LSN: Me näeme abordi-kriisi mõnikord isoleeritult. Me vaatame üksikutele probleemidele, nagu USA tervishoiuseadus või rahvusliku iseseisvuse ohustamine Lissaboni Lepingu poolt, või me vaatame mingile poliitilisele parteile või kandidaadile ja keskendame tähelepanu ainult nendele asjadele, aga me peaksime vaatama ka laiemat pilti. Mida ennustavad abordi-kriis ja moraalne kriis suuremas mastaabis?
Te mainite, et Euroopas on see juba toimunud ja et me püüame järgi jõuda. Muidugi, sest Euroopa legaliseeris abordi, Euroopa moraalne mandumine toimus enne meid. Ja nüüd on nad tunnistajaks oma majanduste kiirele süstemaatilisele lagunemisele.
LSN: Kas saab tõmmata selget joont legaliseeritud abordi ja finantskriisi vahele?
TE: Minu jaoks on piiriks selle vaimne ja moraalne mõõde. Vaimne ja moraalne mõjutavad kõike, mida me teeme. Ent kuna rahandus- ja majandussfääris on suurem aruandlus, kulub selles mandumiseks harilikult rohkem aega. Kui inimesed hakkavad kaotama raha, hakkavad nad ärkama. Ja Jumal lubab seda, sest kui inimesed ei tunne ära moraalsuse nõudeid ja Jumala nõudeid, on rahakott sageli ainus asi, mida nad kuulda võtavad. Kõigis nendes struktuursetes muutustes, mis praegu aset leiavad, peitub suur võimalus, et inimesed võivad pöörduda ja saada taas moraalseks just finantskriisi tõttu. Samuti pöörab mistahes katastroof inimesed tagasi Jumala oole nagu me nägime 9-11 korral. Me ei jäänud selles püsima kuna tõusime majanduslikult taas jalgele.
LSN: Kas ennustate USA-le sarnast sotsiaalset kriisi kui Inglismaal?
TE: Sotsiaalne kriis leiab aset kui me valime endid valitsema inimesed, kes on immoraalsed. Tegemist ei ole enam lihtsalt üksikjuhtumitega. Meil on immoraalsed aktivistid valitsuse igas harus ja kuhupoole me ka ei pöörduks on paganad meie institutsioonide eesotsas. Nii et inimesed, kel pole moraalset orientiiri teiste moraalsete isikute valimiseks, valivad immoraalsed poliitikud ja inimesed ametisse endi üle ning peavad lõppeks maitsma nende immoraalsete otsuste vilju. Nii toodavad immoraalsed eluviisid immoraalseid juhte.
LSN: Ometi ei tohiks see kellelegi üllatuseks olla.
TE: Ei olegi. See on toiimunud igas ühiskonnas, mis on jõudnud oma tsivilisatsiooni tippu ja siis kokku kukkunud. Vaadake Kartaagot, Foiniikia impeerium oli mingil ajal palju võiimsam kui Rooma. Ent Kartaago religioonis toodi väikesi lapsi inimohvriteks. See mandus seestoolt ja kukkus kokku.
LSN: Milline on teie prognoos meie globaalse kultuuri suhtes?
TE: Meie silmapiiril on tõsine kriis. Ma ei ole hävingu-prohvet, aga ma ei näe, et asjad saaks kulgeda mingil muul moel kui kogu maailma hõlmava tõsise poliitilise kriisi suunas.
LSN: Te ei arva, et tuleb tagasipöördumine? Loomulik naasemine moraalse terviklikkuse juurde? Suurbritannias, olgugi et enamik inimesi ei taipa, miks olukord on nii halb, on nad blairismist ilmselgelt tüdinud ja kavatsevad Tööparteist vabaneda. Kas te ei arva, et inimesed ütlevad "küllalt", enne kui saabub sotsiaalne häving.
TE: Ainus viis, kuidas me saame globaalse kokkuvarisemise ära hoida on moraalne pöördumine. Me peame taas kord protsessi ümber pöörama. Lihtsalt deki-istmete ümberpaigutamine Titanicul ei saa ära hoida kokkupõrget, Titanicu uppumist. Me peame pöörduma tagasi Jumala poole. Ja kui inimestel on villand ja nad valivad lihtsalt teise poliitilise partei, mis on sama vilets kui endine, siis pole sellest mingit kasu saabuva globaalse kriisi ärahoidmiseks. See, mida me vajame, on südame pöördumine.
