Bonaventura (ca 1218-1274)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

15. juuli

Järgimine ja juhtimine

Legendi järgi andis Bonaventurale selle nime Assisi Franciscus (4. oktoober). Tema tegelik nimi oli Giovanni di Fidanza. Nelja-aastaselt oli ta tõsiselt haigestunud ja vanemad viisid ta võimalikuks tervendamiseks kuulsa pühamehe juurde. Kui poiss paranes, hüüatas Franciscus "bouna ventura" (hea õnn).

Bonaventura astus frantsikaanlaste ordusse 1238 ja tõsis peagi juhtpositsioonile. On raske ette kujutada, et frantsiskaanlaste seas oleks sisemist rivaalitsemist ja vastuhakku, aga nii see just oli, kui Bonaventura nendega liitus. Franciscus oli kümne aasta eest surnud ja frantsikaanlased lõhenenud. Üks rühmitus nimetas end "spirituaalseteks", sest nad tahtsid säilitada vaesust sellisena, nagu Franciscus seda oli praktiseerinud, ega tundnud vajadust keskse juhtimise järele. Teine rühmitus tahtis askeetlikku rangust leevendada, ja võtta pehmema suuna. Bonaventura nägi kõvasti vaeva, et tuua mõlemad äärmused kokku vastuvõetavale keskteele. See, mida ta saavutas, oli piisavalt tähelepanuväärne, et pälvida talle frantsiskaanide "teise rajaja" nimetust.

Bonaventura kirjutised on koondatud tänapäeval üheksasse köitesse. Tema teosed sisaldavad kaht püha Franciscuse elulugu. Ta ei väida, nagu ta oleks pühakut isiklikult tundnud, küll aga pakub allika oma tervenemise legendile. "Ma mäletan ikka veel selgelt, et kui ma olin alles poisike, kisti mind tema eestpalve ja teenete läbi tagasi surma lõugade vahelt."

Kirjutises "Vaimu teekond Jumala juurde" püüab Bonaventura väljendada Franciscuse kogemust filosoofia keeles:

Õnnelikkus on kõrgeima hüve nautimine. Kuna kõrgeim hüve on meist ülemal, peame enne kui õnnelikuks saame, tõusma enesest kõrgemale. See on pigem vaimne kui füüsiline ülenemine ja me ei saa tõusta enesest kõrgemale muidu, kui meid peab tõstma vägi, mis on suurem, kui me ise.

"Elu puu" on väike hardusraamat, mis juhatab lugejaid mõtisklema Kristuse elu üle. "Kristuse kogemused", kirjutab Bonaventura, "on nagu puu oksad, millelt me saame noppida väärtuslikke vilju, nagu alandlikkus, pühadus, kannatlikkus, kaastunne ja ustavus." Bonaventura palus: "Hea Jeesus, ehkki ma ei vääri seda, anna mulle võime mõtiskleda oma vaimus Sinu kogemuste üle. Ma ei viibinud Risti all, aga luba mul mõtiskleda Sinu kannatuse tunnist, nagu seda tundsid Su ema ja kahetsev Magdalena."

Aasta enne Bonaventura surma leidis aset juhtum, mis ilmutab meile kaunilt tema iseloomu, nagu paljud teisedki sündmused. 1273 määras paavst Gregorius X ta Albano kardinal-piiskopiks. Kui saabus delegatsioon, mis tõi talle punase kardinalimütsi ja teised kõrge ametiga kaasnevad tunnusmärgid, pesi Bonaventura kloostri köögis nõusid. Ta lasi hämmastunud ja segaduses saadikutel oodata kuni tema töökord köögis lõpule jõudis. Tema põhimõtteks oli: "Religioon on tavaliste asjade tegemine täiuslikult" (mõeldud on ilmselt religiooni-voorust -- võib-olla religioossus? Tom). Kui me ei saa korda saata suuri asju, saame teha tavalisi asju suurel moel.