laupäev, 31. detsember 2011
V2 diskussioon jätkub
Rorate Coeli avaldas katke Écône'i teoloogiaprofessori, isa Jean-Michel Gleize vastusest Opus Dei prelaadi Msgr Ocárize artiklile intellektuaalse nõustumise kohta Vatikani Teise Kirikukoguga. Oma vastuses võtab ta eelduseks doktrinaalse vasturääkivuse olemasolu Vatikani Teise Kirikukogu mõningate dokumentide ja eelneva Magisteeriumi vahel ning esitab Msgr Ocárizele, aga eelkõige paavst Benedictus XVI "järjepidevuses uuenemise" doktriinile süüdistuse ühtsuse tähenduse nihutamises tõe objektiivselt ühtsuselt Kiriku kui subjekti subjektiivsele ühtsusele. Seejuures jääb arusaamatuks, miks peaksid need kaks ühtsuse aspekti olema teineteisele vastandatud. Ta näib eeldavat, et Kiriku ühtsuse rõhutamine välistab mingil moel ilmutatud Tõe ühtsuse kinnitamise. Seega seab ta küsimärgi alla Vatikani Teise Kirikukogu järgse Magisteeriumi legitiimsuse, vähemalt mõningates selle aspektides, ega võtagi vaatluse alla vaidlusaluseid väidetavaid vasturääkivusi, mis näivad olevat tema jaoks nii ilmsed, et piisab neile viitamisest.
pühapäev, 4. detsember 2011
reede, 2. detsember 2011
Intellektuaalsest nõustumisest Kirikukogu dokumentidega
Järgnev on tõlge L'Osservatores tänase kuupäevaga avaldatud tekstist, mille autor on Fernando Ocáriz Braña, Püha Risti ja Opus Dei generaalvikaar ning samuti Vatikani üks esindajaid doktrinaalsetel kõnelustel Püha Pius X Vennaskonnaga (tekst blogist Rorate Coeli).
reede, 23. september 2011
Paavsti kõne Bundesratis
Väljavõte riigivisiidi esimesel päeval (22.09) Saksa parlamendi alamkojas peetud kõnest:
[K]utse esitada see pöördumine tehti mulle kui paavstile, Rooma piiskopile, kes kannab kõrgeimat vastutust katoliikliku kristluse eest. Seda kutset esitades tunnustate te Püha Tooli rolli partnerina rahvaste ja riikide kogukonnas. Lähtudes sellest rahvusvahelisest vastutusest, tahaksin esitada teile mõned mõtted vaba seadusriigi aluste kohta.
[K]utse esitada see pöördumine tehti mulle kui paavstile, Rooma piiskopile, kes kannab kõrgeimat vastutust katoliikliku kristluse eest. Seda kutset esitades tunnustate te Püha Tooli rolli partnerina rahvaste ja riikide kogukonnas. Lähtudes sellest rahvusvahelisest vastutusest, tahaksin esitada teile mõned mõtted vaba seadusriigi aluste kohta.
neljapäev, 18. august 2011
Ettore Tedeschi majandusest
Huvitav intervjuu Vatikani "panga" juhataja Ettore Gotti Tedeschiga rikkusest, majandusest, kriisist.
esmaspäev, 15. august 2011
Pühima Neitsi Maarja Taevassevõtmine
Allikas: Butler's Lives of the Saints
15. august
Sel suurpühal meenutab Kirik Pühima Neitsi Maarja õndsat lahkumist maisest elust ning tema ülenemist oma Poja kuningriiki, milles ta võttis Tema käest vastu surematu au krooni ja trooni kõikide pühakute ja taevaste vaimude kohal. Kristuse, surma ja põrgu Äravõitja Taevasseminemise järel jäi Tema pühim ema Jeruusalemma, püsides jüngritega palves kuni ta võttis koos nendega vastu Püha Vaimu. Ta elas kõrge vanuseni, ent tasus lõpuks looduse võla, mille rangest seadusest keegi Aadama lastest vaba pole. Aga pühade surma tuleks pigem nimetada magusaks uneks kui surmaks; seda enam pühakute Kuninganna puhul, kes oli vaba mistahes patust. Päritud vaga usu kohaselt võttis Jumal Pühima Neitsi ihu taevasse peagi pärast tema surma ja ülendas ta ainukordse privileegi läbi ausse enne üldist surnute ülestõusmist. Pühima Neitsi Maarja Taevassevõtmine on suurim Kiriku poolt tema auks tähistatav püha. See on kokkuvõte kõikidest tema teistest suurtest müsteeriumitest, mis tegid tema elu imeliseks; see on tema tõelise suuruse ja au sünnipäev ning kogu tema elu kõigi vooruste kroonimine, mida me ükshaaval pühitseme tema teistel pühadel.
Mõtisklus: Sügavas mõtluses -- austuse, hämmastuse ja ülistusega -- au üle, millesse Maarja tema triumfis sel päeval ülendati, peaksime enese hüvanguks vaatlema, milliste vahenditega jõudis ta sellele ülevale au ja õndsuse tasemele, et me võiksime käia tema jälgedes. Ükski teine tee pole meile avatud. Sama tee, mis juhatas tema ausse viib ka meid sinna; me saame olema osalised tema tasus kui me jäljendame tema voorusi.
15. august
Sel suurpühal meenutab Kirik Pühima Neitsi Maarja õndsat lahkumist maisest elust ning tema ülenemist oma Poja kuningriiki, milles ta võttis Tema käest vastu surematu au krooni ja trooni kõikide pühakute ja taevaste vaimude kohal. Kristuse, surma ja põrgu Äravõitja Taevasseminemise järel jäi Tema pühim ema Jeruusalemma, püsides jüngritega palves kuni ta võttis koos nendega vastu Püha Vaimu. Ta elas kõrge vanuseni, ent tasus lõpuks looduse võla, mille rangest seadusest keegi Aadama lastest vaba pole. Aga pühade surma tuleks pigem nimetada magusaks uneks kui surmaks; seda enam pühakute Kuninganna puhul, kes oli vaba mistahes patust. Päritud vaga usu kohaselt võttis Jumal Pühima Neitsi ihu taevasse peagi pärast tema surma ja ülendas ta ainukordse privileegi läbi ausse enne üldist surnute ülestõusmist. Pühima Neitsi Maarja Taevassevõtmine on suurim Kiriku poolt tema auks tähistatav püha. See on kokkuvõte kõikidest tema teistest suurtest müsteeriumitest, mis tegid tema elu imeliseks; see on tema tõelise suuruse ja au sünnipäev ning kogu tema elu kõigi vooruste kroonimine, mida me ükshaaval pühitseme tema teistel pühadel.
Mõtisklus: Sügavas mõtluses -- austuse, hämmastuse ja ülistusega -- au üle, millesse Maarja tema triumfis sel päeval ülendati, peaksime enese hüvanguks vaatlema, milliste vahenditega jõudis ta sellele ülevale au ja õndsuse tasemele, et me võiksime käia tema jälgedes. Ükski teine tee pole meile avatud. Sama tee, mis juhatas tema ausse viib ka meid sinna; me saame olema osalised tema tasus kui me jäljendame tema voorusi.
kolmapäev, 10. august 2011
Püha Laurentius (surn 258)
Alus: Butler's Lives of the Saints (1894, 2005)
10. august
Püha Laurentius
Laurentius oli esimene Rooma kiriku seitsmest diakonist, kelle ülesandeks oli vaeste ja hädasolijate abistamine. Tema päritolu pole kindlalt teada, ent hispaanlased peavad teda oma kaasmaalaseks. Tema erakordse vooruslikkuse tõttu oli püha Sixtus, tol ajal Rooma kiriku ülemdiakon, võtnud enese hooleks talle Pühakirja ja kristliku elu maksiimide õpetamise. Kui Sixtus valiti 257. aastal paavstiks, ordineeris ta Laurentiuse diakoniks. Samal aastal algas keiser Valerianuse käsul, kes arvas end suutvat Kiriku hävitada, kristlaste tagakiusamine. Kui paavst Sixtust ära viidi, nuttis Laurentius, et ei saa surra koos temaga. Sixtus lohutas teda, öeldes, "Ära nuta, mu poeg, kolme päeva pärast järgned sa mulle" ning käskis tal jagada Kiriku vara vaestele, et see ei satuks tagakiusajate kätte. Sixtuse ettekuulutus läks täide, kui Rooma prefekt käskis Laurentiusel tuua esile Kiriku varandused, kuna teadis, et kristlased teevad Kirikule rikkalikke annetusi. Laurentius palus kolm päeva aega, lubades näidata varandust, mis ületab kogu keisririigi rikkuse, ning käis kogu Rooma läbi, kogudes kokku kõik vaesed ja haiged ja pühendunud, kelle eest Kirik hoolt kandis. Siis kutsus ta prefekti "vaatama Kiriku aardeid". Kristus, keda Laurentius oli vaestes teeninud, andis talle jõudu jägnevaid kannatusi taluda. Prefekt käskis teda aeglasel tulel praadida. Olles tükk aega ühel küljel praadinud, soovitas Laurentius rõõmsalt, et kuna see külg on küps, võib pöörata teise külje. Enne kui Jumal ta hinge vastu võttis, palvetas ta Rooma pöördumise eest, et Kristuse usk võiks peagi valitseda linnas, millele oli allutatud kogu maailm, ja levida sealt kõikjale selle provintsidesse. Tema palve hakkas täituma juba tema surma ajal. Mitmed senaatorid, kes olid tema piinamise juures, pöördusid tema tunnistuse tõttu. Ning sellest päevast algas ebajumalakummardamise selge allakäik Roomas.
Mõtisklus: Issand ilmub meie ette vaestes. Armastus nende vastu on suur märk ettemääratusest õndsuseks. On peaaegu võimatu, ütlevad kirikuisad, et see, kes armastab vaeseid Kristuse pärast, läheks hukka.
Lisaks: algne Butler's Lives of the Saints
Veel 10. augusti päevapühakuid:
10. august
Püha Laurentius
Laurentius oli esimene Rooma kiriku seitsmest diakonist, kelle ülesandeks oli vaeste ja hädasolijate abistamine. Tema päritolu pole kindlalt teada, ent hispaanlased peavad teda oma kaasmaalaseks. Tema erakordse vooruslikkuse tõttu oli püha Sixtus, tol ajal Rooma kiriku ülemdiakon, võtnud enese hooleks talle Pühakirja ja kristliku elu maksiimide õpetamise. Kui Sixtus valiti 257. aastal paavstiks, ordineeris ta Laurentiuse diakoniks. Samal aastal algas keiser Valerianuse käsul, kes arvas end suutvat Kiriku hävitada, kristlaste tagakiusamine. Kui paavst Sixtust ära viidi, nuttis Laurentius, et ei saa surra koos temaga. Sixtus lohutas teda, öeldes, "Ära nuta, mu poeg, kolme päeva pärast järgned sa mulle" ning käskis tal jagada Kiriku vara vaestele, et see ei satuks tagakiusajate kätte. Sixtuse ettekuulutus läks täide, kui Rooma prefekt käskis Laurentiusel tuua esile Kiriku varandused, kuna teadis, et kristlased teevad Kirikule rikkalikke annetusi. Laurentius palus kolm päeva aega, lubades näidata varandust, mis ületab kogu keisririigi rikkuse, ning käis kogu Rooma läbi, kogudes kokku kõik vaesed ja haiged ja pühendunud, kelle eest Kirik hoolt kandis. Siis kutsus ta prefekti "vaatama Kiriku aardeid". Kristus, keda Laurentius oli vaestes teeninud, andis talle jõudu jägnevaid kannatusi taluda. Prefekt käskis teda aeglasel tulel praadida. Olles tükk aega ühel küljel praadinud, soovitas Laurentius rõõmsalt, et kuna see külg on küps, võib pöörata teise külje. Enne kui Jumal ta hinge vastu võttis, palvetas ta Rooma pöördumise eest, et Kristuse usk võiks peagi valitseda linnas, millele oli allutatud kogu maailm, ja levida sealt kõikjale selle provintsidesse. Tema palve hakkas täituma juba tema surma ajal. Mitmed senaatorid, kes olid tema piinamise juures, pöördusid tema tunnistuse tõttu. Ning sellest päevast algas ebajumalakummardamise selge allakäik Roomas.
Mõtisklus: Issand ilmub meie ette vaestes. Armastus nende vastu on suur märk ettemääratusest õndsuseks. On peaaegu võimatu, ütlevad kirikuisad, et see, kes armastab vaeseid Kristuse pärast, läheks hukka.
Lisaks: algne Butler's Lives of the Saints
Veel 10. augusti päevapühakuid:
teisipäev, 9. august 2011
Risti Teresa Benedicta (1891-1942)
Alus: Catholic Online ja Edith Stein: Daughter of Israel, Philosopher, Carmelite, Martyr
9. august
Teresa Benedicta a Croce
Edith Stein sündis 12. oktoobril 1891 Poolamaal, Wrocławis (toona Breslau), suure juudiperekonna noorima, 11. lapsena. Ta oli väljapaistev õpilane, ent 14-aastaselt loobus ta teadlikult oma vanemate usust. Ta süvenes filosoofiasse, eriti huvitas teda fenomenoloogia. Temast sai tuntud saksa filosoof Edmund Husserli assistent. Max Scheleri mõjutusel hakkas Edith huvi tundma katoliikluse vastu. Esimese maailmasõja ajal töötas ta Austria välihospitalis, hoolitsedes haigete ja surijate eest. Pärast sõda kaitses Edith 1917 Freiburgis doktorikraadi summa cum laude, kirjutanud väitekirja teemal "Empaatia probleem". Puutudes sel ajal kokku lähedaste inimeste usus talutud kannatusega, hakkas ta ka ise tundma usu elavnemist, kirjutades hiljem: "Jumala kavas oli asju, mida mina polnud hoopiski plaaninud. Ma jõuan elava usu juurde ja veendumusele, et -- Jumala vaatepunktist -- juhust pole olemas, ning et kogu mu elu, kuni pisima detailini, on Jumala ettehoolduses paika pandud, omandades täieliku ja täiusliku mõtte Jumala kõikenägeva pilgu ees." Mõned aastad hiljem tõi talle lõpliku pöördumise Avila p. Teresa autobiograafia lugemine, mille järel ta olevat enesele öelnud: "See on tõde!" Edith võttis ristimise vastu 1922 Kölni katedraalis. Üksteist aastat hiljem astus ta Kölni karmeliitide kloostrisse, olles küll ristimisest peale seda soovinud, kuid vaimulike juhendajate nõuandel siiani sellest loobunud, tegutsedes õpetajana, tõlkides ja kirjutades. Veidi enne Karmelisse astumist lõpetas ta Aquino p. Thomase kesksete ideede uurimisele pühendatud teose "Potentsiaalsus ja akt", töötades selle hiljem ümber oma peamiseks filosoofilis-teoloogiliseks uurimuseks "Lõplik ja igavene olemine".
Poliitilistel põhjustel saadeti Edith, kes oli religioosseks nimeks võtnud Risti Teresa Benedicta, 1938 Hollandisse, Echti Karmelisse. Mõni aeg enne üleviimist kirjutas ta: "Ma mõtlen aina kuninganna Estherist, kes võeti oma rahva juurest ära just sellepärast, et Jumal tahtis, et ta paluks kuningat oma rahva eest. Ma olen väga vaene ja väeti väike Esther, ent Kuningas, kes mind on valinud, on lõpmatult suur ja halastav. See on suur lohutus." Kui natsid Hollandi vallutasid, arreteeriti Teresa ja saadeti koos oma õe Rosaga, kes oli samuti pöördunud ja teenis Echti konvendis, Auschwitzi koonduslaagisse. Teresa suri Auschwitzi gaasikambris tõenäoliselt 9. augustil 1942 koos paljude teiste juutidega.
Johannes Paulus II kuulutas Teresa 1. mail 1987 Kölni katedraalis õndsaks, öeldes, et ta "jäi natsliku tagakiusamise ajal katoliiklasena ustavuses ja armastuses ühendatuks ristilöödud Issand Jeesuse Kristusega, ning juudina oma rahvaga." 11. oktoobril 1998 kuulutas Johannes Paulus II ta pühaks. Risti püha Teresa Benedicta on üks Euroopa patroone.
