jooksul organiseeris ta kaksteist sellist väikest kogukonda. 529 rajas Benedictus kuulsa Montecassino kloostri. Sealsamas lähedal asutas tema õde Scholastica religioosse kogukonna naiste jaoks.

Benediktiini reeglistik asetab rõhu põhimõttele ora et labora (palve ja töö). Selles tauniti äärmuslikku askeetlust. Olgugi range, oli Benedictus leebe ja paindlik. Enesedistsipliin, arvas ta, peab olema pigem sisemine kui väline. Benediktiini reeglistik rõhutab seda, pakkudes tõepoolest tõhusa kava organiseeritud eluks ühiselt töötavas kogukonnas. Võistlemisel pühaduses polnud mingit kohta pühendunute seas, kes olid võrdsed ja alandlikult pühendunud kogu grupi tugevusele. Tänapäeva treener ütleks, et ta toetas meeskonnatööd.

Asjaolu, et benediktiini reeglistik on kaunilt tasakaalustatud, väldib äärmusi, ja on mõeldud pigem tavalistele inimestele, kui vähestele kangelastele, võimaldas sel kujuneda monastilise elu korralduse aluseks kogu Euroopas ja kaugemalgi. Benedictuse ajast peale on benediktiinide vaiksed grupid elanud korrastatult ja viljakalt keset lagunevat tsivilisatsiooni.

Kui Benedictus suri, maeti ta oma püha õe kõrvale.