Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas
Hodie contritum est ab ea caput serpentis antiqui

neljapäev, 14. juuli 2011

Bonaventura (ca 1218-1274)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

15. juuli

Järgimine ja juhtimine

Legendi järgi andis Bonaventurale selle nime Assisi Franciscus (4. oktoober). Tema tegelik nimi oli Giovanni di Fidanza. Nelja-aastaselt oli ta tõsiselt haigestunud ja vanemad viisid ta võimalikuks tervendamiseks kuulsa pühamehe juurde. Kui poiss paranes, hüüatas Franciscus "bouna ventura" (hea õnn).

Bonaventura astus frantsikaanlaste ordusse 1238 ja tõsis peagi juhtpositsioonile. On raske ette kujutada, et frantsiskaanlaste seas oleks sisemist rivaalitsemist ja vastuhakku, aga nii see just oli, kui Bonaventura nendega liitus. Franciscus oli kümne aasta eest surnud ja frantsikaanlased lõhenenud. Üks rühmitus nimetas end "spirituaalseteks", sest nad tahtsid säilitada vaesust sellisena, nagu Franciscus seda oli praktiseerinud, ega tundnud vajadust keskse juhtimise järele. Teine rühmitus tahtis askeetlikku rangust leevendada, ja võtta pehmema suuna. Bonaventura nägi kõvasti vaeva, et tuua mõlemad äärmused kokku vastuvõetavale keskteele. See, mida ta saavutas, oli piisavalt tähelepanuväärne, et pälvida talle frantsiskaanide "teise rajaja" nimetust.

Bonaventura kirjutised on koondatud tänapäeval üheksasse köitesse. Tema teosed sisaldavad kaht püha Franciscuse elulugu. Ta ei väida, nagu ta oleks pühakut isiklikult tundnud, küll aga pakub allika oma tervenemise legendile. "Ma mäletan ikka veel selgelt, et kui ma olin alles poisike, kisti mind tema eestpalve ja teenete läbi tagasi surma lõugade vahelt."

Kirjutises "Vaimu teekond Jumala juurde" püüab Bonaventura väljendada Franciscuse kogemust filosoofia keeles:
Õnnelikkus on kõrgeima hüve nautimine. Kuna kõrgeim hüve on meist ülemal, peame enne kui õnnelikuks saame, tõusma enesest kõrgemale. See on pigem vaimne kui füüsiline ülenemine ja me ei saa tõusta enesest kõrgemale muidu, kui meid peab tõstma vägi, mis on suurem, kui me ise.
"Elu puu" on väike hardusraamat, mis juhatab lugejaid mõtisklema Kristuse elu üle. "Kristuse kogemused", kirjutab Bonaventura, "on nagu puu oksad, millelt me saame noppida väärtuslikke vilju, nagu alandlikkus, pühadus, kannatlikkus, kaastunne ja ustavus." Bonaventura palus: "Hea Jeesus, ehkki ma ei vääri seda, anna mulle võime mõtiskleda oma vaimus Sinu kogemuste üle. Ma ei viibinud Risti all, aga luba mul mõtiskleda Sinu kannatuse tunnist, nagu seda tundsid Su ema ja kahetsev Magdalena."

Aasta enne Bonaventura surma leidis aset juhtum, mis ilmutab meile kaunilt tema iseloomu, nagu paljud teisedki sündmused. 1273 määras paavst Gregorius X ta Albano kardinal-piiskopiks. Kui saabus delegatsioon, mis tõi talle punase kardinalimütsi ja teised kõrge ametiga kaasnevad tunnusmärgid, pesi Bonaventura kloostri köögis nõusid. Ta lasi hämmastunud ja segaduses saadikutel oodata kuni tema töökord köögis lõpule jõudis. Tema põhimõtteks oli: "Religioon on tavaliste asjade tegemine täiuslikult" (mõeldud on ilmselt religiooni-voorust -- võib-olla religioossus? Tom). Kui me ei saa korda saata suuri asju, saame teha tavalisi asju suurel moel.

