Inglid ja deemonid + :)

Kommenteerides Dan Browni romaanil põhinevat filmi "Inglid ja deemonid", kirjutab Jeffrey Tucker NLM-is:

Sel materjalil on omapärane "külaateisti" hõng, mis on pigem naljakas kui ähvardav, ja selles žanris on midagi, mis mulle isegi meeldib. Selles kujutatakse Kirikut alati võimsa, ähvardava, müstilise, traditsioonilise, rikka, ilu ja majesteetlikusega rüütatud, ajaloos juurdunud, dogmaatilise ja mitte-moderniseerununa, raudselt seotuna möödunud maailmaga.

Ma võiksin kujutleda viise Kiriku portreteerimiseks märksa vähem meelitavas valguses. Kõiges selles on midagi ülevalt ihaldusväärset ja osa minust arvab, et sellisel filmil on tõenäoliselt mingi evangeliseeriv toime.

See tuletab mulle meelde ka ühe vana juudi nalja. 1930-ndate alguse Saksamaal uurib üks juut teiselt, miks too alatasa natsi ajalehti loeb. Sõber paneb lehe käest ja selgitab: "Natsi ajakirjandus kujutab juute rikaste, kõikvõimsate, väga kavalatena, nad juhivad panku ja valitsust. Juudi ajakirjandus kirjeldab meid tõsises hävimisohus vaeste väetite ohvritena. Keda ma peaksin tahtma uskuda?"

Tegelikult huvitas Tuckerit filmi juures muusika. Ja ta leiab, et erinevalt paljudest katoliiklikest väljaannetest teatakse Hollywoodis veel, et katoliku Kirikus peab olema katoliku Kiriku muusika.