Benedictus XVI "Humanae Vitaest"

Äsja ilmus eesti keeles Paulus VI 1968. aastal avaldatud entsüklika Humanae Vitae, mis käsitleb abielulise armastuse ja elu edasiandmise küsimust. Järgneb lühendatud tõlge paavst Benedictus XVI pöördumisest Humanae Vitae 40.-le aastapäevale pühendatud konverentsist osavõtjate poole Lateraani Ülikoolis 10. mail 2008:

Pastoraalses konstitutsioonis Kirikust kaasaegses maailmas, Gaudium et Spes, pöördus Vatikani Teine Kirikukogu juba teadlaste poole, ergutades neid ühendama jõud, et saavutada teadmisühtsus ja konsolideeritud kindlus nende tingimuste osas, mis võivad soodustada "sündide õiget reguleerimist" (n. 52). Minu austusväärne eelkäija, Jumala sulane Paulus VI avaldas oma entsüklika Humanae Vitae 25. juulil 1968. aastal. Sellest dokumendist sai peagi "vasturääkimise märk". Kirjutatud raske olukorra käsitlemiseks, ilmutab see tähelepanuväärset vaprust Kiriku doktriini ja traditsiooni järjepidevuse taaskinnitamisel. See tekst, mida on liigagi sageli vääriti mõistetud ja tõlgendatud, tekitas suure vastukaja ka seetõttu, et avaldati tervete põlvkondade elu märgistanud sügavate eriarvamuste alguses. Nelikümmend aastat pärast avaldamist väljendab selle õpetus mitte ainult muutumatut tõde, vaid teeb ilmseks ka ettenägelikkuse, millega antud probleemi on käsitletud. Tõepoolest, abieluarmastust kirjeldatakse globaalse protsessi raames, mis ei peatu ihu ja hinge eristamisel ega ole allutatud pelgale tundele, mis sageli on mööduv ja habras, vaid toetub pigem isiku terviklikkusele ja abikaasade täielikule osadusele, kes teineteist vastu võttes annavad iseend vastastikku tõeliselt vabast valikust johtuvas ustava ja eksklusiivse armastuse tõotuses. Kuidas saaks selline armastus jääda suletuks elu annile? Elu on alati üliväärtuslik and; iga kord, kui oleme tunnistajaks selle algusele, näeme Jumala loova tegutsemise väge, kes usaldab inimest ja kutsub seeläbi teda ehitama tulevikku lootuse jõul.

Kiriku Magisteeriumi ei saa vabastada kohustusest mõtiskleda üha uuesti ja sügavamalt abielu ja elu edasiandmist puudutavate aluspõhimõtete üle. Mis oli tõene eile, on tõene ka täna. Humanae Vitaes väljendatud tõde ei muutu; vastupidi, just uute teaduslike avastuste valguses saab selle õpetus veelgi ajakohasemaks ja ajandab mõtisklema selle sisima väärtuse üle. Võtmesõnaks, mis aitab koherentselt tungida selle sisusse, jääb "armastus". Nagu ma kirjutasin oma esimeses entsüklikas Deus Caritas Est: "Inimene on tõeliselt tema ise siis, kui tema ihu ja hing on tihedalt ühendatud. ... Ent see, mis armastab, ei ole hing üksi ega keha üksi: see, kes armastab, on inimene, isik, ihust ja hingest koosnev terviklik olend" (n.5). Kui see ühtsus kõrvaldada, kaotab isik oma väärtuse ning tekib tõsine oht, et ihu hakatakse käsitama ostetava ja müüdava kaubana (cf. ibid). Kultuuris, kus "omamist" peetakse väärtuslikumaks kui "olemist", ähvardab inimelu väärtuse kaotamine. Kui seksuaalsuse praktiseerimisest saab sõltuvus, mis püüab allutada partneri omaenda ihade ja huvide rahuldamisele, respekteerimata armastatu rütme, siis on see, mida tuleb kaitsta, mitte enam ükspäinis tõeline arusaam armastusest, vaid esmajoones isiku väärikus. Usklikena ei saa me kunagi lubada tehnoloogilisel domineerimisel hävitada armastuse kvaliteeti ja elu pühadust.

