Raamatust: Butler's Lives of the Saints
17. juuli
Kartmatu usk
Prešov asub Ida-Slovakkia muljetavaldavate, lumega kaetud mägede vahel. Peter Gojdič sündis selle linna lähedal 1888, kreeka-katoliku preestri pojana. 1907 alustas ta teoloogiaõpinguid Prešovis, lõpetas need Budapestis 1911 ja ordineeriti preestriks. Mõnda aega teenis ta kogudusepreestri abilisena oma isa kirikus. Ta andis oma tõotused Püha Basileus Suure Ordus Černecia Horas 1922, võttes nimeks Pavol. Ta ütles: "Jumala abiga tahan ma olla isaks orbudele, toeks vaestele ja lohutajaks vaevatutele." 1927 sai Pavolist Prešovi piiskop.
Tema saavutused Prešovis avaldasid muljet. Ta ehitas lastekodusid, asutas kreeka-katoliku kooli, rajas uusi kogudusi ning kasutas tõhusalt trükivõimalusi Kiriku töö edendamiseks. 1946 kinnitati ta Tšehhoslovakkia piiskopiks.
Kui kommunistid 1948 võimu haarasid, alustasid nad kreeka-katoliku kiriku tõsist allasurumist. Poliitilistel põhjustel tahtsid nad kõrvaldada igasugused suhted Roomaga. Piiskop Gojdič keeldus selle plaaniga kaasa töötamast, lükates tagasi pakkumise tema poliitiliselt soositud kohtlemiseks. Nagu väga paljud teised läbi ajaloo, kuulutas ta kindlalt: "Ma ei hakka oma usku salgama. Ärge isegi tulge mu jutule." Kommunistlik partei vastas kreeka-katoliku kiriku keelustamisega 1950 ja piiskop Pavoli vangistamisega. Avalikuks farsiks muudetud kohtuprotsessil mõisteti ta järgmisel aastal süüdi reetmises. Võimud määrasid talle karistuse ilma tingimisi vabastamise võimaluseta, jätsid ta ilma kõigist kodanikuõigustest ja kohtlesid teda aastaid alandavalt. Talle öeldi, et ta vabastataks vanglast, kui ta nõustuks hakkama Tšehhoslovakkia õigeusu kiriku patriarhiks. Ta vastas, et tema südametunnistus ei lubaks seda. Pavol jäi vangi ja rasked olud nõrgendasid jätkuvalt tema tervist. Oma viimased elukuud veetis Pavol Leopoldovi vanglahaiglas, kus ta suri 17. juulil 1960. Ta maeti vangla kalmistule lihtsa tähise alla, millel oli vaid number 681. 1968 kaevati tema säilmed välja ja maeti ümber. 1990 asetati tema säilmed Prešovi kreeka-katoliku Püha Ristija Johannese katedraali kabelisse. Pavol kuulutati õndsaks 2001 ja tema kanoniseerimisprotsess jätkub.
Lisaks: Vatikani lehelt
TomH:
VastaKustutaSee jutt oli praegu just mulle lugeda.
Üks asi on rääkida USUST ja üleilmsest ühtsest katoolsest (katoliiklikust) (katoliku) Kirikust.
Teine asi on rääkida viiest suurest USUKULTUURIST, mis on kujunenud viie algse patriarhaadi järglasena.
Roomaladina koos kõigi protestantidega,
Bütsantsi,
Antiookia,
Jeruusalemma,
Aleksandria.
Ei oska mina ühtset USKU ja viit erinevat USUKULTUURI enda jaoks veel harmooniliselt kokku ühendada.
Konkreetselt ei oska ma veel õigesti aru saada, kuidas peab minu jaoks minema suhe Bütsantsi usukultuuriga, eriti õigeusklikega, nii Konstantinoopoli kui ka Moskva omadega.
Ega tegelt... kui sügavalt sisemuses südametunnistust kaeda... ka selles ei ole veel lõpuni selguses, kuidas täpselt on minu jaoks suhe eestlaseksolemise ja Roomaladina usukultuuri vahel.
Jah, ja lisaks, üks minu lähemaid sõpru (ehkki me väga tihti kokku ei puutunud) oli Tallinna armeeniakristlaste preester:
noh, et lisaks Roomaladina ja Bütsantsi usukultuurile puudutas mind vahepeal väga sügavalt ka Antiookia usukultuur.
(nojah, isa Garnigi jaoks oli Tallinna armeenlaste usuelu kahjuks liiga olematu, et siia jääda - praegu on ta juba Tashkendi armeeniakiriku preester).
Oh...
Õnnis Pavol, palu mu eest palun!
Aita mul aru saada, asjadest!
Lisasin täiendava viite.
VastaKustutaTomH:
VastaKustutaSinu lisaviite lõpust avaneb link Õndsa Johannes Paulus II jutlusele nende inimeste õndakskuulutamisel, kelle hulka kuulus ka Õnnis Pavol.
See on hea maharahustav kontrapunkt minu eelmisele õhkamisele.
Jah, Kirik on siiski üks, tänu Jumalale, üks ja ühtne.