23 kommentaari:

  1. TomH:

    Mida arvad selle Püha Bonaventura vahetegemise kohta, mida Paavst on viimasel ajal mitu korda rõhutanud
    (kui ma nüüd oskan Paavsti õigesti osundada) -

    - et on olemas kaks teadmisliiki - personaalne ja impersonaalne teadmine, niiöelda "tundmisteadmine" ja "teadmisteadmine" - ja see impersonaalne "teadmisteadmine" võib liigse domineerimise korral olla ohtlik?

    Sellist vahet tomism nähtvasti ei tunne?

    VastaKustuta
  2. Ma arvan, et see on põhimõtteliselt sama, mis vahe praktilise ja teoreetilise (või spekulatiivse) mõistuse vahel. Esimene on personaalne, kuivõrd see lähtub isiku situatsioonist maailmas. Teine on impersonaalne, kuivõrd püüab tabada asju "nii nagu need on", lülitades personaalse vaatepunkti välja.

    VastaKustuta
  3. Ah jaa, Thomas ütles kuskil, et kui ta peaks valima spekulatiivse ja prktilise mõistuse vahel, siis valiks ta kõhklematult viimase, sest see on inimese eesmärgile jõudmiseks kaugelt olulisem. Nii et täielikus kooskõlas paavstiga :)

    VastaKustuta
  4. TomH:

    Keeleliselt on siis eestikultuuris huvitav see,
    et "tundmine" kui praktiline mõistus ja "teadmine" kui teoreetiline mõistus on väga selgelt igapäevaelus eristatud.

    -"Kas Sa tunned seda meest?"
    -"Ei, ei tunne, aga tean küll."

    Anglofooniakultuuris on mõlemad ühtmoodi "knowing".

    .... Neid dialoogikesi saab edasigi teha:

    - "Kas Sa tunned seda valemit?"
    -"Ei, seda valemit ma ei tea." jne.

    VastaKustuta
  5. Just! 'Tundmine' kui praktiline teadmine.
    Nt. millegi/kellegi läbi-ja-lõhki tundmine.

    VastaKustuta
  6. TomH:

    Aga edasi.... Issand peaks ilmutuse kaudu andma inimesele Tundmise ja vahendatult, loodu kaudu Teadmise?

    VastaKustuta
  7. Ma ei saa hästi aru ... miks peaks? Palun selgita!

    VastaKustuta
  8. ...vahendatult, loodu kaudu, Teadmise?

    VastaKustuta
  9. TomH:

    Kirjutasime vastastikku.

    ---

    Jumala Tundmine- selle annab Jumal inimesele ilmutuse läbi, mille inimene vastu võtab.

    Teadmine - selle vastuvõtmiseks loob Jumal loodu.

    Umbes nii mõtlesin.

    VastaKustuta
  10. TomH:

    Muu kui Jumala Tundmine...

    ...nojah...

    ka see on ikkagi personaalne ja seega on ikkagi ka selle keskmes just Jumala Tundmine

    VastaKustuta
  11. Nojaa, kui ilmutust mõista siin priivaatilmutusena. Ma ei pea silmas mingit üleloomulikku nägemust või kogemust -- kuigi ka selle kaudu saab Jumal muidugi mille Enese tundmist "anda" --, vaid pigem sellist "pisiilmutust", mille kaudu õpime Teda tundma oma igapäevase elu pisikestes seikades; kõigepealt õpime Teda (Tema ligiolekut ja abi) ära tundma ja siis Teda tundma. Tema kohta teada saame katekismusest ja teoloogia-raamatutest, tundma saame Teda isiklikust kogemusest, kohtumisest Isikuga, nagu paavst armastab öelda, ja see, nagu ta ütleb, ongi kristlus, või vähemalt keskne kristluses.

    VastaKustuta
  12. "mille Enese tundmist" asemel "meile Enese tundmist".

    VastaKustuta
  13. TomH:

    Just, just. Ka tundmist nagu kõike muud loodutki saab teada ja tuleb teada.

    VastaKustuta
  14. TomH:

    Järele mõeldes.

    Jumala tundmine ja Jumala äratundmine toimub minu arust siiski niihästi pisikestes privaatilmutustes kui ka Piibli "tundlikus" lugemises ja kollektiivsetes, sakramentaalsetes tegevustes, eriti Pühas Euharistias, milles suhtlusosalisi lisaks Jumalale ja Tundjale/Äratundjale on veel kolmandaidki

    Jumala teadmine... nojah... Raamatute lugemisest, vestlustest, no kust kõikjalt ikka teadmist omandatakse.

    Teadmine on justkui Tundmise polsterdaja.

    VastaKustuta
  15. TomH:

    (ja ka kollektiivsetes mittesakramentaalsetes tegevustes a la ristiteel osalemises, piiblitunnist osavõtmises jms.)

    VastaKustuta
  16. TomH:

    Piibli "tundlik" lugemine,
    aga Füüsikaõpiku "teadlik" lugemine.

    Võib siis küsida, et aga Piibli "teadlik" lugemine.

    Vastaks äkki, et Piibel pole Koraan?

    VastaKustuta
  17. TomH:

    Katoliku Kiriku Katekismuse "teadlik" lugemine...

    VastaKustuta
  18. Eks enam-vähem igale asjale saab läheneda teadlikult ja tundlikult (ja väärteadlikult ja väärtundlikult). Tundlik lugemine kui lectio divina.

    VastaKustuta
  19. TomH:

    Jah, lisaks Tundmisele ja Teadmisele on võimalikud ka tundlemine ja teadlemine. :)))

    Tundmise ja Teadmise fookus on aga erinevad.

    Tundmise keskmes on Jumal, taedmise keskmes on loodu?

    VastaKustuta
  20. TomH:

    Või on nii, et on olemas osaliselt kattuvad, erineva funktsiooniga "teadmisesaared", millega käivad kaasas omad kogukonnad ja millest ka kaogukonnavälised inimesed oma eksisteerimiseks sujuvalt endale haugata võivad...

    ....füüsikateadmised, psühholoogiateadmised, koraaniteadmised, mida kõike, muuhulgas ka näiteks tomismiteadmised:))) ?

    (Jumala Tundmine on muidugi üks ja ainus.)

    VastaKustuta
  21. Ma ütleks vastupidi, et Jumala Tundmisi on niipalju kui tundjaid, Teadmine Jumalast aga on üks. Tundmine kui isiklik suhe ei saa olla kahel isikul üks, küll aga teadmine, mis püribki vabanemisele isiklikust suhtest ja üritab tabada seda, mis on üldine, kõikide jaoks ühtemoodi. Ehkki Jumala Tundmine on olulisem kui Teadmine, näib, et mingi Teadmine Temast on hädavajalik ka Tema Tundmiseks. Peale selle, Teadmine on vajalik ka selleks, et kontrollida, kas tegemist on ikka Tema Tundmisega või hoopis tolle teise tundmisega, kes üritab end Temana esitleda.

    VastaKustuta
  22. TomH:

    Äkki võiks need kaks asja ka ühendada,

    nii et üks ühtne Teadmine Jumalast koondab ühendava lülina kokku kõik "teadmisesaared".

    ---

    (võib olla sama ka paljude individuaalsete Jumala Tundmistega - ehkki natuke raskem ette kujutada.)

    VastaKustuta
  23. Hmm.. See kõlab väga küsimuse moodi olemise analoogsuse või univokaalsuse kohta... nagu oleme ennegi rääkinud..., et kas "olemine", mida kasutame loodu kohta, ja "olemine", mida kasutame Jumala kohta, on üks ja sama olemine (univokaalne), või on tegemist põhimõtteliselt ühele taandamatute asjadega, mis siiski on omavahel seotud analoogiliselt. Thomase arvates ei ole loodu ja Jumala olemine univokaalne, Scotuse arvates on. Samas võib ka analoogilise seose põhjal teadmised tervikuks siduda; nii et jah, teadmise osas nõustun Sinuga.

    Tundmise osas -- ma ei tea kohe... ehk on see sedavõrd võimatu, kuivõrd isiklik olemine on kommunitseerimatu -- ja sedavõrd võimalik, kuivõrd see on kommunitseeritav. Ehk siis sedavõrd kuivõrd Kristus meis elab ja meie elame Kristuses, saab see olla üks, sedavõrd aga, kuivõrd me oleme just meie, individuaalne. Kardan, et siin jõuame iseolemise ja Kristuses olemise paradoksideni, mida mina küll ei suuda veel hoomata.

    VastaKustuta

Kommentaarid modereeritakse