LSN: Kuidas peaks see toimuma, peale ulatusliku katastroofi?
TE: See saab olema kannatuse loomulik tulemus. Inimesed pöörduvad tagasi Jumala poole kui nad kannatavad. Inimesed saavad pöörduda tagasi Jumala poole kuna nad võtavad kuulda oma mõistust. Või kuna nad kuulevad head jutlust või kuna neil on hea moraalne juhataja. See võiks ka nõnda aset leida, kui Kirik elaks oma kutsumuse vääriliselt -- ja ma pean silmas eelkõige Kiriku juhte -- siis on inimestel võitlemisvõimalus selle tagasipööramiseks.
Hea näide sellest, kus see ei toimunud, oli möödunud suvi. Paljud meist rõõmustasid, et inimesed käisid linnahalli-kohtumistel või teepidudel ja karjusid ja röökisid, ent selle kõik ajendas majandus. Kus olid need inimesed siis, kui nad lapsi tapsid? Kus on need inimesed nüüd, kui nad jätkavad laste tapmist? Kus on sedalaadi viha, mille see esile kutsuks?
Piibellikult näeme Niineved kui märki, et sellised asjad saavad juhutda. Nad vastasid Jumala armule.
LSN: Kus on siis meie Joonas?
TE: (Paavst) Benedictus, ja Johannes Paulus enne teda, nemad on tõelised prohvetid. Meil on tunnistajad, nagu Terri Schiavo, kes oli ohver. Nad on ohvrid-tunnistajad. Meil on pühaduse tunnistajad, kelle püha elu Kirik pakub meile läbi aegade, aga kellest ka kaasajal pole mingit puudust.
LSN: Aga meil on olnud märtreid, kaasaegseid märtreid, ent kus on ime? Kus on suur pöördumine?
TE: Ma arvan, et 20.-st 21.-sse sajandisse kanduva süütu vere valamise ränga koorma tõttu on vaimne defitsiit liiga suur. Vaekausid on liialt kaldus ja ma tõesti usun, et me vajame tasakaalu taastamiseks suurt martüüriumi. Uskuge või mitte, aga Abraham Lincoln oli see, kes ütles, et orjanduse hind oli kodusõjas valatud veri. Ja ma usun... Kuidas me tasume abordi hinna? Meie triljoni-dollariline võlg USA-s ole midagi võrreldes tegeliku võlaga, mida me võlgneme reaalsusele ja Jumalale ja inimkonnale koguni süütute tapmise eest.
50 miljonit tapetakse igal aastal kogu maailmas. See on ülemaailmne genotsiid ja see on täiesti kahetsemata.
Ning kontratseptsiooni ja abordiga sooritame põhimõtteliselt üleilmses mastaabis massilise enesetapu.
LSN: Paljud inimesed on pikka aega puhunud hoiatuspasunaid...
TE: Selline on inimloomus. Inimloomus ei võta kuulda. Mu ema ütleb alati, et need, kes ei kuula, peavad tundma. Inimene saab sõnumist aru, kui ta tunneb, et see teeb talle haiget ja kohutab teda. Ma usun, et inimloomus toimib just nii. On loomuse seadus, et me oleme laisad kuni me oleme üles ärganud. Evangeeliumis on nii palju sõnumeid, mis ütlevad mitte ainult 'püsige ärkvel', vaid 'ärgake üles!' ja nähke, mis teie ümber toimub, ja kui mitte, siis juhtub surm.
LSN: Juhtub surm?
TE: Põhimõte on, et see, mis toimub pinna all, kerkib lõpuks pinnale. Nii et laste tapmine viib lõpuks vanurite ja haigete tapmisele. See on seadus. See toimib eksimatult. See on osa loomuse moraaliseadusest, loomuse moraalsest dimensioonist, et kui sa ei märka seda, mille nägemine isiklikul tasandil on sedavõrd hädavajalik, omandab see lõpuks sotsiaalse mõõtme, nii et see ei saa märkamatuks jääda.
Kurb on selle juures see, et ükskiisikutena ja isegi ühiskonna enamikuna me võime seda märgata, me võime sõnumist aru saada. Aga me oleme valinud need klounid, kes ei saa sellest sõnumist aru.
LSN: Miks siis meie, kes me näeme probleemi, valime jätkuvalt neid 'kloune'?
TE: Nad näevad seda, aga nad ei näe seda tõeliselt. Sest selle nägemine toob kaasa vajaduse tegutseda. Ja kui nad ei soovi tegutseda vastavalt sellele, mida nad näevad, siis ei ole nad osaks lahendusest.
Aga tõenäoliselt on tegu pigem sellega, et rahval pole häid juhte. Inimesed muutuvad väga kergesti halvatuks, kui nad tunnevad end äralõigatuna. Mul on vaid üks hääl, ma olen vaid üks isik, mida ma saan teha? Ent kui on juhid, kes ütlevad: "Järgnege mulle, me teeme seda kõik üheskoos", siis oleks meil ühiskonnale palju rohkem mõju.
LSN: Kus siis on juhid? Me oleme siin, kus aknast paistab P. Peetruse katedraali kuppel...
TE: Meil on üksikuid väljapaistvaid juhte. Nagu siin, peapiiskop (Raymond) Burke'i näol. Minu arust on tema puhul tegemist lihtsalt kaasaegse pühakuga. Ja tema juhatus ei jää märkamata. Ometi on tema kui üksiku piiskopi tegevusel piirid. Meil pole piiskoppide konverentse, mis pakuksid meile juhatust piiskoppide koguna. Millal need tekivad? Arvatavasti alles siis, kui [ilmalikud valitsused] hakkavad sundima piiskoppe maksma abortide eest. Need, kes ei kuula, peavad tundma.
LSN: Inimesed ütlevad, et USA piiskopd on üllatavalt tugevalt reageerinud abordi rahastamisele Ameerika tervishoiuseaduses. Kust see pärineb?
TE: Ma arvan, et on rohkem neid piiskoppe, kes näevad seda nagu see on. On rohkem piiskoppe, kellel on vähem liberaalset agendat ja kes on lihtsalt katoliiklikumad. Kui nende arv kasvab, siis on meil piiskoppide kogu näol parem juhtimine.
LSN: Kas katoliku piiskoppide seas on olnud vastureaktsioon katsetele sundida katoliikllikke tervishoiuteenuseid pakkuma kontratseptiivseid vahendeid ja aborti sellistes kohtades nagu näiteks Massachusetts?
TE: Teatud mõttes on piiskoppide käed seotud, kuna nad ei kontrolli enam katoliiklikku tervishoiusüsteemi. Enamasti ei ole piiskopid nende institutsioonide omanikud. Nad saavad pakkuda vaid moraalset juhatust aga neil puudub seaduslik kontroll. Sellest hoolimata võib neil olla oluline mõju ka nendele institutsioonidele ja kui nad tahavad, võib see mõju olla uskumatult suur.
USA valitsuse aborti-pooldavad jõud on muutunud [piiskoppide vastu] agressiivsemaks. Just selle tõttu, arvan ma, tõuseb piiskoppide kogu üles ja teeb aja jooksul tugevamaid avaldusi, kuna ohus on üha rohkem. Mitte ainult katoliiklike institutsioonide maksuvabastused, vaid katoliiklik identiteet, ja nad peavad seda kaitsma võin nad pole enam katoliiklikud.
Seepärast arvan ma, et selliste asjadega nagu abort, kuna neid pakutakse ja levitatakse isiklike valikutena, on palju raskem toime tulla, kui kommunismiga, sest kommunismi surutakse peale väljastpoolt. See tervishoiusituatsioon, meditsiini sotsialiseerimine ja rünnak meie fundamentaalsete väärtuste vastu võib olla just vajalik äratussignaal. Sest see on meile väljastpoolt peale surutud vastuolus meie väärtustega, see võitleb meie väärtuste vastu. Ning nende fundamentaalsete identiteedi-küsimuste kaitsmiseks peavad piiskopid midagi tegema.
LSN: Ma pakun teile välja Suurbritannia valitsuse juhtumi, kes surub katoliiklikele lapsendusagentuuridele peale valiku sulgemise ja sekulariseerimise vahel. Kui briti Tööpartei-valitsus Tony Blairi isikus keeldus andmast religioosetele institutsioonidele eristaatust seksuaalse orientatsiooni regulatsioonides, kehitasid piiskopid õlgu ja sekulariseerisid oma lapsendusagentuurid. Nii et Suurbritaanis on nad kaotanud katoliikliku lapsendusteenuse.