Lisaks:
Veel 9. augusti päevapühakuid:
9. august
Teresa Benedicta a Croce
Edith Stein sündis 12. oktoobril 1891 Poolamaal, Wrocławis (toona Breslau), suure juudiperekonna noorima, 11. lapsena. Ta oli väljapaistev õpilane, ent 14-aastaselt loobus ta teadlikult oma vanemate usust. Ta süvenes filosoofiasse, eriti huvitas teda fenomenoloogia. Temast sai tuntud saksa filosoof Edmund Husserli assistent. Max Scheleri mõjutusel hakkas Edith huvi tundma katoliikluse vastu. Esimese maailmasõja ajal töötas ta Austria välihospitalis, hoolitsedes haigete ja surijate eest. Pärast sõda kaitses Edith 1917 Freiburgis doktorikraadi summa cum laude, kirjutanud väitekirja teemal "Empaatia probleem". Puutudes sel ajal kokku lähedaste inimeste usus talutud kannatusega, hakkas ta ka ise tundma usu elavnemist, kirjutades hiljem: "Jumala kavas oli asju, mida mina polnud hoopiski plaaninud. Ma jõuan elava usu juurde ja veendumusele, et -- Jumala vaatepunktist -- juhust pole olemas, ning et kogu mu elu, kuni pisima detailini, on Jumala ettehoolduses paika pandud, omandades täieliku ja täiusliku mõtte Jumala kõikenägeva pilgu ees." Mõned aastad hiljem tõi talle lõpliku pöördumise Avila p. Teresa autobiograafia lugemine, mille järel ta olevat enesele öelnud: "See on tõde!" Edith võttis ristimise vastu 1922 Kölni katedraalis. Üksteist aastat hiljem astus ta Kölni karmeliitide kloostrisse, olles küll ristimisest peale seda soovinud, kuid vaimulike juhendajate nõuandel siiani sellest loobunud, tegutsedes õpetajana, tõlkides ja kirjutades. Veidi enne Karmelisse astumist lõpetas ta Aquino p. Thomase kesksete ideede uurimisele pühendatud teose "Potentsiaalsus ja akt", töötades selle hiljem ümber oma peamiseks filosoofilis-teoloogiliseks uurimuseks "Lõplik ja igavene olemine".
Poliitilistel põhjustel saadeti Edith, kes oli religioosseks nimeks võtnud Risti Teresa Benedicta, 1938 Hollandisse, Echti Karmelisse. Mõni aeg enne üleviimist kirjutas ta: "Ma mõtlen aina kuninganna Estherist, kes võeti oma rahva juurest ära just sellepärast, et Jumal tahtis, et ta paluks kuningat oma rahva eest. Ma olen väga vaene ja väeti väike Esther, ent Kuningas, kes mind on valinud, on lõpmatult suur ja halastav. See on suur lohutus." Kui natsid Hollandi vallutasid, arreteeriti Teresa ja saadeti koos oma õe Rosaga, kes oli samuti pöördunud ja teenis Echti konvendis, Auschwitzi koonduslaagisse. Teresa suri Auschwitzi gaasikambris tõenäoliselt 9. augustil 1942 koos paljude teiste juutidega.
Johannes Paulus II kuulutas Teresa 1. mail 1987 Kölni katedraalis õndsaks, öeldes, et ta "jäi natsliku tagakiusamise ajal katoliiklasena ustavuses ja armastuses ühendatuks ristilöödud Issand Jeesuse Kristusega, ning juudina oma rahvaga." 11. oktoobril 1998 kuulutas Johannes Paulus II ta pühaks. Risti püha Teresa Benedicta on üks Euroopa patroone.
Lisaks:
- L'Osservatore Romano, 14. oktoober 1998
- Ave crux, spes unica!
- Johannes Paulus II Edith Steini kanoniseerimisel
- Igino Giordani, Edith Stein on the Education of Women
- Gino Concetti, Venerable Edith Stein
- Fr Raimondo Spiazzi, O.P., Edith Stein: St Teresa Benedicta of the Cross
- Vito Lombardi, Reflection: The Life of St Edith Stein
Veel 9. augusti päevapühakuid:
esmaspäev, 8. august 2011
Dominicus (1170-1221)
Tekst on pärit Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise koguduse leheküljelt
8. august
Püha Dominicus
Püha Dominicus on jutlustajavendade ordu (Ordo fratrum praedicatorum, OP) rajaja, mida alates 15. sajandist alates nimetatakse enamasti dominiiklaste orduks. Dominicus sündis varsti pärast 1170. aastat Caleruegas Vana-Kastiilia kiltmaal. Õppis Palencias vabu kunste ja neli aastat teoloogiat.1196. aasta paiku astus ta kodupiiskopkonna Osma toomkapiitlisse. Kui ta 1203 ja 1205 koos oma piiskop Diegoga siirdus kuningas Alfonso VIII ülesandel Põhja-Saksamaale, nägi ta kaht Õhtumaad ähvardavat ohtu: Lõuna-Saksamaal katarite hereesia ja Põhja-Saksmaal paganlikud kumaanid. Dominicus ja Diego läksid Rooma ja palusid paavst Innocentius III luba teha nende paganate seas misjonitööd, kuid paavst keeldust [Siin on mingi arusaamatus: paavst keeldus vabastamast Diegot piiskopiametist, mida too palus selleks, et pühenduda misjonitööle, ent ta lubas tal kaks aastat tegelda misjoniga Languedoc'is, ning siis oma piiskopkonda tagasi pöörduda]. Diego ja Dominicus algatasid uued misjonimeetodid: nagu Jeesus ja apostlid läksid nad jalgsi teele ning kerjasid endale elatist; "sõna ja eeskuju" kaudu kuulutasid nad Evangeeliumi.
1207 rajas Dominicus nunnakloostri, jätkates oma tegevust Toulouse'i ja Vahemere vahelises piirkonnas, "jutlustades, anudes ja nuttes". Aprillis 1215 asutas ta Toulouse'is esimese apostliku ordu. Paavst Innocentius III soovitas Dominicusel ja tema vendadel vastu võtta mõne juba kehtiva ordureegli. Nad valisid Augustinuse reegli. 1217 andis paavst Honorius III Dominicusele ja tema vendadele "jutlustajate" nimetuse, millega esmakordselt tunnistati ühe ordu eesmärgiks jumalasõna kuulutamine. 15. augustil 1217 saatis Dominicus teele need vähesed vennad, kes tal olid: 7 siirdus Pariisi, 4 Hispaaniasse; Toulouse'i ja Prouilhe'i jäi viis kohalikku venda. Ordule põhikorra andmiseks viis Dominicus mais 1220 Bolognas läbi esimese generaalkapiitli. Püha Dominicus suri 6. augustil 1221 Bolognas ja kuulutati pühakuks 3. juulil 1234.
13. sajandil tekkisid dominiiklaste krikute juurde mariaanlikud vennaskonnad. Nende kohustuslik palve oli Psalterium Mariae, s.t. 150 Ave Maria't, mille lugemisel kasutati palvenööri. Bretooni dominiiklane Alanud de Rupe (u.1428-1475) levitas Põhja-Prantsusmaal ja Madalmaades "Maarja psaltri" palvet: 150 Ave Maria't, mille jooksul vaadeldi Jeesuse lapsepõlve, kannatusi või ülestõusmist. Ta väitis esimesena, et Maarja olevat ilmutanud Maarja psaltri palve pühale Dominicusele võitluseks ketserlusega. Meile tuntud roosipärg ei ulatu siiski otseselt tagasi Dominicuseni, vaid on arenenud pika aja jooksul.
Keskaegses kujutavas kunstis on Püha Dominicust kujutatud sageli tõrvikuga koera saatel. Püha Dominicuse ema nägi enne poja sündimist unes, et sünnitab musta - valgekirju koera, kes hakkab tõrvikuga maailma valgustama. Sealt ka dominikaanide hüüdnimi - "domini canes", Issanda koerad.
Allikas: Kristlike ordude kultuurilugu. Koostanud Peter Dinzelbacher ja James Lester Hogg. Johannes Esto Ühing, Tartu, 2004
Lisaks:
- Butler's Lives of the Saints
- Catholic Encyclopedia
- Benedictus XV pühast Dominicusest
- EWTN, Saint Dominic, Founder of the Friars
- Dominicans -- The Fundamental Constitution
- Pie Regamey, Dominican Principles of Spirituality
Veel 8. augusti päevapühakuid:
Kahest kriitikast
C.S. Lewis, The Abolition of Man; pühendusega TH-le:
... on kaks väga erinevat kriitika liiki. Keeleteoreetik võib läheneda oma emakeelele justkui väljastpoolt, käsitades selle eripära kui midagi, millel ei ole tema suhtes mingeid nõudeid ning soovitades asjaajamismugavuse või teadusliku korrektsuse huvides teha selle murretes ja õigekirjas laialdasi muudatusi. See on üks võimalus. Suur poeet, kes on "armastanud oma emakeelt ja lasknud sel end toita", võib selles samuti suuri muudatusi teha, aga tema muudatused on tehtud keele enese vaimus: ta töötab keeles seestpoolt. Keel, mida ta muudab, on need muudatused ise inspireerinud. See on teistsugune võimalus – niisama erinev kui Shakespeare'i teosed on inglise keele algkursusest. See on erinevus muutmise vahel seestpoolt ja muutmise vahel väljastpoolt: erinevus orgaanilise ja kirurgilise sekkumise vahel.
Gaetano di Thiene
Alus: Catholic Encyclopedia
7. august
Gaetano di Thiene
Teatiinide asutaja, sündis oktoobris 1480 Vicenzas Veneetsia teritooriumil; suri Napolis 1547. Pärines Thiene krahvisuguvõsast. Jumalakartliku ema hoole all õppis hoolikalt ja kasvas voorustes; saavutas kahekümne nelja aastaselt doctor utriusque iuris kraadi Padua ülikoolist. 1506 sai Roomas apostellikuks protonotariks Julius II õukonnas ning osales Veneetsia Vabariigi lepitamisel Püha Tooliga. Juliuse surma järel tõmbus ta õukonnast tagasi ja asutas veidi hiljem vagade preestrite ja prelaatide ühenduse nimega Jumaliku Armastuse Oratoorium [Butleri andmetel ühines nendega Roomas ja liitus hiljem Vicenzas nende eeskujul asutatud p. Hieronymuse Oratooriumiga], mis levis ka teistesse Itaalia linnadesse. Ehkki torgates silma oma intensiivse armastuse poolest Jumala vastu, ei pühitsetud teda preestriks enne kui 1516. Pöördudes järgmisel aastal ema surma tõttu tagasi Vicenzasse, asutas ta seal haigla ravimatute jaoks, andes seega tunnistust aktiivsest armastusest, mis täitis kogu tema elu. Ent tema indu liigutas veelgi enam vaimne haigus, mis neil poliitilise segaduse päevil nakatas vaimulikkonna kõiki astmeid, ning nagu püha Augustinus varemal ajal, püüdis ka tema reformida neid regulaarkleerikute ühenduse asutamise kaudu, kes seoksid monastilise vaimu aktiivse teenimisega.
Naastes 1523 Rooma, pani ta aluse uuele kongregatsioonile, mille kinnitas kanooniliselt Clemens VII 1524. Üks tema neljast kaaslasest seejuures oli Gian Pietro Caraffa, Chieti (ladinapäraselt Theate) piiskop, hilisem paavst Paulus IV, kes valiti ka kongregatsiooni esimeseks ülemaks. Kuna ta säilitas Chieti piiskopi (episcopus theatinus) tiitli, siis hakati neid kutsuma teatiinideks. Uus kongregatsioon kasvas aeglaselt. Rooma rüüstamise ajal 1527 põgenesid teatiinid, selleks ajaks kaheteistkümnekesi, Veneetsiasse, olles kannatanud mitmeid mõnitusi hereetikutest sissetungijate poolt. Seal kohtas Gaetano p. Hieronymus Æmiliani (vt SOMASCHI), keda ta abistas tema regulaarkleerikute kongregatsiooni asutamisel. 1533 rajas Gaetano maja Napolis, kus tal õnnestus luterluse pealetungi peatada. 1540 oli ta taas Veneetsias, kust laiendas oma tegevust Veronasse ja Vicenzasse. Oma elu viimased neli aastat veetis Napolis, kus lõpuks suri kurvastusest lahkhelide pärast linnas, tehes viimastel eluhetkedel läbi vaimse ristilöömise. Gaetano kuulutas õndsaks paavst Urbanus VIII 1629 ja kanoniseeris Clemens X 1671. Täieliku pühendumise tõttu jumalikule ettehooldusele austatakse teda kui ettehoolduse pühakut.
Lisaks: Alban Butler, St. Cajetan of Thienna, Confessor
Veel 7. augusti päevapühakuid:
laupäev, 6. august 2011
Paavst Hormisdas
Allikas: Catholic Online
6. august
Paavst Hormisdas
Oli paavst aastatel 514-523, p. Symmachuse järglane ning paavst p. Silveriuse isa. Sündis Frosinones, Campagna di Romas, Itaalias. Ehkki tal oli pärsia nimi, oli ta itaalia päritolu. Enne ordineerimist oli abiellunud ja leseks jäänud. Valiti paavstiks p. Symmachuse järel 21. juulil, 514. Üks tema suuri saavutusi oli Acacia kirikulõhe lõpetamine, mis oli Ida ja Lääne Kirikut lahutanud 484. aastast alates. Konstantinoopoli kirik taasühendati Rooma kirikuga 519 Hormisdase vormeliks nimetatud usutunnistuse abil. Sellele kirjutas alla Konstantinoopoli patriarh Johannes ja 250 idakiriku piiskoppi. Hormisdas võttis tagasi Kiriku ühtsusse Laurentsiuse skismaatikud ning kindlustas Leo I "köite" ja Halkedoni Kirikukogu määruste vastuvõtmise ning Püha Tooli autoiteedi tunnistamise Üleilmses Kirikus.
Veel 6. augusti päevapühakuid:
reede, 5. august 2011
Religioossest vabadusest ja sunnist
Blogis Rorate Coeli on väga hea artikkel professor Thomas Pinkilt, kes diskuteerib Martin Ronheimeriga Vatikani II Kirikukogu deklaratsiooni Dignitatis humanae implikatsioonide ja eksplikatsioonide üle. Artikkel on lühendatud versioon põhjalikumast käsitlusest ning lülitub Sandro Magisteri lehekülgedel Chiesa ja Settimo Cielo käimasolevasse pikemasse diskussiooni; viited diskussiooni senistele artiklitele on toodud Rorate artikli alguses.
Kokkuvõtlikult: dr. Pink selgitab, et Kirikul on õigus kasutada ajalikke ja igavikulisi sunniabinõusid ristitute usu suunamiseks ja kaitsmiseks. See õpetus on de fide ega kuulu korrigeerimisele. Riigi ülesanne loomuseaduse kohaselt on hoolitseda inimeste, eelkõige oma alamate ajaliku ühise hüve eest. Seega puudub riigil loomu poolest igasugune õigus rakendada sunnimeetmeid religioossetes küsimustes. Ent Kirik võib delegeerida oma õigust sunnivahendite kasutamiseks religioossetes küsimustes riigivõimudele usklike kaitsmiseks usku ohustavate õpetuste ja praktikate eest ning vajalike sunnivahendite rakendamist ka nõuda. See, kas ja kuivõrd ta seda teeb, on poliitika küsimus, mitte doktriini küsimus. Dignitatis humanae formuleeris ühelt poolt Kiriku üldise sunni mittekasutamise poliitika praegusel ajastul, teiselt poolt aga tuletas meelde traditsioonilist õpetust, et riigil iseenesest puudub igasugune õigus sunni kasutamiseks religioossetes küsimustes. Sellega kummutas dr. Pink Ronheimeri väite, nagu oleks Vatikani II Kirikukogu deklaratsiooniga Dignitatis humanae muutnud Kiriku doktriini religioonivabaduse kohta, ning et 19. sajandi ja 20. sajandi alguse paavstid oleksid seda küsimust justkui vääriti mõistnud. Muudeti poliitikat, kinnitati doktriini.
Kokkuvõtlikult: dr. Pink selgitab, et Kirikul on õigus kasutada ajalikke ja igavikulisi sunniabinõusid ristitute usu suunamiseks ja kaitsmiseks. See õpetus on de fide ega kuulu korrigeerimisele. Riigi ülesanne loomuseaduse kohaselt on hoolitseda inimeste, eelkõige oma alamate ajaliku ühise hüve eest. Seega puudub riigil loomu poolest igasugune õigus rakendada sunnimeetmeid religioossetes küsimustes. Ent Kirik võib delegeerida oma õigust sunnivahendite kasutamiseks religioossetes küsimustes riigivõimudele usklike kaitsmiseks usku ohustavate õpetuste ja praktikate eest ning vajalike sunnivahendite rakendamist ka nõuda. See, kas ja kuivõrd ta seda teeb, on poliitika küsimus, mitte doktriini küsimus. Dignitatis humanae formuleeris ühelt poolt Kiriku üldise sunni mittekasutamise poliitika praegusel ajastul, teiselt poolt aga tuletas meelde traditsioonilist õpetust, et riigil iseenesest puudub igasugune õigus sunni kasutamiseks religioossetes küsimustes. Sellega kummutas dr. Pink Ronheimeri väite, nagu oleks Vatikani II Kirikukogu deklaratsiooniga Dignitatis humanae muutnud Kiriku doktriini religioonivabaduse kohta, ning et 19. sajandi ja 20. sajandi alguse paavstid oleksid seda küsimust justkui vääriti mõistnud. Muudeti poliitikat, kinnitati doktriini.
Addal
Catholic Online tekstist
5. august
Püha Addal
Kristuse õpilane, kelle p. Toomas läkitas kuningas Abgar Musta, teise sajandi Osroene valitseja õukonda. Legendi kohaselt oli Abgar Kristusele kirjutanud, paludes Jeesust tervendada teda väljakannatamatust ja ravimatust haigusest. Abgari õukond asus Väike-Aasias Edessas (praeguses Türgis). Addal tervendas Abgari ning pööras kuninga ja tema rahva usku. Üks pöördunuist oli Addai, kellest sai Addali järglane. Arvatavalt läkitas Addal veel ühe õpilase nimega Man, mitmesse paika Tigrise jõe ääras. Teadaolevalt misjoneeris Addal Edessa ümbruskonnas teise sajandi lõpupoole. Nii Addali kui Mani on Süüria ja Pärsia kirikutes austatud tollest ajast peale. Addal suri märtrina usu eest.
