Peapiiskop Sobrinho ekskommunikatsioonist

Jeanne Smith on oma blogis avaldanud tõlke oma intervjuust Recife' peapiiskopi monsenjöör Cardoso Sobrinhoga, mis avaldati eelmisel neljapäeval prantsuse katoliiklikus päevalehes Présent. Peapiiskop Sobrinho teavitas märtsi alguses Brasiilias kõmu tekitanud 9-aastase tüdruku abordis osalenud arste nende ex latae sententiae ekskommunikatsioonist ja sai seejärel rahvusvahelise terava kriitika osaliseks eelkõige liberaalse pressi, aga ka mitmete piiskoppide poolt, sh. peapiiskop Salvatore Fisichella poolt Vatikani häälekandjas L'Osservatore Romano. Seejuures on peapiiskop Fisichella Paavstliku Elu-Akadeemia praegune president. Kriitika toetus sageli juhtumi asjaolude mittetundmisele ja, katoliiklike kriitikute puhul, näib et ka soovile "mahendada" Kiriku seisukohta abordi suhtes, mis on teravas vastuolus liberalismiuimas maailma hoiakutega. Järgnevalt toon tõlke mõnest lõigust selles intervjuus (viide LSN):

Rääkides seda juhtumit ümbritsenud avalikkusest, kinnitavad mõned, et ekskommunikatsioonist kõnelemine ei olnud "õigeaegne". Ma ei nõustu selle vaatepunktiga. Praktiliselt ütlesid nad mulle, et me oleks pidanud unustama, mida kanooniline õigus ütleb ekskommunikatsiooni kohta. Minu arvamus on erinev. Mina ütlen, et see seadus eksisteerib Kiriku hüvanguks. Ning et see ei olnud mina, kes kedagi ekskommunikeeris, nagu ma olen lõputult korranud. Need, kes mind süüdistavad, ütlevad, et see olin mina, kes "ekskommunikeeris" ja see on täiesti vale; ma lihtsalt osutasin tähelepanu seadusele, mis Kirikus eksisteerib, kaanonile 1398. Ja ma küsin: kas on õige vaikida, nagu paljud väidavad? Kas oleks olnud parem, et ma poleks üldse ekskommunikatsioonist rääkinud? Mina vastan, et ma pole sellega nõus. See on Kiriku seadus Kiriku hüvanguks. See on eksisteerinud mitmeid sajandeid. Uus Kanoonilise Seaduse Koodeks, mille kuulutas 1983. aastal välja Jumala Sulane Johannes-Paulus II, kordab seda seadust. Niisamuti kordab ja kommenteerib seda seadust Katoliku Kiriku Katekismus, mille sama paavst avaldas 1992. aastal. Kas oleks olnud parem püsida vait? Minu arvates on ülimalt oluline pöörata kõikide, eriti aga katoliiklaste tähelepanu abordi kuriteo raskusele. See on põhjus, milleks see seadus eksisteerib.

[...]

See on vaimulik ravivahend. Kirikule on antud missioon -- tuua kõik inimesed igavesele pääsemisele ja juhtida nad elama Jumala armus. On tõsi, et on inimesi, kes sooritavad rahuliku meelega aborte ja ütlevad samasuguse rahuga, et nad kavatsevad jätkata. Meie aga, katoliiklastena ja eelkõige Kiriku karjastena, ei saa vaikida, nagu oleks sellega kõik korras. Seepärast ma kordangi, et kui me ei võtaks sõna, ei juhiks tähelepanu probleemi raskusele, selle tõsidusele, ning eelkõige faktile, et Kirik rakendab seda karistust ühiseks hüvanguks, siis me oleksime selles kaasosalised. See tähendaks praktiliselt selle ränga olukorra omaksvõtmist.

[...]

Mis minusse puutub, siis on minu südametunnistus rahus. Ma ei oodanud ega soovinud neid vastukajasid, mis on võtnud rahvusvahelised mõõtmed. Ma kordan, et Kiriku ühine hüve nõuab neid latae sententiae seadusi, mis on püsivaks hoiatuseks ja mida Kirik kunagi ei kaota. Ta on abordi alati hukka mõistnud ja ta on alati selgitanud, miks: see ei haava mitte ainult isikut, see lõhub ühiskonda.

Aga hiljuti osutatud rahulolematuse taustal jäi mind kummitama üks märkus. Vastates küsimusele peapiiskop Fisichella võimaliku desinformeerituse kohta, vastas monsenjöör Sobrinho:

See informatsioon jõudis minuni kaudselt. Teatud isikud Brasiilias, sealhulgas piiskopid, helistasid Mgr Fisichellale ja nad ütlesid mulle, et tema vastus oli selline: et ta järgis oma hierarhiliste ülemuste juhiseid.

Sarnane väide kõlas ka Vatikani pressiteenistuse juhi isa Federico Lombardi suust, kui ta selgitas, kuidas juhtus, et paavsti intervjuu käigus lausutud sõnad pressiavalduses muudetud kujul ilmusid. Kui tegemist ei ole lihtsalt katsega vastutust enese pealt ära veeretada, siis kes on need salapärased ülemused?