TE: Ja nad võivad kaotada veelgi enam. Sedavõrd, kuidas rünnakud meie väärtuste ja institutsioonide vastu muutuvad üha võitlevamaks, peavad nad tegema üha rohkem selliseid väga raskeid otsuseid. Jutu mõte on see, et üleajaliku küsimusena seisab nende ees hingede pääsemise küsimus ning paljudel neist juhtudest pole nad midagi teinud. Hinged lähevad hukka. Nüüd räägivad nad tervishoiusüsteemi kaotamisest, mis pole midagi võrreldes hingede kaotamisega. Nii et võib-olla ärkab katoliiklik juhtkond sel moel ja taipab, et seda, mida võime kaotada, on nii palju, ning see paneb neid pöörduma tagasi oma missiooni juurde ning asetama hingede päästmise oma esimeseks prioriteediks.
Ma olen alati öelnud, ja ütlen jätkuvalt, et selleks, et olla tõeline piiskop, peab ta tahtma minna sõtta. See ei ole sõda mitte ainult ilmaliku kultuuriga, vaid sageli on selle kõige raskemaks osaks sõda omaenda rahvaga. Teha neda rohkem katoliiklikuks ja olla neile tunnistajaks.
LSN: Kas on olnud konkreetseid saavutusi ustavatelt rahva seas liikumises mõistuslikkuse taastamiseks?
TE: Me peame vaatama asju, mis ei satu eriti ajakirjandusse, ja need on liikumised, nagu näiteks pro-life liikumine. On oluline märgata inimesi, kes teevad häid asju ja kuidas nad seda teevad. Ma arvan, et pro-life liikumise varjatud kangelased on raseduskriisi keskuste töötajad. See on väga alandlik, rohujuure tasandil liikumine, mis ei saa mingit meediakajastust, ent nad päästavad lapsi ja hingi iga päev. 40 Elu Päeva, sellised positiivsed asjad, Elu Marss..., meil on palju, mis peaks selles sõjas meie entusiasmi ülal hoidma.
Iga sõda on hirmutav, sest mõned lahingud kaotatakse. Ja mõnikord kaotatakse palju lahinguid enne kui tegelikult üks võidetakse ja tendents pöördub. Nii et ma arvan, et me vajame julgustavaid näiteid, me peame need leidma ja neid edendama, et näidata inimestele, et kõik ei ole kadunud.
LSN: Kas on märke tendentsi pöördumisest?
TE: Ei. Ma ei arva, et tendents on pöördumas. Ma ei arva, et me oleme sellesse punkti jõudnud. Ma arvan, et kriis, millest me ennist rääkisime, saab olema selleks, mis paneb tendentsi pöörduma. Aga ma ei ennusta midagi, mul on lihtsalt selline intuitsioon, et nii nagu asjad lähevad, lähevad nad hullemaks, nad manduvad, lagunevad, ja sees saab tähendada vaid mingit suuremat hävingut eespool ootamas. Need, kes on praegu inglite poolel, on need, kes sellest läbi pääsevad. Ja toovad teised koos enesega kaasa tagasi Jumala juurde.
Me saame rääkida imelistest inimestest, kes seda juba teevad, pühakutest, kes käivad meie tänavail, elades oma usku ja tuues suuri ohvreid, ja nende lood vajavad jutustamist.
Ja me peame meeles pidama, et Obama ei määratle elu. Ma olen eksortsist ja ma ütlen kõigile, kellega ma töötan, et deemonid ei määratle teie elu. Nad tekitavad valu ja kohutavad, ent ükskõik kui kaua ka nende eemaldamine ja teie tervendamine aega võib võtta, seda sõnumit tuleb meeles kanda. Et kurjus ei määratle teid. Teid määratleb Jumal, Jeesus Kristus. Ja naasemine, mille mõned neist inimestest peavad läbi tegema pärast kohutava elu elamist, ja tasumine selle eest, on osa põhjusest, miks Jumal lubab maailmas kurja. See teenib teatud eesmärki Jumalariigi töös. Ta lubab kurja, et tuua sellest esile midagi head. Mõnikord tegelikult isegi suuremat head kui oleks olnud ilma selle kurjata.
LSN: Nii et see kujuteldamatult tohutu kurjus, 50 miljonit tapetud inimest aastas...
TE: ... ajendab kujuteldamatult imelise hüve, kui me usume ja loodame seda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Kommentaarid modereeritakse