Veel 5. augusti päevapühakuid:
Kardinal Burke uuest evangelisatsioonist
Kardinal Raymond Burke'i kõne Kolumbuse Rüütlite 129. kõrgeimal kokkutulekul.
neljapäev, 4. august 2011
Jean-Marie Vianney
Catholic Online tekstist
4. august
Jean-Baptiste-Marie Vianney
P. Jean-Marie Vianney ordineeriti peestriks 1815. Kolm aastat hiljem sai temast kogudusepeester Arsis, Pantsusmaal, mitte väga kaugel Lyonist, kust tema kuulsus pihiisana ja vaimuliku juhatajana levis üle kogu kristliku ilma. Tema elu oli pidev enesesuretamine.
Olles harjunud kõige rangema askeesiga, piiratud patukahetsejate massidest ja ahistatud saatana poolt, ilmutas see suur müstik kõigutamatut kannatlikkust. Ta oli imetegija, keda massid armastasid, ent ta säilitas lapseliku lihtsuse ning on tänini Kristusele meelepärase preestri elav kuju.
Jean-Marie kuulas kogu maailmast kohale tulnute pihtimusi kuusteist tundi päevas. Tema elu täitsid halastus- ja armastusteod. On kirjeldatud, kuidas isegi kõige paadunumad patused pöördusid ainuüksi tema sõna peale. Jean-Marie Vianney suri 4. augustil 1859 ja kanoniseeiti 31. mail, 1925.
Lisaks:
- Catholic Encyclopedia, Jean-Baptiste-Marie Vianney
- Dom Ernest Graf, The Cure of Ars
- Msgr. Paul. E Campbell, Trials of a Shepherd
- Benedictus XVI, Üldaudients 5. aug, 2009
- Johannes XXIII, entsüklika Sacerdotii nostri primordia
- Jean-Marie Vianney, Väljavõtteid jutlustest
Teisi 4. augusti päevapühakuid:
esmaspäev, 1. august 2011
Alfonso Maria de' Liguori
Kohandatud Catholic Online tekstist.
1. august
Alfonso Maria de' Liguori
Piiskop, Kiriku doktor ja Redemptoristide kongregatsiooni asutaja. Alfonso Maria Antonio, Giovanni, Francesco, Cosma, Damiano, Michelangelo, Gasparo de' Liguori sündis 27. septembril 1696 Itaalias, Napoli lähedal Marianellas.
1. august
Alfonso Maria de' Liguori
Piiskop, Kiriku doktor ja Redemptoristide kongregatsiooni asutaja. Alfonso Maria Antonio, Giovanni, Francesco, Cosma, Damiano, Michelangelo, Gasparo de' Liguori sündis 27. septembril 1696 Itaalias, Napoli lähedal Marianellas.
laupäev, 30. juuli 2011
Ignatius Loyola
(Tekst pärineb FSSPX Eesti leheküljelt)
31. juuli
Loyola p. Ignatius
Íñigo Oñaz de Loyola (Ignatius on pühaku nime ladinakeelne variant) sündis 1491. aastal Loyola aadlilossi tallis Baskimaa ühe tähtsama aadliperekonna viimase, kolmeteistkümnenda lapsena. Tema ema, kes tahtis tuua lapse ilmale just tallis, et olla samas olukorras, milles oli Jumalaema, suri varsti pärast sünnitust. Ignatius kasvas üles oma vanima venna peres.
reede, 29. juuli 2011
Petrus Chrysologus
Raamatust: Clifford Stevens, The One Year Book of Saints
30. juuli
Petrus Chrysologus
Viiendal sajandil oli Rooma Impeeriumi pealinn Ravenna, mitte Rooma, ja Ravennast sai metropoliidi aujärg. P. Petrus Chrysologus oli üks kõige väljapaistvamaid peapiiskoppe sellel aujärjel.
Petrus sündis Imolas, [väikeses linnakeses Ravenna lähedal,] umbes aastal 400 ja õppis linna piiskopi Corneliuse käe all, kes pühitses ta diakoniks. 433 suri Ravenna peapiiskop, ning kui kleerus koos Ravenna rahvaga olid valinud tema järglase, palusid nad piiskop Corneliust, et ta nõutaks paavst Sixtus III nende valikule kinnitust. Cornelius võttis diakon Petruse oma Rooma-reisile kaasa; näinud Petrust, määras paavst kleeruse ja rahva poolt valitud kandidaadi asemel hoopis tema Ravenna piiskopiks.
Petrus pühitseti piiskopiks ja ta võeti kleeruse ja rahva poolt esialgu mõnevõrra tõrksalt vastu. Ometi sai temast peagi keiser Valentinianus III soosik, kes resideerus Ravennas, ning samuti hindas teda kõrgelt paavst Leo Suur, Sixtuse järglane paavstitoolil.
Petruse piiskopkonnas esines veel paganluse jälgi ja tema esimeseks ettevõtmiseks sai kõikjal katoliikliku usu kehtestamine, väärnähtuste väljajuurimine ning vaestele jutlustamise ja nende eest erilise hoolitsemise kampaania. Paljud tema jutlused on tänini säilinud ja just nende tõttu hakati teda hüüdma "kuldsõnaks".
Oma hooles Kiriku ühtsuse eest vastustas Petrus Chrysologus Eutychese õpetust, mis oli Idas hukka mõistetud, kui see temalt toetust palus. Petrus võttis oma piiskopkonnas vastu ka Auxerre p. Germanuse ja oli tema matuseteenistusel peatselebrant. Tundes ette lähenevat surma, naases Petrus oma sünnilinna Imolasse, ning olles tungivalt palunud hoolikust enese järeltulija valimisel, suri ta Imolas aastal 450 ja maeti P. Cassianuse kirikusse. 1729 kuulutas paavst Benedictus XIII Petrus Chrysologuse Kiriku doktoriks.
Lisaks :)
Sancti Petri Chrysologi archiepiscopi ravennatis Opera omnia
30. juuli
Petrus Chrysologus
Viiendal sajandil oli Rooma Impeeriumi pealinn Ravenna, mitte Rooma, ja Ravennast sai metropoliidi aujärg. P. Petrus Chrysologus oli üks kõige väljapaistvamaid peapiiskoppe sellel aujärjel.
Petrus sündis Imolas, [väikeses linnakeses Ravenna lähedal,] umbes aastal 400 ja õppis linna piiskopi Corneliuse käe all, kes pühitses ta diakoniks. 433 suri Ravenna peapiiskop, ning kui kleerus koos Ravenna rahvaga olid valinud tema järglase, palusid nad piiskop Corneliust, et ta nõutaks paavst Sixtus III nende valikule kinnitust. Cornelius võttis diakon Petruse oma Rooma-reisile kaasa; näinud Petrust, määras paavst kleeruse ja rahva poolt valitud kandidaadi asemel hoopis tema Ravenna piiskopiks.
Petrus pühitseti piiskopiks ja ta võeti kleeruse ja rahva poolt esialgu mõnevõrra tõrksalt vastu. Ometi sai temast peagi keiser Valentinianus III soosik, kes resideerus Ravennas, ning samuti hindas teda kõrgelt paavst Leo Suur, Sixtuse järglane paavstitoolil.
Petruse piiskopkonnas esines veel paganluse jälgi ja tema esimeseks ettevõtmiseks sai kõikjal katoliikliku usu kehtestamine, väärnähtuste väljajuurimine ning vaestele jutlustamise ja nende eest erilise hoolitsemise kampaania. Paljud tema jutlused on tänini säilinud ja just nende tõttu hakati teda hüüdma "kuldsõnaks".
Oma hooles Kiriku ühtsuse eest vastustas Petrus Chrysologus Eutychese õpetust, mis oli Idas hukka mõistetud, kui see temalt toetust palus. Petrus võttis oma piiskopkonnas vastu ka Auxerre p. Germanuse ja oli tema matuseteenistusel peatselebrant. Tundes ette lähenevat surma, naases Petrus oma sünnilinna Imolasse, ning olles tungivalt palunud hoolikust enese järeltulija valimisel, suri ta Imolas aastal 450 ja maeti P. Cassianuse kirikusse. 1729 kuulutas paavst Benedictus XIII Petrus Chrysologuse Kiriku doktoriks.
Lisaks :)
Sancti Petri Chrysologi archiepiscopi ravennatis Opera omnia
Kardinal Canizares armulaua vastuvõtmisest
(CNA, Lima, Peruu, 28. juuli) Hispaania kardinal Antonio Canizares Llovera soovitas hiljuti, et katoliiklased võtaksid Armulauda vastu keelele, põlvitades.
"See väljendab lihtsalt teadmist, et me oleme Jumala enese ees ja et Ta tuleb meie juurde ja et me ei vääri seda," ütles Vatikani Jumaliku Liturgia ja Sakramentide Korra Kongregatsiooni prefekt intervjuus CNA-le oma visiidi ajal Limasse Peruus.
Kardinali märkus oli vastuseks küsimusele, kas katoliiklased peaksid võtma Armulauda vastu peo peale või keelele. Ta soovitas, et katoliiklased "võtaksid Armulauda vastu keelele ja põlvitades".
Armulaua vastuvõtmine sel moel, jätkas kardinal, "on kummardamise märk, mis tuleb taastada. Ma arvan, et kogu Kirik peaks võtma Armulauda vastu põlvitades."
"Tegelikult", lisas ta, "kui võetakse vastu seistes, tuleks [eelnevalt] laskuda põlvele või teha sügav kummardus, aga seda ei tehta."
"Kui me trivialiseerime Armulaua, siis me trivialiseerime kõik, ja me ei saa kaotada nii olulist hetke nagu seda on Armulaua vastuvõtmine, või Kristuse tõelise kohaloleku äratundmine selles, Jumala kohaloleku äratundmine, kes on armastus üle kõigi armastuste, nagu me laulame ühes hispaania hümnis."
Vastuseks küsimusele sageli asetleidvate liturgiliste kuritarvituste kohta ütles kardinal Canizares, et need tuleb "korrigeerida, eelkõige õige ettevalmistamise kaudu: seminaristide, preestrite, kateheetide, kõigi kristlaste ettevalmistamise kaudu."
Selline ettevalmistus peab tagama, et liturgia viiakse läbi "vastavalt selle väärikuse nõuetele, vastavalt Kiriku normidele, mis on ainus viis, kuidas me saame autentselt Armulauda pühitseda", lisas ta.
"Piiskoppidel lasub ainulaadne vastutus" liturgilise ettevalmistuse ja kuritarvituste korrigeerimise töös, ütles kardinal, "ja me ei tohi selles töös läbi kukkuda, sest kõik, mida me teeme selleks, et tagada Armulaua õige pühitsemine, kindlustab õiget osalemist Armulauas."
"See väljendab lihtsalt teadmist, et me oleme Jumala enese ees ja et Ta tuleb meie juurde ja et me ei vääri seda," ütles Vatikani Jumaliku Liturgia ja Sakramentide Korra Kongregatsiooni prefekt intervjuus CNA-le oma visiidi ajal Limasse Peruus.
Kardinali märkus oli vastuseks küsimusele, kas katoliiklased peaksid võtma Armulauda vastu peo peale või keelele. Ta soovitas, et katoliiklased "võtaksid Armulauda vastu keelele ja põlvitades".
Armulaua vastuvõtmine sel moel, jätkas kardinal, "on kummardamise märk, mis tuleb taastada. Ma arvan, et kogu Kirik peaks võtma Armulauda vastu põlvitades."
"Tegelikult", lisas ta, "kui võetakse vastu seistes, tuleks [eelnevalt] laskuda põlvele või teha sügav kummardus, aga seda ei tehta."
"Kui me trivialiseerime Armulaua, siis me trivialiseerime kõik, ja me ei saa kaotada nii olulist hetke nagu seda on Armulaua vastuvõtmine, või Kristuse tõelise kohaloleku äratundmine selles, Jumala kohaloleku äratundmine, kes on armastus üle kõigi armastuste, nagu me laulame ühes hispaania hümnis."
Vastuseks küsimusele sageli asetleidvate liturgiliste kuritarvituste kohta ütles kardinal Canizares, et need tuleb "korrigeerida, eelkõige õige ettevalmistamise kaudu: seminaristide, preestrite, kateheetide, kõigi kristlaste ettevalmistamise kaudu."
Selline ettevalmistus peab tagama, et liturgia viiakse läbi "vastavalt selle väärikuse nõuetele, vastavalt Kiriku normidele, mis on ainus viis, kuidas me saame autentselt Armulauda pühitseda", lisas ta.
"Piiskoppidel lasub ainulaadne vastutus" liturgilise ettevalmistuse ja kuritarvituste korrigeerimise töös, ütles kardinal, "ja me ei tohi selles töös läbi kukkuda, sest kõik, mida me teeme selleks, et tagada Armulaua õige pühitsemine, kindlustab õiget osalemist Armulauas."
neljapäev, 28. juuli 2011
Olav Haraldson (995-1030)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
29. juuli
Evangeeliumi levitamine
Olav Haraldson, Norra kaitsepühak, oli 1016 kuni 1029 Norra kuningas. Noore mehena oli Olav mereröövel ja võitleja, aga Prantsusmaa-reisil sai temast kristlane ja ta abistas Inglismaa Ethelred II vastupanus taanlastele 1013. Kui suurepärane võitleja ja kõnemees Norrasse naases, haaras ta trooni ja sai paremini hakkama, kui ükski teine Norra juht enne teda. Ta tõi maale rahu, turvalisuse ja tagas toimiva seaduskorra.
Olav oli esmajärjekorras huvitatud Norra kristianiseerimisest, ja abi saamiseks kutsus ta maale inglise misjonärid. Kasutades nii veenmist kui jõudu, taotles ta rahva ühetaolist pöördumist. Vältimatu vastupanu tagasilöök viis tema troonilt tõukamise ja pagendamiseni 1029. Saanud Rootsist abi, üritas ta järgmisel aastal naasta, ent tapeti Stiklestadi lahingus 29. juulil 1030.
Maapinnast tema haua lähedal kerkis tervendava veega allikas. Inglise piiskop Grimkell, kes oli aidanud Olavit maa kristianiseerimisel, ehitas sinna kabeli ja kuulutas ta pühaks.
[Kuidagi on Bernard Bangleyl (uue Butler'si toimetajal) nimed sassi läinud -- tema kasutas pühaku puhul nime Olav Tryggvason, aga see oli varasem Norra kuningas Olav I, meie pühak aga on Olav II. Olav Tryggvasoni lugu on huvitav selle poolest, et ta oli poisikesena 6 aastat Eestis orjapõlves. Olav Haraldson seevastu käis noores põlves meie saarlasi kimbutamas.]
Lisaks:
Pühadus
BENEDICTUS XVI
ÜLAUDIENTS
P. Peetruse Väljakul
Kolmapäeval, 13. aprillil 2011
Video
Pühadus
Kallid vennad ja õed,
Viimase kahe aasta üldaudientsidel on meid saatnud paljude pühakute kujud: me oleme õppinud neid lähemalt tundma ning mõistma, et need mehed ja naised, kes oma usu, oma armastuse ja oma eluga on olnud teetähiseks nii paljudele põlvkondadele, nagu nad on ka meile, märgivad Kiriku kogu ajalugu. Pühakud väljendasid mitmesugusel viisil Ülestõusnu vägevat ja ümberkujundavat kohalolu. Nad lasksid Jeesusel nii täielikult valitseda oma elu üle, et nad võisid koos p. Paulusega öelda: "nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus" (Ga 2,20). Nende eeskuju järgimine, nende eestkoste taotlemine, nendega osadusse astumine, "toob meid Kristusele lähemale, nii ühendab meie osadus pühakutega meid Kristusega, kellest, justkui nende allikast ja peast, lähtub kõik arm ja Jumala rahva elu" (cf Vatikani Teine Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Kirikust, Lumen Gentium, n. 50).
ÜLAUDIENTS
P. Peetruse Väljakul
Kolmapäeval, 13. aprillil 2011
Video
Pühadus
Kallid vennad ja õed,
Viimase kahe aasta üldaudientsidel on meid saatnud paljude pühakute kujud: me oleme õppinud neid lähemalt tundma ning mõistma, et need mehed ja naised, kes oma usu, oma armastuse ja oma eluga on olnud teetähiseks nii paljudele põlvkondadele, nagu nad on ka meile, märgivad Kiriku kogu ajalugu. Pühakud väljendasid mitmesugusel viisil Ülestõusnu vägevat ja ümberkujundavat kohalolu. Nad lasksid Jeesusel nii täielikult valitseda oma elu üle, et nad võisid koos p. Paulusega öelda: "nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus" (Ga 2,20). Nende eeskuju järgimine, nende eestkoste taotlemine, nendega osadusse astumine, "toob meid Kristusele lähemale, nii ühendab meie osadus pühakutega meid Kristusega, kellest, justkui nende allikast ja peast, lähtub kõik arm ja Jumala rahva elu" (cf Vatikani Teine Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Kirikust, Lumen Gentium, n. 50).
kolmapäev, 27. juuli 2011
Samson (surn 565)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
28. juuli
Kristlik missioon
Tegemist ei ole Vana Testamendi vägimehega, vaid kuuendal sajandil elanud Walesi mungaga. Uurijad ei pea ligi kaks sajandit pärast tema surma kirjapandud elulugu kuigi usaldusväärseks.
Samson oli Illtydi (6. november) õpilane. Hiljem sai temast Caldey saare kloostri abt. Temast kujunes üks oma aja juhtivaid misjonäre Britannias, rändav kelti munk-piiskop.
Samson suri 565 ja on tänini Britannias ja Walesis populaarne pühak.
Vt. lähemalt:
teisipäev, 26. juuli 2011
Pantaleon (surn ca 305)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
27. juuli
Martüürium usu eest
Pantaleon, kelle nimi osutab, et ta hoolitses kõikide eest, oli neljanda sajandi kristlik arst, kelle praksis sisaldas ka Rooma keisri tervise eest hoolitsemist. Noorukieas pöördus ta kõrvale oma ema poolt õpetatud kristlikust religioonist ja hakkas elama ohjeldamatut poissmehe-elu. Südametunnistuse survel pöördus ta tagasi kristluse juurde ja legend räägib, et ta pööras usku ka oma paganast isa. Ta oli helde vaeste vastu, ravides neid oma teenete eest tasu küsimata, ja saavutas mitmed tervendamised palve teel.
Kui algas Diocletianuse-aegne kiriku tagakiusamine, andsid ametivennad Pantaleoni üles kui tuntud kristlase. Rooma võimud arreteerisid ta ja piinasid teda. On lugu sellest, kuidas ta võitis kohtus väljakutse halvatu ravimiseks. Sellest imest hoolimata määrati Pantaleonile surmanuhtlus. Ta naelutati puu külge ja tal raiuti pea maha 305. aasta paiku.
Väärib märkimist, et Ravellos hoitakse alal tema relikvaariumi, mis väidetavalt sisaldab tema kuivanud verd. Nagu püha Januariuse (19. september) veri, nii ka Pantaleoni oma muutub teatud päevadel taas vedelaks.
Vt. ka EWTN News lugu Madridist, kus hoitakse samuti osakest Pantaleone verest.
esmaspäev, 25. juuli 2011
Titus Brandsma (1881-1942)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
26. juuli
Mahasurutud usk
Natside sissetung Hollandisse 1940 põhjustas kirikutes palju arutlusi küsimuse üle organiseeritud vastupanust sakslastele. Nagu igas religioosses vaidluses, nii jagunesid inimesed ka selles küsimuses kaheks fraktsiooniks. Oli neid, kelle arvates katoliiklased pidid natsi okupatsiooniga koostööd tegema igal moel, mis säilitas ja suurendas kristlaste turvalisust. Teiste avates oli natsi režiim selge kurjuse ilming, millega tuli kompromissitult võidelda.
Natsidele vastanduva grupi eesotsas seisis Titus Brandsma, Hollandi karmeliitpreester ja teoloogiaprofessor. Kuna ta oli aktiivne kirjasaatja mitmetele väljaannetele, olid tema vaated tuttavad paljudele. Ta nimetas Saksamaa poliitilist kliimat "uuspaganluseks" ning kritiseeris teravalt juutide tagakiusamist.
1941 keelasid sakslased mistahes juudi õpilastel Hollandi katoliku koolides õppimise. Katoliku Keskkoolide Ühenduse presidendina väljendas Titus Brandsma avalikult oma rahulolematust. Kui natsid andsid korraduse, et kõik ajalehed peavad avaldama natsi propagandat, selgitas Brandsma isiklikult igale toimetajale, miks katoliiklik press ei saa sellega nõustuda.
Kuu aega hiljem Titus Brandsma arreteeriti. Mõne kuu pärast saadeti ta koos kahekümne seitsme tuhande teise kleerikuga Dachau koonduslaagrisse. Ebainimlikud tingimused ja julm kohtlemine ei kibestanud teda. Nende sõnul, kes teda seal tundsid ja kellel õnnestus ellu jääda, et seda tunnistada, jätkas ta palvetamist ja mediteerimist. Keegi oli kuulnud teda vangide olukorda järgmiselt kokku võtmas: "Me oleme pimedas tunnelis, millest me peame läbi tungima. Kusagil tunneli lõpus särab igavene valgus."
Olemata kunagi olnud tugeva tervisega, jäi Brandsma Dachaus väga haigeks. Valvurid saatsid ta koonduslaagri haiglasse, mis sai tuntuks oma kurikuulsate meditsiiniliste eksperimentidega. Nad tapsid Titus Brandsma happesüstiga. 1985 sai Brandsmast esimene märtrikskuulutatud natsiohver.
pühapäev, 24. juuli 2011
Jaakobus (esimene sajand)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
25. juuli
Kristusele ligi
Jaakobus töötas koos oma venna Johannesega, oma isa Zebedeusega ning vendade Peetruse ja Andreasega kalastamise-alal. See oli tõsine töö, mis nõudis märkimisväärselt vahendeid ja aega. Kui püük oli hea, säilitasid nad kala soolas ja müüsid seda kodust kaugemal.
Jaakobus vastas Kristuse kutsele ja temast sai üks kahest sellenimelisest apostlist. Kõne all olev Jaakobus oli üks kolmikust, kes oli Jeesusega kaasas Tema suurimatel vaimsetel hetkedel -- Peetruse ämma tervendamisel, Jairuse tütre elluäratamisel, Muutumise mäel, Geetsemani aias viimse palvetamise ööl. Peetruse ja Johannese kõrval oli ka Jaakobus kahtlemata Kristuse eriline sõber.
Apostlite tegude raamatus on kirjas, et ta oli esimene märter apostlite seast, et kuningas Herodes Agrippa lasi Jaakobuse, Johannese venna, mõõgaga tappa, et rahuldada kristlaste juutidest vastaseid.
Saientism ja maagia
Huvitav mõtisklus blogis Lex Christianorum looduse saientistliku manipuleerimise ja paganliku nõidumise seesmisest sarnasusest ja nende vastandumisest loomuseaduse traditsioonile.
laupäev, 23. juuli 2011
Toscana/Tüürose Kristiina (neljas sajand?)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
24. juuli
Religioosne kujutlus
Seda päeva jagavad mitu Kristiina-nimelist naist. Me võtame nad siin kokku, et illustreerida ajaloolaste ette seoses kristluse varasemate sajandite pühakulugudega ikka ja jälle kerkivat probleemi.
Ülestähendus Kristiina Mirabilise elust on täis kolmeteistkümnenda sajandi legendaarseid müstilisi juhtumusi, nagu tema istumatõusmine puusärgis ja lendamine kiriku lae alla.
Lood kahest neljanda sajandi Kristiinast on sedavõrd segunenud, et neid on võimatu lahutada. Toscana Kristiinal ja Tüürose (Foiniikia) Kristiinal on sarnased elusündmused. Uurijate arvates on Tüürose Kristiina peamiselt fiktiivne kuju, samas kui Toscana Kristiina oli tõenäoliselt tõepoolest märter oma tõelise matmispaiga ja pühamuga. Nende kahe Kristiina piinamise ja kannatuste kirjeldus on üksikasjalik ent uurijad peavad neid "ebatõenäoliseks". Pühakute kirjapandud acta spetsialistid on jõudnud seisukohale, et varased hagiograafid on kokku pannud mitmete naismärtrite lood, et anda kristlastele värsket indu. Selletaolist religioosset kirjandust tekib jätkuvalt ka meie ajal. Osa sellest on healoomuline, aga osa viib väärade ootuste kujunemisele.
reede, 22. juuli 2011
Rootsi Birgitta (1303-1373)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
23. juuli
Tegusus ja mõtlus
Birgitta koges lapsepõlvest peale müstilisi ilmutusi. Nagu Avila Teresa (15. oktoober), nii ühendas ka tema kontemplatsiooni ja tegutsemise erakordselt viljakaks eluks. Neljateistkümneaastaselt (13?) abiellus Birgitta Rootsi üliku Ulf Gudmarssoniga. Neil oli kaheksa last, kes näitavad, et vanemate ja kodu mõju ei määra alati iga lapse isiksuse ja iseloomu kujunemist. Ühest nende tütrest, Vadstena Katariinast, sai kanoniseeritud pühak. Poeg Karl aga torkas silma oma vigade ja halbade valikute poolest, põhjustades vanematele palju kurbust.
1335 sai Birgittast Rootsi kuninganna õuedaam. Töö eest kuninglikus perekonnas andis kuningas talle maad ja tühjad hooned, mida sai kasutada konvendina. Kui Ulf 1344 suri, asutas Birgitta Vadstenas Pühima Päästja Ordu.
Birgitta reisis Rooma ja hakkas hoolitsema vaeste ning haigete eest, pannes samal ajal kirja oma müstilisi kogemusi. Tema ordu oli rahalistes raskustes, kuid ta töötas edasi.
Laevahukk teekonnal Jeruusalemma, koos teatega poja traagilise surma kohta, murdsid tema tervise. Ta suri 1373, peagi pärast naasmist Rooma. Tema tütar Katariina jätkas tema tööd kongregatsiooni osas, mis sai tuntuks birgitiinide orduna. Tänapäeval on maailmas kaksteist(?) birgitiinide nunnakloostrit.
neljapäev, 21. juuli 2011
Maarja Magdaleena (esimene sajand)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
22. juuli
Pühendumine Kristusele
Maarja Magdaleena oli esimene, kes nägi ülestõusnud Issandat. Ta oli naiste eesotsas, kes avastasid, et Jeesuse haud oli tühi.
Maarja Magdaleena oli kõige tähelepanuväärsem nendest naistest, kes Jeesust Tema rännakul järgisid ja Teda toetasid. Ehkki mõned on seda väitnud, ei ole mitte mingeid tõendeid selle kohta, et ta oleks olnud prostituut. See arvamus ulatub tõenäoliselt tagasi Gregorius Suureni (3. september), kes avaldas arvamust, et Maarjat võiks samastada nimetu naisega, kes pesi oma pisaratega Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega. Kirjanikud ja laulusepad on aastaid sellest ideest kinni haaranud, mille tulemusena on rahva kujutlusvõime võtnud selle omaks kui lihtsalt fakti. Piibel ei ütle, et Kolgata oli mägi, et oli kolm idamaa tarka, või et Maarja Magdaleena oli prostituut.
Tema nimi osutab, et ta oli pärit Magdalast, väikesest külast Galilea järve läänekaldal. Magdala oli õitsev kalastus-, paadiehitus- ja kauplemiskeskus. "Maarja" (Mariam?) oli ja on jätkuvalt sageliesinev naisenimi. Uues Testamendis on mitmeid Maarjaid. Lisades tema nimele Magdaleena, osutasid autorid, millist Maarjat nad silmas peavad.
Tal oli olnud probleeme enne kohtumist Jeesusega. Luuka Evangeeliumis öeldakse meile, et temast olid välja läinud "seitse kurja vaimu". Maarja Magdaleena kui pühaku tähtsus seisneb eelkõige selles, et Kristus võis loota tema pühendunud toetusele. Ta järgnes Jeesusele Jeruusalemma, kui Ta viimast korda sinna naasis. Ta seisis risti all. Ta läks hauale. Temale olid suunatud ülestõusnud Issanda esimesed sõnad. Kurvastusest murtuna pidas ta Jeesust aednikuks. Maarja ei tundnud Teda ära kuni Jeesus tema nime lausus.
kolmapäev, 20. juuli 2011
Brindisi Lorenzo (1559-1619)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
21. juuli
Hinnaline õpetatus
Brindisi Lorenzo oli kaputsiini preester, väljapaistev piibliuurija ja jutlustaja. Mõlemad tema vanemad surid peagi pärast tema sündimist Brindisis, Itaalias. Lorenzo vanemaks saades korraldas onu talle õppimisvõimaluse Veneetsia Püha Markuse Kolledžis. Edasi asus ta õppima Padova Ülikoolis, kus ta ilmutas loomulikku andekust keelte õppimisel. 23 aastasena pühitseti Lorenzo Veneetsias preestriks.
Lorenzo keeltealane võimekus viis ta Pühakirja sügavuti uurimisele originaalkeeltes, millest ta ammutas selliseid arusaamisi, mis olid paljudel õpetlastel enne teda märkamata jäänud. Heebrea keele kiire omandamise tõttu hakkas ta jutlustama Itaalia juutide kogukondadele, saades soodsa vastuvõtu osaliseks. Samuti tegi ta katset luterlastele suunatud missiooniga.
Keisri armee kaplanina türklaste-vastases sõjas Ungaris, andis Lorenzo mõningaid taktikalisi soovitusi, mis osutusid edukaks. On kirjeldatud, kuidas ta juhtis vägesid lahingusse, hoides krutsifiksi. Mõistes, et sõjalise konflikti tulemus ei ole parim lahendus, oli Lorenzo ühtlasi edukas läbirääkija ja rahusobitaja.
Ta jäi tõsiselt haigeks diplomaatilisel missioonil Hispaaniasse ja suri Lissabonis.
Lisaks:
teisipäev, 19. juuli 2011
Kartaago Aurelius (surn. 429)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
20. juuli
Usu tugevus
Keegi ei tea kindlalt millal või kus Aurelius sündis. Meie jaoks algab tema lugu 388 paiku, mil ta oli Kartaago piiskop. Põhja-Aafrika kirikupeana oli tema juhatuse all tõenäoliselt umbes 500 kohalikku piiskoppi.
P. Augustinus (28. august) oli Aureliuse sõber ja usaldusalune. Kahtlemata aitasid nende jutuajamised kristliku õpetuse üle kaasa Aureliuse vastuseisule erinevatele väärõpetustele, mis Kirikut viienda sajandi alguses vaevasid. Mõned tema doktrinaalsetest vastastest käitusid agressiivselt, ajendades Aureliust riigivõime appi kutsuma. Ta suri küpses eas. Kaasaegsed ülistasid tema iseloomu ja tegusid.
esmaspäev, 18. juuli 2011
Macrina noorem (ca 327-379)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
19. juuli
Kristlik mõju
Macrina on näide religioosse perekonnaelu väärtusest. Tema vanematest said kanoniseeritud pühakud, samuti tema vendadest Basileus Suurest (2. jaanuar), Sebaste Peterist ja Nyssa Gregoriusest, kes pani kirja oma mälestused nende ühisest elust, meenutades oma vanema õe ehedat usku ja pühendumist.
Macrina sündis neljanda sajandi alguses Kapadookia Kaisareas. Kahteistaastaselt kihlasid vanemad ta noormehega, kes suri enne abiellumist. Macrina kuulutas end leseks ega andnud mingit lootust teistele noormeestele, kes tema vastu huvi tundsid. Ta veenis oma leseksjäänud ema elama pigem lihtsat elu kui nautima nende päranduse luksust. Kui tema ema suri, muutis Macrina perekonna valduse kõigist ühiskonnakihtidest pärit naiste konvendiks.
Tema vend Gregorius naasis koju 379, leides Macrina haigena, aheldatud lavatsile, mida ta kasutas voodina. Vend ja õde vestlesid pikalt elu ja surma üle. Macrina hämmastas suurt teoloogi oma taipamuste sügavusega vaimsetes asjades. Tema märkused näisid Gregoriusele olevat "rohkem kui inimlikud". Ta jäi õe juurde kuni viimase surmani, kuuldes tema palvet: "Oo igavene Jumal, kelle poole ma olen end suunanud oma emaüsast saadik, saada oma särav ingel mind juhatama kosutuse paika, kus vaiksed veed voolavad pühade isade süles. Leitagu mind Sinu ees, kui ma kord oma keha maha jätan. Võta mu hing vastu oma kätesse, süütu ja plekituna, kui Sinu ette toodud ohver.
Macrina surma järel viis Nyssa Gregorius läbi tema matusetalituse.
Lisaks:
- Nyssa p. Gregorius, Macrina elu
- Nyssa p. Gregorius, Kahekõne hingest ja ülestõusmisest
- Vanem Butler's
- Catholic Encyclopedia
pühapäev, 17. juuli 2011
Philastrius (surn ? 387)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
18. juuli
Leebus
Oma elu alustamise järel Hispaanias liikus Philastrus Itaaliasse, kus võttis vastu nimetamise Brescia piiskopiks. Tema teenimine piiskopina sattus Kristuse loomust ja tööd väärastava ariaanide hereesia vastase võitluse kõrgpunkti. Tänini on säilinud raamat, milles ta kummutab ariaanlust. Samuti on ta koostanud täieliku loetelu hereesiatest, mis kolme esimese sajandi jooksul Kiriku õpetust püüdsod väärastada. Augustinus (28. august) kohtus Philastrusega Milaanos umbes 383 ja mainib teda ka ühes oma raamatuist. philastrus suri neljanda sajandi lõpus. Tema järgalseks pühitsetud piiskop ülistas teda tema "mõõdukuse, tasaduse ja leebuse pärast teiste vastu".
Lisaks:
18. juuli
Leebus
Oma elu alustamise järel Hispaanias liikus Philastrus Itaaliasse, kus võttis vastu nimetamise Brescia piiskopiks. Tema teenimine piiskopina sattus Kristuse loomust ja tööd väärastava ariaanide hereesia vastase võitluse kõrgpunkti. Tänini on säilinud raamat, milles ta kummutab ariaanlust. Samuti on ta koostanud täieliku loetelu hereesiatest, mis kolme esimese sajandi jooksul Kiriku õpetust püüdsod väärastada. Augustinus (28. august) kohtus Philastrusega Milaanos umbes 383 ja mainib teda ka ühes oma raamatuist. philastrus suri neljanda sajandi lõpus. Tema järgalseks pühitsetud piiskop ülistas teda tema "mõõdukuse, tasaduse ja leebuse pärast teiste vastu".
Lisaks:
laupäev, 16. juuli 2011
Pavol Gojdič (1888-1960)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
17. juuli
Kartmatu usk
Prešov asub Ida-Slovakkia muljetavaldavate, lumega kaetud mägede vahel. Peter Gojdič sündis selle linna lähedal 1888, kreeka-katoliku preestri pojana. 1907 alustas ta teoloogiaõpinguid Prešovis, lõpetas need Budapestis 1911 ja ordineeriti preestriks. Mõnda aega teenis ta kogudusepreestri abilisena oma isa kirikus. Ta andis oma tõotused Püha Basileus Suure Ordus Černecia Horas 1922, võttes nimeks Pavol. Ta ütles: "Jumala abiga tahan ma olla isaks orbudele, toeks vaestele ja lohutajaks vaevatutele." 1927 sai Pavolist Prešovi piiskop.
Tema saavutused Prešovis avaldasid muljet. Ta ehitas lastekodusid, asutas kreeka-katoliku kooli, rajas uusi kogudusi ning kasutas tõhusalt trükivõimalusi Kiriku töö edendamiseks. 1946 kinnitati ta Tšehhoslovakkia piiskopiks.
Kui kommunistid 1948 võimu haarasid, alustasid nad kreeka-katoliku kiriku tõsist allasurumist. Poliitilistel põhjustel tahtsid nad kõrvaldada igasugused suhted Roomaga. Piiskop Gojdič keeldus selle plaaniga kaasa töötamast, lükates tagasi pakkumise tema poliitiliselt soositud kohtlemiseks. Nagu väga paljud teised läbi ajaloo, kuulutas ta kindlalt: "Ma ei hakka oma usku salgama. Ärge isegi tulge mu jutule." Kommunistlik partei vastas kreeka-katoliku kiriku keelustamisega 1950 ja piiskop Pavoli vangistamisega. Avalikuks farsiks muudetud kohtuprotsessil mõisteti ta järgmisel aastal süüdi reetmises. Võimud määrasid talle karistuse ilma tingimisi vabastamise võimaluseta, jätsid ta ilma kõigist kodanikuõigustest ja kohtlesid teda aastaid alandavalt. Talle öeldi, et ta vabastataks vanglast, kui ta nõustuks hakkama Tšehhoslovakkia õigeusu kiriku patriarhiks. Ta vastas, et tema südametunnistus ei lubaks seda. Pavol jäi vangi ja rasked olud nõrgendasid jätkuvalt tema tervist. Oma viimased elukuud veetis Pavol Leopoldovi vanglahaiglas, kus ta suri 17. juulil 1960. Ta maeti vangla kalmistule lihtsa tähise alla, millel oli vaid number 681. 1968 kaevati tema säilmed välja ja maeti ümber. 1990 asetati tema säilmed Prešovi kreeka-katoliku Püha Ristija Johannese katedraali kabelisse. Pavol kuulutati õndsaks 2001 ja tema kanoniseerimisprotsess jätkub.
Lisaks: Vatikani lehelt
reede, 15. juuli 2011
Sündmustest Shantous
Eile konsekreeriti Shantous, Hiina Guandongi regioonis illegitiimselt piiskopiks isa Joseph Huang Bingzhang. Konsekratsioonil sunniti osalema mitmeid paavstiga ühenduses olevaid piiskoppe. Püha Tooli avaldus. Vt. ka eelmist lugu.
Antiookia Eustathios (surn. ca 335)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
16. juuli
Vastuseis
Eustathiosest sai Boera (Beroea, hiljem Aleppo, eesti Halab) piiskop Süürias AD 270 (teistel andmetel on 270 sünniaasta; 320 sai piiskopiks, Tom). Ta kasvas üles Pamfüülias, ent peale selle ei tea me tema kujunemisest suurt midagi. Pärast viitkümmend kolme (st AD 323, teistel andmetel 325, Tom) aastat piiskopina võttis Eustathios vastu nimetamise Antiookia patriarhiks. Patriarhina osales ta kuulsal Nikaia kirikukogul, kus ühines teistega Ariuse hereetilise õpetuse vastu.
Paraku saavutasid ariaanid kontrolli Antiookia kiriku üle ja tagandasid Eustathiose. Ta suri pagenduses Traakias umbes 335 (mõningatel andmetel 336, 337 ja ka 360). Võitlus võimu ja õpetuse kontrollimise eest Antiookias jätkus veel aastaid pärast tema surma.
Lisaks:
Sündmustest Leshanis
Seoses isa Paul Lei Shiyini illegitiimse piiskopikspühitsemisega 29. juunil Leshanis, Hiinas, mille Püha Tool hukka mõistis, teavitab Rahvaste Evangeliseerimise Kongregatsioon vastuseks usklike küsimustele järgmist (Fidese blogist):
neljapäev, 14. juuli 2011
Quaestio disputata de anima I
Tõlketoorik (väga toores ja üsna literaalne) Aquino püha Thomase traktaadist inimese hinge kohta. See on põhjalikum versioon, millest vaid osa kajastub Summas. Ladina tekst ja numeratsioon pärinevad Corpus thomisticumist.
Bonaventura (ca 1218-1274)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
15. juuli
Järgimine ja juhtimine
Legendi järgi andis Bonaventurale selle nime Assisi Franciscus (4. oktoober). Tema tegelik nimi oli Giovanni di Fidanza. Nelja-aastaselt oli ta tõsiselt haigestunud ja vanemad viisid ta võimalikuks tervendamiseks kuulsa pühamehe juurde. Kui poiss paranes, hüüatas Franciscus "bouna ventura" (hea õnn).
Bonaventura astus frantsikaanlaste ordusse 1238 ja tõsis peagi juhtpositsioonile. On raske ette kujutada, et frantsiskaanlaste seas oleks sisemist rivaalitsemist ja vastuhakku, aga nii see just oli, kui Bonaventura nendega liitus. Franciscus oli kümne aasta eest surnud ja frantsikaanlased lõhenenud. Üks rühmitus nimetas end "spirituaalseteks", sest nad tahtsid säilitada vaesust sellisena, nagu Franciscus seda oli praktiseerinud, ega tundnud vajadust keskse juhtimise järele. Teine rühmitus tahtis askeetlikku rangust leevendada, ja võtta pehmema suuna. Bonaventura nägi kõvasti vaeva, et tuua mõlemad äärmused kokku vastuvõetavale keskteele. See, mida ta saavutas, oli piisavalt tähelepanuväärne, et pälvida talle frantsiskaanide "teise rajaja" nimetust.
Bonaventura kirjutised on koondatud tänapäeval üheksasse köitesse. Tema teosed sisaldavad kaht püha Franciscuse elulugu. Ta ei väida, nagu ta oleks pühakut isiklikult tundnud, küll aga pakub allika oma tervenemise legendile. "Ma mäletan ikka veel selgelt, et kui ma olin alles poisike, kisti mind tema eestpalve ja teenete läbi tagasi surma lõugade vahelt."
Kirjutises "Vaimu teekond Jumala juurde" püüab Bonaventura väljendada Franciscuse kogemust filosoofia keeles:
Õnnelikkus on kõrgeima hüve nautimine. Kuna kõrgeim hüve on meist ülemal, peame enne kui õnnelikuks saame, tõusma enesest kõrgemale. See on pigem vaimne kui füüsiline ülenemine ja me ei saa tõusta enesest kõrgemale muidu, kui meid peab tõstma vägi, mis on suurem, kui me ise."Elu puu" on väike hardusraamat, mis juhatab lugejaid mõtisklema Kristuse elu üle. "Kristuse kogemused", kirjutab Bonaventura, "on nagu puu oksad, millelt me saame noppida väärtuslikke vilju, nagu alandlikkus, pühadus, kannatlikkus, kaastunne ja ustavus." Bonaventura palus: "Hea Jeesus, ehkki ma ei vääri seda, anna mulle võime mõtiskleda oma vaimus Sinu kogemuste üle. Ma ei viibinud Risti all, aga luba mul mõtiskleda Sinu kannatuse tunnist, nagu seda tundsid Su ema ja kahetsev Magdalena."
Aasta enne Bonaventura surma leidis aset juhtum, mis ilmutab meile kaunilt tema iseloomu, nagu paljud teisedki sündmused. 1273 määras paavst Gregorius X ta Albano kardinal-piiskopiks. Kui saabus delegatsioon, mis tõi talle punase kardinalimütsi ja teised kõrge ametiga kaasnevad tunnusmärgid, pesi Bonaventura kloostri köögis nõusid. Ta lasi hämmastunud ja segaduses saadikutel oodata kuni tema töökord köögis lõpule jõudis. Tema põhimõtteks oli: "Religioon on tavaliste asjade tegemine täiuslikult" (mõeldud on ilmselt religiooni-voorust -- võib-olla religioossus? Tom). Kui me ei saa korda saata suuri asju, saame teha tavalisi asju suurel moel.
kolmapäev, 13. juuli 2011
Camillo de Lellis (1550-1614)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
14. juuli
Asjade muutmine
Camillo ema oli tema sündides küpses eas, kuuekümnene. Tema rasedust peeti üleüldiselt imeks. Sünnitustuhud algasid ajal, mil ta viibis jumalateenistusel Bucchianicos, Abruzzo piirkonnas Itaalias, ja ta otsustas minna lähedalasuvasse talli ning pakkuda esimeseks hälliks oma lapsele heinasõime, nagu oli olnud ühel teisel, keda ta teadis. Kindlasti pidi see tema küpse ea laps olema püha ja määratud saama pühakuks.
Kui paljud pühad naised on pidanud meeleheites nägema, kuidas nende lapsed kasvavad üles tehes halbu valikuid! Camillost kujunes ebameeldiva temperamendiga ja hasartmängu kiindunud nooruk. Kõva kaklejana astus üle kahe meetri pikkune mees Veneetsia armeesse ning läks koos isaga võitlema türklaste vastu. Valuline haavand jalas (mis kunagi ei paranenudki) sundis teda teenistusest loobuma ning viis ta Rooma San Giacomo haiglasse. Ravi eest tasumiseks töötas Camillo haiglas abilisena. Tema äkiline temperament aga ei sobinud haigla pidajatele ning peagi saatsid nad ta tagasi tänavale ... ja sõjaväkke.
Hasartmängu- ja alkoholisõltuvus viis Camillo üha sügavamale langusse. Ta kaotas kõik, isegi särgi seljast, ning pidi vastu võtma töö kaputsiini vennaskonna abitöölisena nende uue konvendi ehitusel. See keskkond päästis valla allasurutud teadlikkuse Jumalast ja ta otsustas oma käitumist muuta. Kui ehitus kaks aastat hiljem valmis sai üritas ta saada kaputsiini vennaskonna liikmeks, ent haavand jalal muutis selle võimatuks.
Naastes San Giacomo haiglasse, töötas Camillo palavikuliselt haigete eest hoolitsedes, et parandada oma reputatsiooni. Meie praegune ettekujutus haiglast ei ole kohane mõistmaks kuueteistkümnendal sajandil Itaalia haiglas valitsenud tingimusi. Need olid sageli räpased paigad. Keegi ei oodanudki eriti paranemist. Halvasti ettevalmistatud töötajatel oli vähe meditsiinilisi teadmisi. Tegemist oli karmide inimestega ja haigete väärkohtlemine oli igapäevane nähtus. Camillo otsustas, et on aeg suhtuda haigetesse ja surijatesse armastuse ja austusega. Ta nägi haigla igas patsiendis Kristust. Ta hakkas hoolitsema haigete korraliku toitlustamise eest, püüdis tagada neile värsket õhku, päiksepaistet, puhtust, ning eraldada nakkusohtlikut haiged. Tulemused näisid olevat imelised. Camillost sai haigla ülevaataja.
1584 (83?) pühitseti Camillo preestriks. Oma nõuandja, Filippo Neri (26. mai), ettepanekul asutas ta hooldajameeste kongregatsiooni. "Hea Surma Regulaarkleerikud, Haigete Teenijad" tõotasid teenida haigeid haiglates, kodudes ja vanglates. Mõned "kamillaanid" teenisid seitsmeteistkümnenda sajandi künnisel Ungari ja Horvaatia lahinguväljadel, olles ajaloo esimesed sõjaväe-meedikud (ja esimesed, kes kandsid oma rüül punast risti). Paljud kaotasid elu hoolitsedes katkunakatunute eest.
Hoolimata iseenese kroonilisest ja valulisest haigusest, hoolitses Camillo isiklikult haigete eest kuni oma surmani Genovas 1614. Selleks ajaks oli ta saanud piisavalt annetusi kaheksa haigla ehitamiseks ja viieteistkümne oma ordu maja asutamiseks. Tema ema oleks pidanud elama sajakahekümne nelja aastaseks, et näha, milliseks kujunes Camillo elu. Meil pole andmeid Camillo ema surma täpse aja kohta, ent võime loota, et ta elas vähemalt niikaua, et näha tema pöördumist parema elu poole San Giacomos.
--------------------------
Põhjalikum versioon Camillo elust.
teisipäev, 12. juuli 2011
Heinrich II (973-1024)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
13. juuli
Kristuse mõju
Heinrich, viimane saksi keisritest, sündis Baieris, Saksamaal. Paavst kroonis ta imperaatoriks 1014. Võideldes korra eest Saksamaal ja selle vägevuse taastamise eest, püüdis ta ühtlasi reformida ja ümber kujundada kristlikku Kirikut. Ta laskis ehitada katedraali Bambergi ja rajas kloostreid. Teda veetles Benedictuse (11. juuli) reeglistik ning ta toetas seda energiliselt, kuna tegi Itaalias, Montecassino kloostris, läbi imelise tervenemise.
Heinrich suri 1024, jäädes kristliku poliitilise juhi säravaks eeskujuks.
Lisaks: Vanem ja palju põhjalikum Butler's
13. juuli
Kristuse mõju
Heinrich, viimane saksi keisritest, sündis Baieris, Saksamaal. Paavst kroonis ta imperaatoriks 1014. Võideldes korra eest Saksamaal ja selle vägevuse taastamise eest, püüdis ta ühtlasi reformida ja ümber kujundada kristlikku Kirikut. Ta laskis ehitada katedraali Bambergi ja rajas kloostreid. Teda veetles Benedictuse (11. juuli) reeglistik ning ta toetas seda energiliselt, kuna tegi Itaalias, Montecassino kloostris, läbi imelise tervenemise.
Heinrich suri 1024, jäädes kristliku poliitilise juhi säravaks eeskujuks.
Lisaks: Vanem ja palju põhjalikum Butler's
esmaspäev, 11. juuli 2011
Veronica (esimene sajand)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
12. juuli
Kaastunne
Veronicat ei mainita Uues Testamendis üheski kohas. Lugu Veronicast on vaga legend, mille juured ulatuvad tagasi neljandast või viiendast sajandist pärit Nikodeemuse Evangeeliumisse. On tehtud mõningaid katseid samastada teda Evangeeliumi nimetute naistega, ent tõenäoliselt tuleneb tema nimi temaga seostatud imest. Vera icon tähendab "tõeline kujutis", ja lugu pajatab, et ta seisis Via Dolorosal, kui Jeesus Kolgata teel oma risti raskuse all kokku varises. Õrnalt pühkis ta oma rätikuga Tema nägu. Hiljem märkas ta, et rätikul, mida ta kasutas, oli talletunud Jeesuse näojoonte selge kujutis. Veronica lugu leidis koha Ristitee peatustes, vagadusharjutuses, mis aitab patukahetsejal paastu ajal kujutleda end Kristuse kannatustes osalejana.
Veronica legend ei osuta, nagu oleks ta olnud Jeesuse järgija. Ta vastas lihtsalt kaastundlikult kannatavale inimesele. Tal polnud aimugi, kes võis olla see hukkamisele talutatav kurjategija, kuni ta avastas Jeesuse näo oma rätiku imelisel ikoonil.
pühapäev, 10. juuli 2011
Nursia Benedictus (ca 480-550)
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
11. juuli
Palve ja töö
Tasakaalustatud elus on koos palve, õppimine, töö, kogukondlik tegevus ja lõõgastus. Nursia Benedictus näitab meile elu kooskõlas Jumala ja maailmaga. Vähesed on jätnud enesest sedavõrd kustutamatu märgi kui tema, pannes kirja benediktiinide reeglistiku.
Benedictus kasvas üles väljapaistvas itaalia perekonnas. Tema õde oli püha Scholastica (10. veebruar). Benedictuse elu kohta on säilinud vähe üksikasju. Eluloolise materjali esmaseks allikaks on Gregorius Suure (3. september) poolt kirja pandud kuulus elulugu.
Gregorius räägib meile, et Benedictus alustas oma haridusteed Roomas, ent teiste sealsete õpilaste moraalne lodevus muutus tema jaoks väljakannatamatuks. Benedictus lahkus koolist, loobus oma perekondlikust pärandist ning asus aktiivselt Jumalat otsima. Tõmbudes koopas Subiaco lähistel üksindusse, püüdis ta saavutada rahu ja vaikust. Teised sarnaste püüdlustega otsijad kogunesid järk-järgult tema ümber ja tõstsid ta piirkonna monastilise kogukonna juhiks. Ent mungad hakkasid peagi vastu Benedictuse rangele korrale ja püüdsid, Gregoriuse sõnul, mürgitada tema veini. Benedictus pääses ime läbi ja pöördus tagasi üksindusse oma koopas.
Ent teised otsisid jätkuvalt Benedictuselt juhatust. Inimloomuse hämmastava mõistmise tõttu omistati talle võime lugeda mõtteid ja hingesügavusi. Munklus veetles teda ja ta oli entusiastlik nii erakute kui munkade suhtes, kes elasid kogukondades, jagades üksteisega palvet ja tööd. Aja jooksul organiseeris ta kaksteist sellist väikest kogukonda. 529 rajas Benedictus kuulsa Montecassino kloostri. Sealsamas lähedal asutas tema õde Scholastica religioosse kogukonna naiste jaoks.
Benediktiini reeglistik asetab rõhu põhimõttele ora et labora (palve ja töö). Selles tauniti äärmuslikku askeetlust. Olgugi range, oli Benedictus leebe ja paindlik. Enesedistsipliin, arvas ta, peab olema pigem sisemine kui väline. Benediktiini reeglistik rõhutab seda, pakkudes tõepoolest tõhusa kava organiseeritud eluks ühiselt töötavas kogukonnas. Võistlemisel pühaduses polnud mingit kohta pühendunute seas, kes olid võrdsed ja alandlikult pühendunud kogu grupi tugevusele. Tänapäeva treener ütleks, et ta toetas meeskonnatööd.
Asjaolu, et benediktiini reeglistik on kaunilt tasakaalustatud, väldib äärmusi, ja on mõeldud pigem tavalistele inimestele, kui vähestele kangelastele, võimaldas sel kujuneda monastilise elu korralduse aluseks kogu Euroopas ja kaugemalgi. Benedictuse ajast peale on benediktiinide vaiksed grupid elanud korrastatult ja viljakalt keset lagunevat tsivilisatsiooni.
Kui Benedictus suri, maeti ta oma püha õe kõrvale.
11. juuli
Palve ja töö
Tasakaalustatud elus on koos palve, õppimine, töö, kogukondlik tegevus ja lõõgastus. Nursia Benedictus näitab meile elu kooskõlas Jumala ja maailmaga. Vähesed on jätnud enesest sedavõrd kustutamatu märgi kui tema, pannes kirja benediktiinide reeglistiku.
Benedictus kasvas üles väljapaistvas itaalia perekonnas. Tema õde oli püha Scholastica (10. veebruar). Benedictuse elu kohta on säilinud vähe üksikasju. Eluloolise materjali esmaseks allikaks on Gregorius Suure (3. september) poolt kirja pandud kuulus elulugu.
Gregorius räägib meile, et Benedictus alustas oma haridusteed Roomas, ent teiste sealsete õpilaste moraalne lodevus muutus tema jaoks väljakannatamatuks. Benedictus lahkus koolist, loobus oma perekondlikust pärandist ning asus aktiivselt Jumalat otsima. Tõmbudes koopas Subiaco lähistel üksindusse, püüdis ta saavutada rahu ja vaikust. Teised sarnaste püüdlustega otsijad kogunesid järk-järgult tema ümber ja tõstsid ta piirkonna monastilise kogukonna juhiks. Ent mungad hakkasid peagi vastu Benedictuse rangele korrale ja püüdsid, Gregoriuse sõnul, mürgitada tema veini. Benedictus pääses ime läbi ja pöördus tagasi üksindusse oma koopas.
Ent teised otsisid jätkuvalt Benedictuselt juhatust. Inimloomuse hämmastava mõistmise tõttu omistati talle võime lugeda mõtteid ja hingesügavusi. Munklus veetles teda ja ta oli entusiastlik nii erakute kui munkade suhtes, kes elasid kogukondades, jagades üksteisega palvet ja tööd. Aja jooksul organiseeris ta kaksteist sellist väikest kogukonda. 529 rajas Benedictus kuulsa Montecassino kloostri. Sealsamas lähedal asutas tema õde Scholastica religioosse kogukonna naiste jaoks.
Benediktiini reeglistik asetab rõhu põhimõttele ora et labora (palve ja töö). Selles tauniti äärmuslikku askeetlust. Olgugi range, oli Benedictus leebe ja paindlik. Enesedistsipliin, arvas ta, peab olema pigem sisemine kui väline. Benediktiini reeglistik rõhutab seda, pakkudes tõepoolest tõhusa kava organiseeritud eluks ühiselt töötavas kogukonnas. Võistlemisel pühaduses polnud mingit kohta pühendunute seas, kes olid võrdsed ja alandlikult pühendunud kogu grupi tugevusele. Tänapäeva treener ütleks, et ta toetas meeskonnatööd.
Asjaolu, et benediktiini reeglistik on kaunilt tasakaalustatud, väldib äärmusi, ja on mõeldud pigem tavalistele inimestele, kui vähestele kangelastele, võimaldas sel kujuneda monastilise elu korralduse aluseks kogu Euroopas ja kaugemalgi. Benedictuse ajast peale on benediktiinide vaiksed grupid elanud korrastatult ja viljakalt keset lagunevat tsivilisatsiooni.
Kui Benedictus suri, maeti ta oma püha õe kõrvale.
laupäev, 9. juuli 2011
Dukla Jan
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
10. juuli
Dukla Jan (1414-1484)
Jutlustamis-teenimine
Jani sünnikoht Dukla asub Poolas, Tarnowi lähedal. Noore mehena elas ta eremiidina oma kodulinna lähistel, ent 1440 liitus Lwówi (nüüdne Lviv) konventuaalide-frantsiskaanidega. Ta teenis jutlustaja ja kohaliku ülemana kuni liitumiseni observantide-frantsikaanidega 1463. Poolakad kutsusid seda gruppi "bernardiinideks".
Suure kannatlikkuse ja armastusega pühendas Jan end ülejäänud elu jooksul jutlustamisele ja teenimisele saksa kogudustes. Ta jätkas kuulutamist kantslist isegi nägemise kaotamise järel. Poliitiliste piiride muutumised Euroopa selles osas järgmise viie sajandi jooksul nihutasid Dukla Jani kanoniseerimise edasi kuni 1997. aastani.
Peapiiskop Dolan NY "homoabielu" seadustamisest
Oma järelhüüdes "homoabielu" seadustamisele New Yorki osariigis kirjutas peapiiskop Timothy Dolan:
Kas poleks õige loobuda riiklikust abielutunnistusest, kui asi ükskord sinnamaale jõuab? Kui riik sülitab abielule, pistes selle ühte patta seksuaalsete väärastumustega, kaotab "abielu" riiklik tunnustamine oma tähenduse. Või pigem omandab negatiivse tähenduse. Näib olevat õige seda siis ka selgelt väljendada, nõudes oma abielu riiklikust registrist kustutamist. Seda enam, et isegi praegune seaduslik abielu, nii nagu seda riiklikult registreeritakse, ei ole sisuliselt ammu enam abielu, vaid majanduslik koostööleping.
Almost two weeks ago — hauntingly, on the Feast of the Birth of John the Baptist, whom King Herod would behead because the saint dared to defend the God-given truth about marriage — our state sadly attempted a re-definition of marriage. Is there anything left to say?
Yes.
[...]
So, we try our best to witness to the truth, encouraging our married couples and their kids to be loving, radiant, “lights to the world.” We acknowledge that, as St. Augustine taught, if something is wrong, even if everybody else is doing it, it’s still wrong; and, if something is right, even if nobody else is doing it anymore, it’s still right. Like St. Thomas More, we’re willing to take the heat and even lose our head from following a conscience properly formed by God’s revelation and the teaching of His Church, even if it is politically incorrect, and clashes with the King’s demands to re-define marriage.
Kas poleks õige loobuda riiklikust abielutunnistusest, kui asi ükskord sinnamaale jõuab? Kui riik sülitab abielule, pistes selle ühte patta seksuaalsete väärastumustega, kaotab "abielu" riiklik tunnustamine oma tähenduse. Või pigem omandab negatiivse tähenduse. Näib olevat õige seda siis ka selgelt väljendada, nõudes oma abielu riiklikust registrist kustutamist. Seda enam, et isegi praegune seaduslik abielu, nii nagu seda riiklikult registreeritakse, ei ole sisuliselt ammu enam abielu, vaid majanduslik koostööleping.
reede, 8. juuli 2011
Paolina
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
9. juuli
Paolina (1865-1942)
Kannatav teenimine
Paolina sündis Trentos, Itaalias. Vanemad panid talle nimeks Amabile Wisenteiner, ja võtsid ta kaasa Brasiiliasse, kui ta oli kümne aastane. Seal võtsid immigrantide perekonna vastu jesuiit-misjonärid, kes aitasid suuresti kujundada tema varast vaimset arengut. Viieteistkümneselt asus ta elama maamajja p. Georgi kabeli lähedale Vigolos, Brasiilias, et hoolitseda vähki sureva naise eest. Jesuiidid olid selgitanud, et seal kogukonnas on suur vajadus sedaliiki teenimise järele. Vastuseks asutasid Amabile ja kaks tema sõpra, Virginia ja Teresa, 1895 Pärispatuta Saamise Väikesed Õed. Amabile võttis nüüd ordunimeks Jeesuse Kannatava Südame Paolina.
Ehkki häiritud teatud kiriklikest manööverdustest ja võimuvõitlusest, ütles Paolina: "Jumala ligilolu on minus sedavõrd lähedane, et näib olevat võimatu seda kaotada. See ligiolu teeb mu hingele sellist rõõmu, et ma ei suuda seda kirjeldada." 1938 hakkas ta kogema diabeedist tulenevaid komplikatsioone, mis viisid sõrme, ja hiljem parema käsivarre amputeerimisele. Oma viimastel elukuudel oli Paolina täielikult pime. Ta suri 9. juulil 1942 São Paulos. Paolinast sai Brasiilia esimene kanoniseeritud pühak.
neljapäev, 7. juuli 2011
Aquila ja Priscilla
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
8. juuliAquila ja Priscilla (esimene sajand)
Koos töötamine
Abikaasad Aquila ja Priscilla olid Pauluse (29. juuni) kaaslased Korintoses ja Efesoses. Aquila oli juut, ent Priscilla võis olla roomlanna. Mõlemal on ladina nimi, mis viitab ühendusele Roomaga. Nagu Paulus, teenisid ka nemad elatist elukutseliste telgivalmistajatena. Mõned on oletanud, et Aquila võis olla varem Pauluse alltöövõtja. Aquila ja Priscilla kodu oli kahtlemata piisavalt ruumikas külaliste mahutamiseks. Nüüd töötasid nad koos Paulusega, mitte telgivalmistajatena, vaid evangelistide ja kristlike õpetajatena.
Pärast kuulamist kohtus, lahkus Paulus Korintosest Efesosse, võttes Aquila ja Priscilla enesega kaasa. Kui Paulus liikus edasi Jeruusalemma poole, jäi see püha abielupaar teenima Efesosse. Nad kohtusid Apollosega Aleksandriast, aruka kristlasega, kes teadis vähe sellistest õpetustest nagu ristimine. Aquila ja Priscilla tutvustasid Apollosele kristliku õpetuse aluseid. Me ei saa olla kindlad täpsetes asjaoludes, ent kirjas roomlastele kirjutas Paulus, et Aquila ja Priscilla võtsid tema pärast enese peale suure ohu.
Kristlikus traditsioonis on tõendeid, et Priscilla oli toimekam ja võimekam kui tema abikaasa. Nende nimedepaari järjestus pöördub aja jooksul ümber. Mõned piibliuurijad on isegi arvanud, et Priscilla võib olla heebrealaste kirja autor.
kolmapäev, 6. juuli 2011
Willibald
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
7. juuli
Willibald (ca 700-781)
Ustav teenimine
Pärinedes Inglismaalt, Wessexist, tutvus Willibald juba noores eas monastilise eluga. 722 ühines ta oma vennaga pikal teekonnal Rooma, Jeruusalemma ja Konstantinoopolisse. Kirjapandud lugu tema külaskäikudest Jeesus Kristusega seotud paikadesse oli esimene anglo-saksi reisikiri. 730 asus ta Itaaliasse, Montecassino kloostrisse, mille Petronax (6. mai) oli uuendanud, ja jäi sinna kümneks aastaks.
Bonifaciuse (5. juuni) kutsel läks Willibald Saksamaale, kus ta ordineeriti ja 742 sai temast Eichstätti piiskop. Ta teenis seal piiskopina 45 aastat, surres 781 loomulikku surma. Tema hauda saab külastada Eichstätti katedraalis.
7. juuli
Willibald (ca 700-781)
Ustav teenimine
Pärinedes Inglismaalt, Wessexist, tutvus Willibald juba noores eas monastilise eluga. 722 ühines ta oma vennaga pikal teekonnal Rooma, Jeruusalemma ja Konstantinoopolisse. Kirjapandud lugu tema külaskäikudest Jeesus Kristusega seotud paikadesse oli esimene anglo-saksi reisikiri. 730 asus ta Itaaliasse, Montecassino kloostrisse, mille Petronax (6. mai) oli uuendanud, ja jäi sinna kümneks aastaks.
Bonifaciuse (5. juuni) kutsel läks Willibald Saksamaale, kus ta ordineeriti ja 742 sai temast Eichstätti piiskop. Ta teenis seal piiskopina 45 aastat, surres 781 loomulikku surma. Tema hauda saab külastada Eichstätti katedraalis.
teisipäev, 5. juuli 2011
Maria Goretti
Raamatust: Butler's Lives of the Saints
6. juuli
Maria Goretti (1890-1902)
Süütus
Seksuaalne ahistamine on teema, mida paljud religioossed inimesed parema meelega väldiksid, ent see on valdavam, kui me ette kujutame. Maria Goretti lugu, traagiline nagu see on, teenib kahte ülesannet -- on nii meeldetuletuseks kui ka inspireerijaks.
Maria oli itaalia talupidajate tütar, sündinud Ancona lähistel. Ta ei olnud just särav laps, ometi oli ta rõõmsameelne ja pühendunud. Tema isa suri, kui ta oli kümnene ja ema käis tööl, jättes Maria koju majapidamistöid tegema.
Kaheksateistkümneaastane naaber Alessandro Serenelli hakkas Mariale külge lööma. Maria tõrjuv hoiak ärritas Alessandrot kuni sinnamaani, et ta üritas sundida teda alistuma, ähvardades teda noaga. Neiu võitles vastu kogu oma jõuga, ja noormees pussitas teda korduvalt võitluse ajal. Maria viidi haiglasse, ent olles Alessandrole andestanud ja väljendanud muret tema perekonna pärast, suri ta järgmisel päeval. Ometi ei lõpe tema lugu sellega.
Alessandrole määrati pikk vanglakaristus. Kaheksa aastat pärast Maria tapmist nägi ta und, et Maria korjas tema jaoks lilli. Unenägu oli elav ja häiriv. Alessandrost, kes oli olnud vaenulik ega olnud oma tegu kahetsenud, sai kristlane. Kui ta kakskümmend seitse aastat hiljem vanglast vabastati, oli Alessandro täielikult muutunud.
Tema esimeseks sammuks vabanemise järel oli külaskäik Maria ema juurde, et temalt andestust paluda. 1937. aasta jõulupühal võttis Alessandro koos Maria emaga vastu armulauda. Koos veerand miljoni inimesega seisis ta P.Peetruse väljakul, kui Maria kanoniseeriti pühakuks 1950. aastal.
6. juuli
Maria Goretti (1890-1902)
Süütus
Seksuaalne ahistamine on teema, mida paljud religioossed inimesed parema meelega väldiksid, ent see on valdavam, kui me ette kujutame. Maria Goretti lugu, traagiline nagu see on, teenib kahte ülesannet -- on nii meeldetuletuseks kui ka inspireerijaks.
Maria oli itaalia talupidajate tütar, sündinud Ancona lähistel. Ta ei olnud just särav laps, ometi oli ta rõõmsameelne ja pühendunud. Tema isa suri, kui ta oli kümnene ja ema käis tööl, jättes Maria koju majapidamistöid tegema.
Kaheksateistkümneaastane naaber Alessandro Serenelli hakkas Mariale külge lööma. Maria tõrjuv hoiak ärritas Alessandrot kuni sinnamaani, et ta üritas sundida teda alistuma, ähvardades teda noaga. Neiu võitles vastu kogu oma jõuga, ja noormees pussitas teda korduvalt võitluse ajal. Maria viidi haiglasse, ent olles Alessandrole andestanud ja väljendanud muret tema perekonna pärast, suri ta järgmisel päeval. Ometi ei lõpe tema lugu sellega.
