Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

pühapäev, 19. september 2010

Hyde Parki kõne

Eile õhtusel palve-vigiilil pidas paavst Benedictus järgmise kõne, millest toon lühendatud tõlke:

Mu vennad ja õed Kristuses,

See on rõõmu, sügava vaimse rõõmu õhtu meie kõigi jaoks. Me oleme kogunenud siia palvevigiilile, et valmistuda homseks Missaks, mille käigus selle rahva suur poeg, kardinal John Henry Newman kuulutatakse õndsaks. Kui paljud inimesed nii Inglismaal kui kogu maailmas on igatsenud seda hetke! Jagada seda kogemust teiega on suur rõõm ka minule isiklikult. Nagu te teate, on Newman olnud kaua minu enese elu ja mõtte oluline mõjustaja, nagu ta on olnud nii paljudele inimestele ka nendest saartest kaugemal. Newmani elu draama kutsub meid vaatlema oma elu, nägema seda Jumala kava mõõtmatu horisondi taustal ning kasvama osaduses kõikide aegade ja paikade Kirikuga: apostlite Kirikuga, märtrite Kirikuga, pühade Kirikuga, Kirikuga, mida Newman armastas ja mille missioonile ta pühendas kogu oma elu.

[...]

Lubage mul alustada meenutamisega, et Newman nägi omaenese sõnul kogu oma elu jõulise pöördumis-kogemuse valgusel, mille ta oli läbi teinud noore mehena. See oli vahetu kogemus Jumala sõna tõesusest, kristliku ilmutuse objektiivsest reaalsusest nagu see on Kirikus edasi antud. See kogemus, ühtaegu religioosne ja intellektuaalne, hakkab inspireerima tema kutsumust olla Evangeeliumi teenija, tema kaemust autoritatiivse õpetuse allikast Jumala Kirikus ja tema tarmukust kirikliku elu uuendamisel ustavuses apostellikule traditsioonile. Oma elu lõpul kirjeldab Newman oma elu võitlusena kasvava tendentsi vastu näha religiooni puhtalt privaatse ja subjektiivse asjana, isikliku arvamuse küsimusena. Siin on õppetund, mille me tema elust võime omandada: meie päevil, mil intellektuaalne ja moraalne relativism ähvardab küllastada meie ühiskonna alustalad endid, tuletab Newman meile, kui Jumala näo ja kuju järgi tehtud meestele ja naistele meelde, et me oleme loodud tunnetama tõde, leidma selles tões oma ülima vabaduse ja sügavaimate inimlike püüdluste täitumuse. Ühesõnaga, meie mõte on tunnetada Kristust, kes on ise "tee ja tõde ja elu" (Jn 14,6).

Newmani elu õpetab meile ka seda, et kirel tõe, intellektuaalse aususe ja tõelise pöördumise järele on kõrge hind. Tõde, mis teeb meid vabaks, ei saa hoida vaid meie endi jaoks; see nõuab tunnistamist, see vajab kuulda saamist ning lõpuks tuleneb selle veenmisjõud sellest enesest, mittte inimlikust ilukõnest või argumentidest, millesse see võib olla rüütatud. Siin lähedal, Tyburnis, surid paljud meie vennad ja õed usu eest; nende tunnistus ustavusest kuni lõpuni oli veelgi võimsam kui vaimust täidetud sõnad, millega nii paljud nende seast kõnelesid enne kõige andmist Issanda kätte. Meie ajal ei ole hind, mida tuleb maksta usatavaks jäämise eest Evangeeliumile, enam poomine, uputamine ja neljaksraiumine, vaid sageli sisaldab see üleolevat eemaletõukamist, naeruvääristamist või parodeerimist. Ja siiski ei saa Kirik loobuda ülesandest kuulutada Kristust ja Tema Evangeeliumi kui päästvat tõde, meie individuaalse ülima õnne allikat ning kui õiglase ja inimliku ühiskonna alust.

Lõpuks õpetab Newman meile, et kui me oleme vastu võtnud Kristuse tõe ja pühendanud oma elu Temale, ei saa olla mingit eraldust selle vahel, mida me usume ja kuidas me elame oma elu. Iga meie mõte, sõna ja tegu peab olema suunatud Jumala aule ja Tema Kuningriigi levitamisele. Newman mõistis seda ja oli kristlike ilmikute prohvetliku teenimise suur eestkõneleja. Ta nägi selgesti, et me ei võta tõde vastu niivõrd pelgalt intellektuaalses aktis, kuivõrd hõlmame seda vaimses dünaamikas, mis tungib meie olemise südamikuni. Tõde antakse edasi mitte ainult formaalse õpetusega, kui oluline see ka poleks, vaid ka moraalses terviklikkuses, ustavuses ja pühaduses elatud elu tunnistusega; need, kes elavad tões ja tõe kaudu, tunnevad instinktiivselt ära, mis on väär ja just väärana vaenulik ilu ja headuse suhtes, mis kaasnevad tõe säraga, veritatis splendor.

Tänaõhtune esimene lugemine on ülev palve, milles püha Paulus palub, et meile antaks tunda "Kristuse armastust, mis ületab kõik mõistmise" (Ef 3,14-21). Apostel palvetab, et Kristus elaks meie südames usu kaudu (cf. Ef 3,17) ja et me jõuaksime "äratundmisele, koos kõigi pühadega, milline on selle armastuse laius ja ulatus, kõrgus ja sügavus. Usu kaudu hakkame nägema Jumala sõna, mis on lambiks meie sammudele ja valgustab meie teed (cf. Ps 119,105). Newman, nagu loendamatud pühakud, kes talle kristliku jüngerluse teel on eelnenud, õpetas, et usu "leebe valgus" (kindly light) juhatab meid mõistma tõde iseenda kohta, meie väärikust Jumala lastena ja ülimat saatust, mis ootab meid taevas. Lastes usu valgusel särada oma südames ning püsides selles valguses meie igapäevase ühenduse kaudu Issandaga palves ja osasaamises Kiriku elu-andvatest sakramentidest, saab meist endist valgus nende jaoks, kes meid ümbritsevad; me viime ellu oma "prohvetlikku teenimist"; sageli ise seda teadmatagi tõmbame inimesi astuma lähemale Issandale ja Tema tõele. Ilma palve-eluta, ilma sisemise ümberkujunemiseta, mis leiab aset sakramentide armu kaudu, ei saa me Newmani sõnul "kiirata Kristust"; meist saab vaid veel üks "kumisev simbel" (1Ko 13,1) maailmas, mis on täidetud kasvava lärmi ja segadusega, täidetud vale-teedega, mis viivad vaid südame murdumisele ja illusioonidele.

Kardinali üks armastatumaid mõtisklusi sisaldab sõnu "Jumal on loonud mind selleks, et teeksin Tema heaks midagi kindlat. Ta on andnud mulle mingi töö, mida Ta pole andnud kellelegi teisele" (Mõtisklus kristlikust doktriinist). Siin näeme Newmani peent realismi, punkti, kus usk ja elu vältimatult lõikuvad. Usk peab kandma vilja meie maailma ümberkujundamisel Püha Vaimu väe kaudu, mis toimib usklike elus ja tegutsemises. Mitte keegi, kes vaatab realistlikult meie tänasele maailmale, ei saaks mõelda, et kristlased võivad lubada endil jätkata endisel moel, ignoreerides seda sügavat usu kriisi, mis on meie ühiskonnas võimust võtnud või lihtsalt lootes, et läbi kristlike sajandite edasi antud väärtuste pärand inspireerib ja kujundab jätkuvalt meie ühiskonna tulevikku. Me teame, et kriisi ja rahutuse aegadel on Jumal äratanud suuri pühakuid ja prohveteid Kiriku ja kristliku ühiskonna uuendamiseks; me usaldame end Tema ettehooldusele ja palvetame Tema jätkuva juhatuse eest. Ent igaüks meie seast on kutsutud, vastavalt oma seisusele elus, töötama Jumala Kuningriigi edendamiseks, läbistades ajalikku elu Evangeeliumi väärtustega. Igaühel meist on missioon, igaüks meie seast on kutsutud muutma maailma, töötama elukultuuri heaks, kultuuri heaks, mille on kujundanud armastus ja austus iga inimisiku vastu. Nagu meile ütleb meie Issand Evangeeliumis, mida me äsja kuulsime, peab meie valgus särama kõikidele näha, nii et nähes meie häid tegusid võiksid nad ülistada meie taevast Isa (cf. Mt 5,16).

[...]


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse