Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

teisipäev, 9. juuni 2009

Valgustus ja religioon

Mõtiskledes kristluse suhte üle teiste religioonidega, kirjutab kardinal Ratzinger raamatus Truth and Tolerance (lk. 82-83):
Esimestel sajanditel otsis kristlik usk oma eelajalugu pigem valgustuses, see tähendab mõistuse liikumises, mis kritiseerib religiooni kalduvust ritualismi. Need patristilised tekstid "Sõna külvamisest" (ning sarnased kontseptsioonid ja kujundid), mida tänapäeval võetakse kui tunnistust pääsemise väest teistes religioonides, ei osutanud algselt üldse religioonidele vaid filosoofiale, "vagale" valgustamisele, mille eest seisis Sokrates ja mis on samaaegselt ametis nii rahva valgustamise kui ka Jumala otsimisega. Me räägime sellest kõigest pikemalt. See varase kristliku jutlustamise "valgustuslik" joon, mis oli religiooni suhtes kriitiline, on ka põhjus, miks riik lahterdas kristluse ateismina, pietase ja riiki alalhoidvate rituaalide hülgamisena. Muidugi ei saa me siin langeda ühekülgsesse käsitlusse. Kuigi kristlus, nagu me ütlesime, nägi oma eelajalugu valgustuses, mitte religioonides, oli ta kokkupuutes inimeste religioosse otsinguga ning oma palveid ja jumalakummardamist kujundades ammutas ta religiooni pärandist. Selle sisemine eelajalugu -- Vana Testament -- seisneb vastavalt pidevas võitluses rahvaste religioossetesse vormidesse sukeldumise ja prohvetliku valgustamise vahel, mis pühib minema jumalad, et avastada Jumala palet. Nii on kristlusel inimkonna vaimses ajaloos üsna ainulaadne asend. Me võime öelda, et see seisneb valgustuse ja religiooni mitte-lahutamises kristluse poolt, vaid nende kombineerimises sellises struktuuris, milles kumbki peab korduvalt teist puhastama ja süvendama. See ratsionaalsuse iha, mis tõukab endiselt mõistust pidevalt ennast ületama viisil, mida ta [kristlus?] pigem väldiks, on kristluse olemuslik osa. Me võiksime samuti öelda, et kristlik usk, mis kasvas välja Aabrahami usust, rõhub järeleandmatult tõe küsimusele ja seega sellele, mis puudutab kõiki inimesi kõikides olukordades ja ühendab neid kõiki. Sest me kõik peame olema tõe palverändurid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse