Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

neljapäev, 18. märts 2010

p. Cyrilli kiri Nestoriusele

Aleksandria p. Cyrilli mälestuspäeval

Aleksandria patriarh Cyrilli 2. kiri Konstantinoopoli patriarh Nestoriusele

[...] Ja nüüd ma kutsun Sind üles, kui vend Issandas, esitama rahvale õpetuse sõna ja usu doktriini täies selguses ning mõtlema sellele, et isegi vähima neist, kes Kristusesse usuvad, eksitusse viimine asetab eksiteele viija Jumala talumatu põlu alla. Ja kui suurt hoolikust ja oskust see nõuab, kui murega löödute hulk on nii suur, et me võiksime edasi anda tõe tervendava sõna neile, kes seda otsivad. Kuid me tuleme sellega suurepäraselt toime, kui me anname edasi pühade Isade sõnad ja kuuletume kiivalt nende korraldustele, tõestades endist, kas me oleme usus vastavalt sellele, mis on kirjutatud, ning viime oma mõtted kooskõlla nende sirgemeelse ja laitmatu õpetusega.

See püha ja suur Kirikukogu [st. Nikaia] ütleb seepärast, et ainusündinud Poeg, sündinud loomuse poolest Jumal Isast, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, Valgus Valgusest, kelle kaudu Isa on teinud kõik asjad, laskus alla ja sai lihaks ja tehti inimeseks, kannatas ja tõusis taas kolmandal päeval ja läks üles taeva. Neid sõnu ja neid määrusi me peame järgima, mõtiskledes, mida tähendab, et Jumala Sõna on lihaks saanud ja tehtud inimeseks. Sest me ei ütle, et Sõna loomus muutus ja sai lihaks või et see muudeti terviklikuks inimeseks, kes koosneb hingest ja ihust; vaid et Sõna, olles isikuliselt [hüpostaatiliselt] ühendanud enesega mõistusliku hinge poolt elustatud liha, sai sõnulväljendamatul ja mõistetamatul moel inimeseks ning Teda hüüti Inimese Pojaks mitte ainult selle tõttu, et Ta soovis või et Talle oli meelepärane olla nõnda kutsutud, ega ka selle tõttu, et Ta oleks enesele võtnud isiku, vaid kuna kaks loomust toodi kokku tõelises ühenduses, siis moodustub mõlemast üks Kristus ja üks Poeg; sest ühenduse läbi ei kaotata loomuste erinevust, vaid jumalus ja inimsus saavad oma sõnulseletamatu ja väljendamatu ühenduse kaudu meie jaoks täiuslikult üheks Issandaks Jeesuseks Kristuseks. Nõnda siis Tema, kes oli olnud enne kõiki aegu ja oli sündinud Isast, öeldakse olevat sündinud liha järgi naisest, mitte nagu oleks Tema jumalik loomus saanud oma olemasolu alguse pühast Neitsist (sest oleks absurdne ja rumal öelda, et see, kes on olnud enne kõiki aegu, ühtmoodi igavikuline koos Isaga, vajaks mingit teist olemise algust), vaid kuna meie jaoks ja meie päästmiseks ühendas Ta isikuliselt [hüpostaatiliselt] enesega inimliku ihu ja tuli esile naisest, sel moel öeldakse Ta olevat sündinud liha järgi; sest esmalt ei sündinud pühast Neitsist tavaline inimene ja seejärel tuli alla Sõna ja asus temasse, vaid ühendus olles aset leidnud üsas eneses, öldakse Ta olevat sündinud liha järgi, omistades iseenesele omaenese liha sündimise. Selle tõttu me ütleme, et Ta kannatas ja tõusis taas üles; mitte nagu oleks Jumala Sõna oma enese loomuses kannatanud vorpe või naeltega läbistamist või mistahes teisi haavu, sest Jumalik loomus ei saa kannatada, kuivõrd see on kehatu, vaid kuna see, millest oli saanud Tema enese ihu, kannatas sel moel, öeldakse ka Teda olevat kannatanud meie eest; sest Tema, kes iseeneses oli võimetu kannatama, oli kannatavas ihus. Samal moel mõtleme ka Tema suremisest; sest Jumala Sõna on loomu poolest surematu ja hävimatu ning on elu ja elu-andev; kuna aga Tema enese ihu maitses, nagu Paulus ütleb, Jumala armust surma iga inimese eest, öeldakse Teda ennast olevat kannatanud surma meie eest, mitte nagu Ta oleks mingil moel kogenud surma omeenese loomuses (sest oleks hullumeelsus nõnda öelda või mõelda), vaid kuna, nagu ma äsja ütlesin, Tema liha maitses surma. Samal moel, Tema liha olles üles äratatud, räägitakse sellest, kui Tema ülestõusmisest, mitte nagu Tema [ise] oleks langenud hävingusse (Jumal hoidku), vaid kuna Tema enese ihu äratati taas üles. Seepärast me tunnistame ühte Kristust ja Issandat, mitte nagu kummardades inimest koos Sõnaga (et see väljend “koos Sõnaga” ei tooks mõttesse jagunemise ideed), vaid kummardades Teda kui ühte ja sama, sedavõrd kui Sõna ihu, millega Ta istub Isa juures, ei ole lahutatud Sõnast enesest, mitte nagu Temaga istuks kaks poega, vaid üks ühenduse tõttu lihaga. Kui me aga tõrjume tagasi isikulise [hüpostaatilise] ühenduse kui võimatu või kohatu, siis langeme kahest pojast rääkimise eksitusse, sest peaksime paratamatult eristama ja ütlema, et seda, kes oli õigupoolest inimene, austati Pojaks nimetamisega ning sellele, kes oli tõepoolest Jumala Sõna, kuulub loomu poolest nii Poja nimi kui reaalsus. Seepärast ei tohi me lahutada üht Issandat Jeesust Kristust kaheks Pojaks. Samuti ei ole õigele usule sugugi kohane, nagu mõned teevad, pidada ühendust isikute ühenduseks; sest Pühakiri ei ole öelnud, et Sõna ühendas enesega inimese isiku, vaid et see sai lihaks. See väljend aga, “Sõna sai lihaks”, ei saa tähendada midagi muud, kui et Ta sai osa meiega sarnasest lihast ja verest; Ta tegi enese omaks meie ihu ja tuli inimesena esile naisest, mitte loobudes oma olust Jumalana või oma sündimisest Jumal Isast, vaid võttes enesele liha jäädes selleks, mis Ta oli. Seda kuulutab õige usk kõikjal. See oli pühade Isade tunnetus; seepärast hakkasid nad kutsuma püha Neitsit Jumalaemaks, mitte nagu Sõna loomus või Tema jumalus oleks pühast Neitsist alguse saanud, vaid kuna temast sündis see püha ihu koos mõistusliku hingega, milles Sõna, olles sellega isikuliselt [hüpostaatiliselt] ühendatud, öeldakse olevat sündinud liha järgi. Seepärast kirjutan ma nüüd neist asjust Sulle armastusest Kristuse vastu, anudes Sind kui vend ja andes Sulle tunnistust Kristuse ja valitud inglite ees, et Sa neist asjust mõtleksid ja õpetaksid koos meiega, et Kirikute rahu kestaks ning kooskõla ja armastuse side Jumala Preestrite vahel püsiks katkematuna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse