Paavsti jutlusest Corpus Christi pühal

Väljavõte Benedictus XVI jutlusest Corpus Christi Suurpühal 11.06.09:

Ma pöördun eriliselt teie poole, kallid preestrid, keda Kristus on valinud, et saaksite koos Temaga elada oma elu kui [di lode??] ohvrit maailma pääsemise eest. Üksnes ühendusest Kristusega saate ammutada seda vaimset viljakust, mis sünnitab lootust teie pastoraalses teenimises. Meenutage püha Leo Suurt, kes ütles: "meie osasaamine Kristuse ihust ja verest kallutab meid ei millegi muu poole, kui saama selleks, mida vastu võtame (Sermo 12, De Passione 3,7, PL 54). Ehkki see on tõsi iga kristlase kohta, kehtib see eriti meie, preestrite suhtes. Olla Armulaud! See peab olema meie eriomane püsiv soov ja kohus, kuna Issanda Ihu ja Vere ohverdamisega, mida me toimetame altaril, kaasneb meie olemise ohverdamine. Iga päev ammutame Issanda Ihust ja Verest seda omakasupüüdmatut ja puhast armastust, mis teeb meid Kristuse väärilisteks teenijateks ja Tema rõõmu tunnistajateks. Just seda ootavad ustavad preestrilt: eeskuju tõelisest pühendumisest Armulauale; neile meeldib näha neid veetmas pikki vaikuse ja adoratsiooni tunde Jeesuse ees, nagu Arsi püha Küree, keda me erilisel moel meenutame peatselt algaval Preestrite Aastal.

Pühale Jean-Marie Vianneyle meeldis oma koguduseliikmetele öelda: "Tulge armulauale... On tõsi, et te pole selle väärilised, aga teil on seda vaja" (Bernard Nodet, Le curé d’Ars. Sa pensée - Son coeur, toim. Xavier Mappus, Pariis 1995, lk. 119). Olles teadlikud oma ebaadekvaatsusest patu tõttu, ent ühtlasi vajadusest toituda armastusest, mida Issand meile pakub Armulauasakramendis, uuendame sel õhtul oma usku Kristuse tõelisse kohalolusse Armulauas. Ei saa võtta seda usku kõigutamatuna! Tänapäeval varitseb roomava sekulariseerumise risk ka Kiriku sees, mis võib ilmneda formaalses ja tühjas armulauakultuses, pühitsemises, mis toimub selle südame kaasamiseta, mis näitab end liturgia austamises ja respektis selle vastu. Alati on tugev kiusatus taandada palve pealiskaudseteks ja rutakateks hetkedeks, lastes aktiviteedil ja maistel muredel ülekaalu saada. Nagu veidi aja pärast kordame Meie Isa plaves -- palves par excellance: "Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev", mõeldes loomulikult iga päeva leivale meie endi ja kõigi inimeste jaoks. Ometi sisaldab see palve midagi märksa sügavamat. Kreeka sõna epioúsios, mida tõlgime sõnaga "igapäevast", võib osutada ka "supra-substantsiaalsele" leivale, "tulevase maailma" leivale. Mõningad kirikuisad on näinud selles seoast Armulauaga, igavese elu, uue maailma leivaga, mida meile antakse iga päev pühal Missal, et juba praegu saaks tulevane maailm meis alguse. Koos Armulauaga saabub justkui taevas maa peale, Jumala homne laskub praegusesse ja aeg on justkui jumaliku igaviku embuses.

(Itaalia keelega on mul kehvad lood. Palun vabandust, kui olen millestki valesti aru saanud! Oleksin tänulik, kui keegi osutaks eksimustele.)