Kriitika ja hukkamõist

Hiljuti oli mul arvamustevahetus paari lähedase inimesega artikli üle, mille sõnumit me millegipärast üsna erinevalt tõlgendasime. Artikli autor käsitles minu arvates hukkamõistu probleemi Kirikus, lähtudes ühe tema kommentaatori kirjutisest, milles ta nägi väljenduvat puritanistlikku meelsust, mis, otsides puhast täiuslikku Kirikut, ei suuda välja kannatada Kirikut sellisena nagu me seda igapäevaselt enese ümber näeme, ning arvates end olevat leidnud otsitava puhtuse traditsioonilises Missas, väljendab oma põlgust uue missavormi ja selles osalejate vastu, nähes selles kõigi Kirikus ilmnevate puuduste ja pahede allikat. Minu vaidluspartnerid aga tõlgendasid artiklit kui traditsionalismi ja traditsionalistide üldist hukkamõistu või vähemalt üldistavat kriitikat selle aadressil. Üheks nende väiteks autori vastu oli süüdistus võltsalandlikkuses -- et kritiseerides teravalt teise seisukohta, on tema kriitika sisuks just see, et "kes oleme meie teisi kritiseerima". Nii et ise teeb just seda, milles teist süüdistab. Leian, et selline etteheide on põhjendamatu...

Nimelt tuleb selgelt eristada kriitikat ja hukkamõistu. Põhjendatud ja läbimõeldud kriitika on vajalik ja oluline asjadest õigeks arusaamiseks ning eksimuste korrigeerimiseks. Muidugi on oluline ka viis, kuidas kritiseerimine toimub, aga põhimõtteliset on asjakohane kriitika tervitatav. (Eraldi lugu on krititsism, mis näeb ebaadekvaatselt pea kõiges kritiseerimisväärset.) Hukkamõist seevastu ületab üldjuhul asjakohase kriitika piirid ning seisneb hukkamõistetava kui paadunult paha äratõukamises.

Isegi hukkamõistul on aga oma legitiimne koht. Eelkõige peame hukka mõistma selgelt väärad, pahelised ideed ja teod, üldjuhul aga mitte inimest; ehkki võime inimest kritiseerida nende ideede levitamise või tegude sooritamise eest. Veelgi enam on õigustatud nende ideede ja tegude kriitiline käsitlemine, milles näeme halba, isegi kui see halb ei ole nii totaalne, et õigustaks nende kompromissitut hukkamõistmist. Lõpuks on isegi inimese hukkamõistul oma koht, kui seda teeb legitiimne autoriteet ühiskonna või Kiriku kaitsmiseks paadunud pahategija eest. Aga ka sellisel juhul ei ole see hukkamõist niivõrd otsus inimese ja Jumala vahelise sisima suhte üle, kuivõrd inimese suhte üle ühiskonna või Kirikuga, tema eraldamiseks sellest, et piirata võimalust kahju teha ja samas (vähemalt printsiibis) kutsuda teda üles oma paadumusest pöörduma.

Seega leian, et ei ole mingit vastuolu kellegi kritiseerimises teiste hukkamõistmise eest, kui see kriitika ei ületa piiri ja ei lähe ise üle hukkamõistmiseks, mida see antud artiklis minu arust ka ei teinud. Vastupidi, autor ise osutas,  et:

Now the irony of all this is that it means, as far as I am concerned, my sectarian Catholic reader is one more eccentric member of this big bag of cats called the Catholic Church that the Holy Spirit has been slowly and painfully creating for 2,000 years. His pretense that he can escape communion with a slob like me by hiving off to his Puritan sect within the Church and blotting the rest of the unwashed herd of sheep from his mind except when he wishes to vilify them does not actually sever the link of communion between us. He remains my brother Catholic whether he likes it or not.