Alessandrole määrati pikk vanglakaristus. Kaheksa aastat pärast Maria tapmist nägi ta und, et Maria korjas tema jaoks lilli. Unenägu oli elav ja häiriv. Alessandrost, kes oli olnud vaenulik ega olnud oma tegu kahetsenud, sai kristlane. Kui ta kakskümmend seitse aastat hiljem vanglast vabastati, oli Alessandro täielikult muutunud.
Tema esimeseks sammuks vabanemise järel oli külaskäik Maria ema juurde, et temalt andestust paluda. 1937. aasta jõulupühal võttis Alessandro koos Maria emaga vastu armulauda. Koos veerand miljoni inimesega seisis ta P.Peetruse väljakul, kui Maria kanoniseeriti pühakuks 1950. aastal.
teisipäev, 21. juuni 2011
Perekonna õiguste harta
Esitatud Püha Tooli poolt kõigile perekonna missioonist tänases maailmas hoolivatele isikutele, institutsioonidele ja võimudele 22. oktoobril, 1983.
Preambula
Võttes arvesse, et:
A. Isiku õigustel, isegi kui need on väljendatud indiviidi õigustena, on fundamentaalne ühiskondlik mõõde, mis leiab loomuliku ja elulise väljenduse perekonnas;
B. perekond põhineb abielul, sellel elu intiimsel ühendusel mehe ja naise vahelises komplementaarsuses, mis kehtestatakse vabalt sõlmitud ja avalikult väljendatud lahutamatu abielusidemega ning on avatud elu edasiandmisele;
C. abielu on loomulik institutsioon, millele on eksklusiivselt usaldatud elu enasiandmise missioon;
D. perekond, loomulik ühiskond, eksisteerib enne riiki või mistahes muud kogukonda, ning sellel on loomupärased võõrandamatud õigused;
E. perekond on, veelgi enam kui vaid juriidiliine, ühiskondlik ja majanduslik üksus, armastuse ja solidaarsuse kogukond, mis on ainulaadselt kohane edasi kandma selle oma liikmete ning ühiskonna arenguks ja heaoluks hädavajalikke kultuurilisi, eetilisi, ühiskondlikke, vaimseid ja religioosseid väärtusi;
F. perekond on koht, kus erinevad põlvkonnad tulevad kokku ja aitavad üksteisel kasvada inimlikus tarkuses ning kooskõlastada üksikisikute õigusi ühiskondliku elu nõudmistega;
G. perekonnal ja ühiskonnal, mis on vastastikku seotud eluliste ja orgaaniliste sidemetega, on teineteist vastastikku täiendavad funktsioonid iga isiku ja inimkonna hüve kaitsmisel ja edendamisel;
H. erinevate kultuuride kogemus läbi ajaloo on näidanud ühiskonna poolt perekonna institutsiooni tunnustamise ja kaitsmise vajadust;
I. ühiskond peab, ning erilisel moel peavad riik ja rahvusvahelised organisatsioonid, kaitsma perekonda poliitilise, majandusliku, ühiskondliku ja õigusliku iseloomuga meetmetega, mis on suunatud perekonna ühtsuse ja püsivuse kindlustamisele, nii et see saaks täita talle eriomast funktsiooni;
J. perekonna õigused, põhivajadused, heaolu ja väärtused, olgugi, et neid mõningail juhtudel üha rohkem kaitstakse, on sageli eiratud ning mitte harva ohustatud seaduste, institutsioonide ja sotsiaal-majanduslike programmide poolt;
K. paljud perekonnad on sunnitud elama vaesuse olukorras, mis ei võimalda neil väärikusega oma osa täita;
L. Katoliku Kirik, olles teadlik, et isiku, ühiskonna ja Kiriku enese hüve teostub perekonna kaudu, on alati pidanud oma missiooni osaks kuulutada kõigile inimloomusesse kätketud Jumala kava abielu ja perekonna suhtes, edendada neid institutsioone ning kaitsta neid kõigi eest, kes neid ründavad;
M. 1980. aastal toimunud piiskoppide sünod soovitas eksplitsiitselt, et koostataks perekonna õiguste harta ning levitataks seda kõigi osapoolte seas;
esitab Püha Tool nüüd, olles pidanud nõu piiskoppide konverentsidega, selle "Perekonna õiguste harta" ja ärgitab kõiki riike, rahvusvahelisi organisatsioone ning kõiki huvitatud institutsioone ja isikuid edendama austust nende õiguste vastu ning kindlustama nende tõhusa tunnustamise ja järgimise.
Preambula
Võttes arvesse, et:
A. Isiku õigustel, isegi kui need on väljendatud indiviidi õigustena, on fundamentaalne ühiskondlik mõõde, mis leiab loomuliku ja elulise väljenduse perekonnas;
B. perekond põhineb abielul, sellel elu intiimsel ühendusel mehe ja naise vahelises komplementaarsuses, mis kehtestatakse vabalt sõlmitud ja avalikult väljendatud lahutamatu abielusidemega ning on avatud elu edasiandmisele;
C. abielu on loomulik institutsioon, millele on eksklusiivselt usaldatud elu enasiandmise missioon;
D. perekond, loomulik ühiskond, eksisteerib enne riiki või mistahes muud kogukonda, ning sellel on loomupärased võõrandamatud õigused;
E. perekond on, veelgi enam kui vaid juriidiliine, ühiskondlik ja majanduslik üksus, armastuse ja solidaarsuse kogukond, mis on ainulaadselt kohane edasi kandma selle oma liikmete ning ühiskonna arenguks ja heaoluks hädavajalikke kultuurilisi, eetilisi, ühiskondlikke, vaimseid ja religioosseid väärtusi;
F. perekond on koht, kus erinevad põlvkonnad tulevad kokku ja aitavad üksteisel kasvada inimlikus tarkuses ning kooskõlastada üksikisikute õigusi ühiskondliku elu nõudmistega;
G. perekonnal ja ühiskonnal, mis on vastastikku seotud eluliste ja orgaaniliste sidemetega, on teineteist vastastikku täiendavad funktsioonid iga isiku ja inimkonna hüve kaitsmisel ja edendamisel;
H. erinevate kultuuride kogemus läbi ajaloo on näidanud ühiskonna poolt perekonna institutsiooni tunnustamise ja kaitsmise vajadust;
I. ühiskond peab, ning erilisel moel peavad riik ja rahvusvahelised organisatsioonid, kaitsma perekonda poliitilise, majandusliku, ühiskondliku ja õigusliku iseloomuga meetmetega, mis on suunatud perekonna ühtsuse ja püsivuse kindlustamisele, nii et see saaks täita talle eriomast funktsiooni;
J. perekonna õigused, põhivajadused, heaolu ja väärtused, olgugi, et neid mõningail juhtudel üha rohkem kaitstakse, on sageli eiratud ning mitte harva ohustatud seaduste, institutsioonide ja sotsiaal-majanduslike programmide poolt;
K. paljud perekonnad on sunnitud elama vaesuse olukorras, mis ei võimalda neil väärikusega oma osa täita;
L. Katoliku Kirik, olles teadlik, et isiku, ühiskonna ja Kiriku enese hüve teostub perekonna kaudu, on alati pidanud oma missiooni osaks kuulutada kõigile inimloomusesse kätketud Jumala kava abielu ja perekonna suhtes, edendada neid institutsioone ning kaitsta neid kõigi eest, kes neid ründavad;
M. 1980. aastal toimunud piiskoppide sünod soovitas eksplitsiitselt, et koostataks perekonna õiguste harta ning levitataks seda kõigi osapoolte seas;
esitab Püha Tool nüüd, olles pidanud nõu piiskoppide konverentsidega, selle "Perekonna õiguste harta" ja ärgitab kõiki riike, rahvusvahelisi organisatsioone ning kõiki huvitatud institutsioone ja isikuid edendama austust nende õiguste vastu ning kindlustama nende tõhusa tunnustamise ja järgimise.
laupäev, 18. juuni 2011
Olevast, olemusest ja universaalidest
Riin Sirkelil on mitmeid huvitavaid töid:
- Alustuseks Aquino p. Thomase De ente et essentia tõlge (Scribd)
- Magistriväitekiri Küsimus olemuse järele: Aristoteles, Avicenna ja Aquino Thomas
- Essentialism and Ontological Interdependence in Aristotle's "Categories"
- Doktoritöö The Problem of Katholou (Universals) in Aristotle
laupäev, 11. juuni 2011
Rhinofiilia
Olles äsja naasnud Theatrumi Ninasarviku-etenduselt tahaks üle-eelmise loo ümber nimetada "Rhinofiiliaks". Vägev tükk. Ehkki esimese vaatuse järel kahtlesin korraks, kas viitsin edasi vaadata. Niiii absurdne tundus. Pika taipamisega nagu ma olen, hakkas alles kolmandas vaatuses koitma, kuidas Ionesco koorib inimeselt kiht-kihilt pseudoratsionaalsuse koorikuid, mis ükski ei kaitse teda lõpuni loomuvastaselt toimimise eest. Viimaks jääb alles vaid lihtne intuitiivne tõdemus, mida ei saa tõestada ega kummutada, et me oleme inimesed, et on õige ja väär, tõde ja vale, hea ja halb, ilus ja inetu; et jõud, energia, lust, vabadus tsiviliseerituse kammitsaist jms ei kaalu üles inimeseksolemist selle mõistmisvõimes, olgugi see nii habras ja ebakindel.
Selles osas on Ionesco, võib-olla paljude üllatuseks, kindlasti aga Ninasarviku-Loogiku üllatuseks, üsna aristoteliaanlik. Kirjutab ju Aristoteles oma "Tagumise analüütika" lõpus:
Selles osas on Ionesco, võib-olla paljude üllatuseks, kindlasti aga Ninasarviku-Loogiku üllatuseks, üsna aristoteliaanlik. Kirjutab ju Aristoteles oma "Tagumise analüütika" lõpus:
... sellest järeldub, et ei saa olla mingit teaduslikku teadmist esmaeeldustest, ja kuna peale intuitsiooni ei saa miski olla tõesem kui teaduslik teadmine, siis on intuitsioon see, mis hoomab esmaeeldusi -- see tulemus järeldub ka tõsiasjast, et tõestus ei saa olla tõestuse algallikas ega järelikult ka teaduslik teadmine algallikaks teaduslikule teadmisele. Kui seega intuitsioon on ainus alternatiivne tõese tunnetuse liik peale teadusliku teadmise, siis on see teadusliku teadmise algallikas.
reede, 10. juuni 2011
Sodomofiilia
Eestis, nagu mujalgi (eriti nn lääne-) maailmas, on kujunenud kummaline logopeediline probleem. Inimesed räägivad ja kirjutavad näiteks "samasooliste kooselust" või "hoolivast kaaslasest, kellega oma elu siduda ning kellega jagada rõõme ja muresid, ühist kodu ning teadmist, et teineteisele saab loota" aga peavad silmas seksuaalseid perverssusi, näiteks sodoomiat. On ju selge, et õiguskantsler ei kirjutanud justiitsministrile murest vendade või õdede "mitteabielulise püsiva kooselu" pärast, vaid perverssetes seksuaalsuhetes meeste ja naiste asjus.
Logopeediline probleem saab sageli alguse psüühilisest häirest. Antud juhul näib üheks massiliselt levinud häireks olevat suutmatus teha vahet sättumuse ja teo vahel. See häire ilmneb selgelt äsjases kultuuri- ja muidutegelaste kirjas, kes kirjutavad, et "sallimatusel puudub mõte, kui see on suunatud millelegi, mis ei sõltu inimese tahtest ning mis ei kahjusta teiste ühiskonnaliikmete õigust õnnele", pidades seejuures silmas mitte inimeste sättumust tundlikkuse suhtes ühest või teisest soost isikute vastu, vaid inimeste vabu tegusid, otsust astuda üht või teistsugustesse seksuaalsuhetesse ja sooritada vastavaid akte. Ma ei usu, et see häire oleks nii tõsine, et nad tegelikult arvaksid, et loomuvastastesse seksuaalsuhetesse astuvad inimesed teeksid seda mingi kompulsiivse, vastupandamatu jõu ajel. Sellisel juhul oleks küll nende manitsus õigustatud, ent need teod ise minetaksid täielikult oma inimlikkuse -- teadliku ja vabatahtliku akti staatuse -- ega saaks seega kuidagi olla armastuse väljendus. Usun ja loodan, et nimetatud läkitusele allakirjutanud ei tahaks tegelikult peenelt LGBT kogukonnaks nimetatuid sellisesse ebainimlikku seisundisse pagendada, et siis neile oma kaastunnet ja poolehoidu jagada. See oleks juba kriminaalne.
Koos mainitud logopeedilise probleemiga ilmneb sageli käsikäes üks teine häire, nimetagem seda "valikuliseks hoolivuseks". Näiteks kirjutavad tegelased oma pöördumises: "Püüdleme selle poole, et eestimaalased sünniksid oma riiki vabade, võrdsete inimestena ning nendeks ka jääksid." Kontekstist on selge, et tegelikult peetakse silmas neid, kes on juba sündinud. Kui nad tegelikult püüdleksid selle poole, et eestimaalased sünniksid oma riiki vabade ja võrdsete inimestena, siis nad ei hoolitseks mitte perverssuste normaliseerimise eest, vaid tapatalgute lõpetamise eest sünnitusmajades.
PS. Kiriku seisukohast homoseksuaalsete suhete juriidilise tunnustamise kohta loe siit.
Logopeediline probleem saab sageli alguse psüühilisest häirest. Antud juhul näib üheks massiliselt levinud häireks olevat suutmatus teha vahet sättumuse ja teo vahel. See häire ilmneb selgelt äsjases kultuuri- ja muidutegelaste kirjas, kes kirjutavad, et "sallimatusel puudub mõte, kui see on suunatud millelegi, mis ei sõltu inimese tahtest ning mis ei kahjusta teiste ühiskonnaliikmete õigust õnnele", pidades seejuures silmas mitte inimeste sättumust tundlikkuse suhtes ühest või teisest soost isikute vastu, vaid inimeste vabu tegusid, otsust astuda üht või teistsugustesse seksuaalsuhetesse ja sooritada vastavaid akte. Ma ei usu, et see häire oleks nii tõsine, et nad tegelikult arvaksid, et loomuvastastesse seksuaalsuhetesse astuvad inimesed teeksid seda mingi kompulsiivse, vastupandamatu jõu ajel. Sellisel juhul oleks küll nende manitsus õigustatud, ent need teod ise minetaksid täielikult oma inimlikkuse -- teadliku ja vabatahtliku akti staatuse -- ega saaks seega kuidagi olla armastuse väljendus. Usun ja loodan, et nimetatud läkitusele allakirjutanud ei tahaks tegelikult peenelt LGBT kogukonnaks nimetatuid sellisesse ebainimlikku seisundisse pagendada, et siis neile oma kaastunnet ja poolehoidu jagada. See oleks juba kriminaalne.
Koos mainitud logopeedilise probleemiga ilmneb sageli käsikäes üks teine häire, nimetagem seda "valikuliseks hoolivuseks". Näiteks kirjutavad tegelased oma pöördumises: "Püüdleme selle poole, et eestimaalased sünniksid oma riiki vabade, võrdsete inimestena ning nendeks ka jääksid." Kontekstist on selge, et tegelikult peetakse silmas neid, kes on juba sündinud. Kui nad tegelikult püüdleksid selle poole, et eestimaalased sünniksid oma riiki vabade ja võrdsete inimestena, siis nad ei hoolitseks mitte perverssuste normaliseerimise eest, vaid tapatalgute lõpetamise eest sünnitusmajades.
PS. Kiriku seisukohast homoseksuaalsete suhete juriidilise tunnustamise kohta loe siit.
pühapäev, 5. juuni 2011
Südametunnistusest
Paavsti kõnest neljandal juunil reisil Horvaatiasse, kohtumisel kultuuri-, majandus- ja ühiskonnategelastega:
Ühiskondliku ja tsiviliseeritud elu kvaliteet ning demokraatia kvaliteet sõltuvad suurel määral sellest "kriitilisest" punktist -- südametunnistusest, sellest, kuidas seda mõistetekse ja sellest, kuidas seda kujundatakse. Kui südametunnistus, vastavalt valitsevale kaasaegsele ideele, taandatakse subjektiivse valda, kuhu on pagendatud religioon ja moraal, siis ei ole Lääne kriisile ravimit ja Euroopa on määratud kokku kukkuma. Kui aga, teiselt poolt, südametunnistus taasavastatakse kui koht, kus kuulata tõde ja hüve, vastutustunde koht Jumala ja kaasinimeste ees -- teiste sõnadega, kaitsevall mistahes türanniavormide vastu -- siis on veel lootust tulevikuks.
laupäev, 4. juuni 2011
Mõtlemapanev lugu
Tjah, jälle üks mõtlemapanev lugu: http://www.proecclesia.com/page_newsflash.htm
'Tea kuda mede ainukesema katoliku kooliga lood on?
'Tea kuda mede ainukesema katoliku kooliga lood on?
esmaspäev, 30. mai 2011
Reformi-hermeneutika diskussioon jätkub
Seekord saab sõna benediktiin Basile Valuet, kel on öelda üht-teist nii Gherardinile ja de Matteile kui ka Rhonheimerile. Valuet' kriitika järel on viide David Werlingi artiklile väljaandes Remnant, kus ta vastab Giovanni Cavalcoli OP kriitikale, ning seejärel on ära toodud veel Rhonheimeri ja Cavalcoli märkused Valuet'le.
esmaspäev, 23. mai 2011
Kriitika ja hukkamõist
Hiljuti oli mul arvamustevahetus paari lähedase inimesega artikli üle, mille sõnumit me millegipärast üsna erinevalt tõlgendasime. Artikli autor käsitles minu arvates hukkamõistu probleemi Kirikus, lähtudes ühe tema kommentaatori kirjutisest, milles ta nägi väljenduvat puritanistlikku meelsust, mis, otsides puhast täiuslikku Kirikut, ei suuda välja kannatada Kirikut sellisena nagu me seda igapäevaselt enese ümber näeme, ning arvates end olevat leidnud otsitava puhtuse traditsioonilises Missas, väljendab oma põlgust uue missavormi ja selles osalejate vastu, nähes selles kõigi Kirikus ilmnevate puuduste ja pahede allikat. Minu vaidluspartnerid aga tõlgendasid artiklit kui traditsionalismi ja traditsionalistide üldist hukkamõistu või vähemalt üldistavat kriitikat selle aadressil. Üheks nende väiteks autori vastu oli süüdistus võltsalandlikkuses -- et kritiseerides teravalt teise seisukohta, on tema kriitika sisuks just see, et "kes oleme meie teisi kritiseerima". Nii et ise teeb just seda, milles teist süüdistab. Leian, et selline etteheide on põhjendamatu...
pühapäev, 22. mai 2011
Pole midagi uut siin päikese all
Sakraalarhitektuuri allakäik näib olevat alguse saanud ... päris alguses.
reede, 20. mai 2011
Katolitsism ja konspiratsiooniteooriad
Nii tore on lugeda kedagi, kes oskab su hägusatele aimamistele anda tabava vormi. Samast allikast veel nauditav näitemäng ühes vaatuses.
Benedictus XVI traditsioonist
Üldaudientsil, 26. aprillil 2006:
Osadus ajas: traditsioon
Kallid vennad ja õed,
Tänan teid teie poolehoiu eest! Kateheesi hiljutialanud uues seerias püüame mõista Kiriku algset plaani, mida Issand soovis, selleks et paremini mõista meie kohta, meie kristlikku elu, Kiriku suures osaduses.
Siiani oleme mõistnud, et kiriklikku osadust inspireerib ja toidab Püha Vaim ning seda hoiab alal ja edendab apostellik teenimine. Ning see osadus, mida me nimetame "Kirikuks", ei ulatu mitte ainult kõigi usklikeni antud ajaloolisel perioodil, vaid hõlmab kõiki ajastuid ja kõiki põlvkondi. Nõnda on meil tegemist kahetise universaalsusega: sünkrooniline universaalsus -- me oleme ühendatud usklikega maailma igas osas -- ning samuti niinimetatud diakrooniline universaalsus, see tähendab: meile kuuluvad kõik ajastud, ning kõik mineviku ja tuleviku usklikud moodustavad koos meiega ühe suure osaduse.
Püha Vaim ilmub meile kui müsteeriumi aktiivse kohaloleku tagaja ajaloos, See, kes kindlustab selle teostumise läbi sajandite. Tänu Lohutajale on tulevastel põlvkondadel alati võimalik omada sama kogemust Ülestõusnust, mida elas [läbi] apostellik kogukond Kiriku alguses, kuna see antakse edasi ja aktualiseeritakse Jumala rahva usus, kummardamises ja osaduses, palverännakul läbi aja. Ja nõnda elame täna, Ülestõusmisajal, [läbi] kohtumist Ülestõusnuga mitte kui millegi minevikku kuuluvaga, vaid Kiriku praeguse usu, liturgia ja elu osaduses. Kiriku apostellik Traditsioon seisneb selles päästehüvede edasiandmises, mis teeb kristliku kogukonna Vaimu väe kaudu algse osaduse püsivaks aktualisatsiooniks.
Seda nimetatakse "algseks" kuna see sündis apostlite ja jüngrite kogukonna tunnistusest algaegadel. See anti edasi Püha Vaimu juhatusel Uue Testamendi kirjutistes ja sakramentaalses elus, usuelus, ja Kirik viitab sellele kestvalt -- sellele Traditsioonile, mis on Jeesuse anni terviklik, alati kaasaegne [up-to-date] reaalsus -- kui Tema alusele ja seadusele apostelliku teenimise katkematu järjepidevuse kaudu.
Edasi, oma ajaloolises elus piiras Jeesus oma missiooni Iisraeli kojale, ent tegi juba selgeks, et see and ei olnud määratud ainult Iisraeli rahvale, vaid igaühele maailmas ja igale ajastule. Ülestõusnu usaldas siis apostlitele eksplitsiitselt (cf Lk 6,13) ülesande teha kõigist rahvaist jüngrid, tagades oma kohaloleku ja abi kuni aegade lõpuni (cf Mt 28,19 ff).
Lisaks nõuab pääste universalism, et Paasa-mälestust pühitsetaks ajaloos katkematult kuni Kristuse aulise naasemiseni (cf 1Ko 11,26). Kes teeb teoks Issand Jeesuse päästva kohaloleku apostlite -- eshatoloogilise Iisraeli pealike (cf Mt 19,28) -- teenimise kaudu ja Uue Lepingu rahva kogu elu kaudu? Vastus on selge: Püha Vaim. Apostlite teogude raamat näitab -- järjepidevuses Luuka evangeeliumi mustriga -- elavalt Vaimu, nende, keda Kristus läkitas ja nende poolt kokkukogutud kogukonna vahelist vastastikust läbistamist. Tänu Loutaja tegevusele saavad apostlid ja nende järeltulijad teostada ajas missiooni, mille nad Ülestõusnult vastu võtsid. "Teie olete nende asjade tunnistajad. Ja vaata, ma saadan oma Isa tõotuse teie peale" (Lk 24,48 ff).
"Te saate väe, kui Püha Vaim on teie peale tulnud; ja te saate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal ja Samaarias ning kuni maailma otsani" (Ap.t. 1,8). Ja see tõotus, mis tundub alguses uskumatuna, sai tõeks juba apostlite ajal: "Ja meie oleme nende asjade tunnistajad, ja niisamuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes Temale kuuletuvad" (Ap.t. 5,32).
Nii on Vaim ise see, kes käte pealepanemise ja apostlite palvete kaudu konsekreerib ja läkitab [teele] uued Evangeeliumi-misjonärid (nagu näiteks Apostlite tegudes 13,3 ja Esimeses kirjas Timoteusele 4,14).
On huvitav tähele panna, et kui mõningates lõikudes öeldakse seal, et Paulus seadis vanemaid igas Kirikus (cf Ap.t. 14,23), on teistes kohtades öeldud, et see on Vaim, kes on teinud nad karja ülevaatajateks (cf Ap.t. 20,28). Nõnda on Vaimu tegevus ja Pauluse tegevus vastastikku tihedalt läbipõimunud. Pühalike otsuste korral Kiriku elu jaoks on Vaim kohal, et Teda juhatada. Seda Püha Vaimu juhatavat kohalolekut tunti eriti selgelt Jeruusalemma kontsiilil, mille kokkuvõtvates sõnades kõlab kinnitus: "Sest Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks..." (Ap.t. 15,28); Kirik kasvab ja käib "Issanda kartuses ning Püha Vaimu julgustusel" (Ap.t. 9,31). See Issand Jeesuse aktiivse kohaloleku püsiv aktualiseerimine Tema rahvas, mille teeb teoks Püha Vaim ja mida Kirikus väljendab apostellik teenimine ja vennalik osadus, on see, mida teoloogilises tähenduses peetakse silmas mõistega "Traditsioon": see ei ole lihtsalt selle materiaalne edasiandmine, mis anti algselt apostlitele, vaid Tema, Ristilöödud ja Ülestõusnud Issand Jeesuse toimiv kohalolek, kes saadab ja juhatab Vaimus kogukonda, mille Ta on kokku kogunud.
Traditsioon on ustavate osadus nende legitiimsete karjaste ümber läbi ajaloo, osadus, mida toidab Püha Vaim, kindlustades ühenduse jüngrite algkoguduses elatud apostelliku usu kogemuse ja Kristuse tegeliku kogemuse vahel Tema Kirikus. Teiste sõnadega, Traditsioon on selle Kiriku praktiline järjepidevus, mis on Jumal Isa püha Tempel, ehitatud apostlite alusele ja koos hoitud nurgakivi -- Kristuse poolt, Vaimu eluandva tegevuse kaudu: "Nii ei ole te siis mitte enam võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, rajatud apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus ise on nurgakivi, milles kogu hoone on kokku liidetud ja kasvab pühaks templiks Issandas, kelles ka teid üles ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus" (Ef 2,19-22).
Tänu Traditsioonile, mille tagab apostlite ja nende järglaste teenimine, jõuavad Kristuse küljest voolanud elu vesi ja Tema päästev veri kõikide aegade naiste ja meesteni. Nii on Traditsioon selle Päästja püsiv kohalolek, kes tuleb meid kohtama, meid lunastama ja pühitsema meid Vaimus, Kiriku teenimise kaudu, Jumal isa auks.
Kokkuvõttes võime seepärast öelda, et Traditsioon ei ole asjade või sõnade edasiandmine, surnud asjade kogum. Traditsioon on elav jõgi, mis ühendab meid allikatega, elav jõgi, milles allikad on alati kohal, suur jõgi, mis viib meid igaviku väravateni. Ja kuna see on nii, saavad selles elavas jões lakkamatult teoks Issanda sõnad, mida me kuulsime lugeja huulilt alguses: "Mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" (Mt 28,20).
Osadus ajas: traditsioon
Kallid vennad ja õed,
Tänan teid teie poolehoiu eest! Kateheesi hiljutialanud uues seerias püüame mõista Kiriku algset plaani, mida Issand soovis, selleks et paremini mõista meie kohta, meie kristlikku elu, Kiriku suures osaduses.
Siiani oleme mõistnud, et kiriklikku osadust inspireerib ja toidab Püha Vaim ning seda hoiab alal ja edendab apostellik teenimine. Ning see osadus, mida me nimetame "Kirikuks", ei ulatu mitte ainult kõigi usklikeni antud ajaloolisel perioodil, vaid hõlmab kõiki ajastuid ja kõiki põlvkondi. Nõnda on meil tegemist kahetise universaalsusega: sünkrooniline universaalsus -- me oleme ühendatud usklikega maailma igas osas -- ning samuti niinimetatud diakrooniline universaalsus, see tähendab: meile kuuluvad kõik ajastud, ning kõik mineviku ja tuleviku usklikud moodustavad koos meiega ühe suure osaduse.
Püha Vaim ilmub meile kui müsteeriumi aktiivse kohaloleku tagaja ajaloos, See, kes kindlustab selle teostumise läbi sajandite. Tänu Lohutajale on tulevastel põlvkondadel alati võimalik omada sama kogemust Ülestõusnust, mida elas [läbi] apostellik kogukond Kiriku alguses, kuna see antakse edasi ja aktualiseeritakse Jumala rahva usus, kummardamises ja osaduses, palverännakul läbi aja. Ja nõnda elame täna, Ülestõusmisajal, [läbi] kohtumist Ülestõusnuga mitte kui millegi minevikku kuuluvaga, vaid Kiriku praeguse usu, liturgia ja elu osaduses. Kiriku apostellik Traditsioon seisneb selles päästehüvede edasiandmises, mis teeb kristliku kogukonna Vaimu väe kaudu algse osaduse püsivaks aktualisatsiooniks.
Seda nimetatakse "algseks" kuna see sündis apostlite ja jüngrite kogukonna tunnistusest algaegadel. See anti edasi Püha Vaimu juhatusel Uue Testamendi kirjutistes ja sakramentaalses elus, usuelus, ja Kirik viitab sellele kestvalt -- sellele Traditsioonile, mis on Jeesuse anni terviklik, alati kaasaegne [up-to-date] reaalsus -- kui Tema alusele ja seadusele apostelliku teenimise katkematu järjepidevuse kaudu.
Edasi, oma ajaloolises elus piiras Jeesus oma missiooni Iisraeli kojale, ent tegi juba selgeks, et see and ei olnud määratud ainult Iisraeli rahvale, vaid igaühele maailmas ja igale ajastule. Ülestõusnu usaldas siis apostlitele eksplitsiitselt (cf Lk 6,13) ülesande teha kõigist rahvaist jüngrid, tagades oma kohaloleku ja abi kuni aegade lõpuni (cf Mt 28,19 ff).
Lisaks nõuab pääste universalism, et Paasa-mälestust pühitsetaks ajaloos katkematult kuni Kristuse aulise naasemiseni (cf 1Ko 11,26). Kes teeb teoks Issand Jeesuse päästva kohaloleku apostlite -- eshatoloogilise Iisraeli pealike (cf Mt 19,28) -- teenimise kaudu ja Uue Lepingu rahva kogu elu kaudu? Vastus on selge: Püha Vaim. Apostlite teogude raamat näitab -- järjepidevuses Luuka evangeeliumi mustriga -- elavalt Vaimu, nende, keda Kristus läkitas ja nende poolt kokkukogutud kogukonna vahelist vastastikust läbistamist. Tänu Loutaja tegevusele saavad apostlid ja nende järeltulijad teostada ajas missiooni, mille nad Ülestõusnult vastu võtsid. "Teie olete nende asjade tunnistajad. Ja vaata, ma saadan oma Isa tõotuse teie peale" (Lk 24,48 ff).
"Te saate väe, kui Püha Vaim on teie peale tulnud; ja te saate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal ja Samaarias ning kuni maailma otsani" (Ap.t. 1,8). Ja see tõotus, mis tundub alguses uskumatuna, sai tõeks juba apostlite ajal: "Ja meie oleme nende asjade tunnistajad, ja niisamuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes Temale kuuletuvad" (Ap.t. 5,32).
Nii on Vaim ise see, kes käte pealepanemise ja apostlite palvete kaudu konsekreerib ja läkitab [teele] uued Evangeeliumi-misjonärid (nagu näiteks Apostlite tegudes 13,3 ja Esimeses kirjas Timoteusele 4,14).
On huvitav tähele panna, et kui mõningates lõikudes öeldakse seal, et Paulus seadis vanemaid igas Kirikus (cf Ap.t. 14,23), on teistes kohtades öeldud, et see on Vaim, kes on teinud nad karja ülevaatajateks (cf Ap.t. 20,28). Nõnda on Vaimu tegevus ja Pauluse tegevus vastastikku tihedalt läbipõimunud. Pühalike otsuste korral Kiriku elu jaoks on Vaim kohal, et Teda juhatada. Seda Püha Vaimu juhatavat kohalolekut tunti eriti selgelt Jeruusalemma kontsiilil, mille kokkuvõtvates sõnades kõlab kinnitus: "Sest Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks..." (Ap.t. 15,28); Kirik kasvab ja käib "Issanda kartuses ning Püha Vaimu julgustusel" (Ap.t. 9,31). See Issand Jeesuse aktiivse kohaloleku püsiv aktualiseerimine Tema rahvas, mille teeb teoks Püha Vaim ja mida Kirikus väljendab apostellik teenimine ja vennalik osadus, on see, mida teoloogilises tähenduses peetakse silmas mõistega "Traditsioon": see ei ole lihtsalt selle materiaalne edasiandmine, mis anti algselt apostlitele, vaid Tema, Ristilöödud ja Ülestõusnud Issand Jeesuse toimiv kohalolek, kes saadab ja juhatab Vaimus kogukonda, mille Ta on kokku kogunud.
Traditsioon on ustavate osadus nende legitiimsete karjaste ümber läbi ajaloo, osadus, mida toidab Püha Vaim, kindlustades ühenduse jüngrite algkoguduses elatud apostelliku usu kogemuse ja Kristuse tegeliku kogemuse vahel Tema Kirikus. Teiste sõnadega, Traditsioon on selle Kiriku praktiline järjepidevus, mis on Jumal Isa püha Tempel, ehitatud apostlite alusele ja koos hoitud nurgakivi -- Kristuse poolt, Vaimu eluandva tegevuse kaudu: "Nii ei ole te siis mitte enam võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, rajatud apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus ise on nurgakivi, milles kogu hoone on kokku liidetud ja kasvab pühaks templiks Issandas, kelles ka teid üles ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus" (Ef 2,19-22).
Tänu Traditsioonile, mille tagab apostlite ja nende järglaste teenimine, jõuavad Kristuse küljest voolanud elu vesi ja Tema päästev veri kõikide aegade naiste ja meesteni. Nii on Traditsioon selle Päästja püsiv kohalolek, kes tuleb meid kohtama, meid lunastama ja pühitsema meid Vaimus, Kiriku teenimise kaudu, Jumal isa auks.
Kokkuvõttes võime seepärast öelda, et Traditsioon ei ole asjade või sõnade edasiandmine, surnud asjade kogum. Traditsioon on elav jõgi, mis ühendab meid allikatega, elav jõgi, milles allikad on alati kohal, suur jõgi, mis viib meid igaviku väravateni. Ja kuna see on nii, saavad selles elavas jões lakkamatult teoks Issanda sõnad, mida me kuulsime lugeja huulilt alguses: "Mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" (Mt 28,20).
Tellimine:
Postitused (Atom)