Mitte juhuslikult ei osutanud Jeesus inimlikust armastusest kõneldes sellele, mida Jumal oli Alguses loonud (cf. Mt 19,4-6). Tema õpetus viitab vabale aktile, millega Looja tahtis mitte ainult väljendada oma armastuse -- mis on avatud, andes iseennast kõigile -- rikkusi, vaid Ta tahtis selles sisalduvat ka paradigma, millega inimese teod peavad kooskõlas olema. Abieluarmastuse viljakuse läbi osalevad mees ja naine Isa loovas aktis ja väljendavad selgelt oma abielu alguses antud siirast jah-sõna, mida elatakse tõelises vastastikkuses, jäädes püsivalt avatuks elule. See Issanda sõna püsib oma sügavas tões muutumatuna ning seda ei saa kõrvaldada mitmesuguste üksteisele aastate jooksul järgnevate teooriate poolt, mis kohati üksteisele isegi vastu räägivad. Loomulik seadus, mis on isikute ja rahvaste tõelise võrdsuse äratundmise juur, väärib tunnistamist kui abikaasasid nende vastutuses uute laste saamise eest siduva suhte inspiratsiooni allikas. Elu edasiandmine on loomusesse sisse kirjutatud ning selle normid püsivad kirjutamata seadusena, millega kõik peavad arvestama. Iga katse oma pilku sellelt printsiibilt kõrvale pöörata on iseenesest viljatu ja tulevikuta.

Me vajame pakiliselt Uue Testamendi taasavastamist, mis on olnud alati viljakas, kui seda on austatud; see seab esikohale mõistuse ja armastuse. Selline tähelepanelik õpetaja nagu Saint-Thierry William võis kirja panna sõnad, mis meie arvates on sügavalt kohased ka meie ajas: "Kui mõistus juhatab armastust ja armastus valgustab mõistust, kui mõistus saab armastuseks ja armastus nõustub püsima mõistuse piires, saavad nad teha midagi suurt" (De Natura et dignitate amoris, 21, 8). Mis on see "midagi suurt", mille tunnistajaiks me oleksime? See on vastutuse edendamine elu eest, mis muudab viljakaks selle anni, mille igaüks enesest teeb teise jaoks. See on sellise armastuse vili, mis saab mõelda ja valida täielikus vabaduses, ilma et laseks end liigselt mõjutada võimalikust nõutavast ohvrist. Sellest tuleneb elu ime, mida vanemad iseenestes kogevad, tajudes selle erakordset iseloomu, mis nendes ja nende kaudu aset leiab. Ükski mehaaniline tehnika ei saa asendada armastuse akti, mille abielus mees ja naine vahetavad märgina suuremast müsteeriumist, mis näeb neid (kui loomise protagoniste ja osalisi) loomist vedamas [playing the lead?] ja selles osalemas.

Kahjuks näeme üha sagedamini kurbi sündmusi, mis on seotud teismelistega, kelle reaktsioonid ilmutavad ebaõigeid teadmisi elu müsteeriumist ja oma tegude ohtlikest tagajärgedest. Pakiline vajadus hariduse järele, millele ma sageli osutan, puudutab eelkõige elu temaatikat. Ma loodan siiralt, et just noortele pühendatakse erilist tähelepanu, nii et nad õpiksid tundma armastuse tõelist tähendust ning valmistuksid selleks kohase harimise läbi seksuaalsuse vallas, laskmata end eksitada efemeersetest sõnumitest, mis püüavad takistada neid jõudmast kaalul oleva tõe tuumani. Võltsillusioonidel ringelda laskmine ja inimeste eksitamine tõelise vastutuse suhtes, mida nad on kutsutud enesele võtma seoses oma seksuaalsuse kasutamisega, ei tee au vabaduse ja demokraatia põhimõtetele rajatud ühiskonnale. Vabadus peab olema ühendatud tõega ja vastutus teisele pühendumise väega, isegi ohvriga; ilma nende osisteta inimkogukond ei kasva ja pidevalt jääb varitsema oht sulguda egoismi lämmatavasse ringi.

Entsüklikas Humanae Vitae väljendatud õpetus ei ole kerge. Ent see on kooskõlas fundamentaalse struktuuriga, mille kaudu elu on maailma loomisest peale alati edasi antud, austusega loomuse vastu ja kooskõlas selle vajadustega. Hool inimese elu ja isiku väärikuse tagamise eest nõuab, et me ei jätaks ühtki abinõud proovimata, nii et kõik saaksid kaasatud vastutustundliku abieluarmastuse puhtas tões, täielikult järgides iga inimese südamesse kirjutatud seadust. Nende mõtetega annan ma teile kõigile oma Apostelliku Õnnistuse.