Nimelt tuleb selgelt eristada kriitikat ja hukkamõistu. Põhjendatud ja läbimõeldud kriitika on vajalik ja oluline asjadest õigeks arusaamiseks ning eksimuste korrigeerimiseks. Muidugi on oluline ka viis, kuidas kritiseerimine toimub, aga põhimõtteliset on asjakohane kriitika tervitatav. (Eraldi lugu on krititsism, mis näeb ebaadekvaatselt pea kõiges kritiseerimisväärset.) Hukkamõist seevastu ületab üldjuhul asjakohase kriitika piirid ning seisneb hukkamõistetava kui paadunult paha äratõukamises.
Isegi hukkamõistul on aga oma legitiimne koht. Eelkõige peame hukka mõistma selgelt väärad, pahelised ideed ja teod, üldjuhul aga mitte inimest; ehkki võime inimest kritiseerida nende ideede levitamise või tegude sooritamise eest. Veelgi enam on õigustatud nende ideede ja tegude kriitiline käsitlemine, milles näeme halba, isegi kui see halb ei ole nii totaalne, et õigustaks nende kompromissitut hukkamõistmist. Lõpuks on isegi inimese hukkamõistul oma koht, kui seda teeb legitiimne autoriteet ühiskonna või Kiriku kaitsmiseks paadunud pahategija eest. Aga ka sellisel juhul ei ole see hukkamõist niivõrd otsus inimese ja Jumala vahelise sisima suhte üle, kuivõrd inimese suhte üle ühiskonna või Kirikuga, tema eraldamiseks sellest, et piirata võimalust kahju teha ja samas (vähemalt printsiibis) kutsuda teda üles oma paadumusest pöörduma.
Seega leian, et ei ole mingit vastuolu kellegi kritiseerimises teiste hukkamõistmise eest, kui see kriitika ei ületa piiri ja ei lähe ise üle hukkamõistmiseks, mida see antud artiklis minu arust ka ei teinud. Vastupidi, autor ise osutas, et:
Now the irony of all this is that it means, as far as I am concerned, my sectarian Catholic reader is one more eccentric member of this big bag of cats called the Catholic Church that the Holy Spirit has been slowly and painfully creating for 2,000 years. His pretense that he can escape communion with a slob like me by hiving off to his Puritan sect within the Church and blotting the rest of the unwashed herd of sheep from his mind except when he wishes to vilify them does not actually sever the link of communion between us. He remains my brother Catholic whether he likes it or not.
Ja näed, lähedane inimene jälle platsis, nagu ahjuvana, kes tuleb suppi nuruma...
VastaKustutaSee, keda Shea kritiseerib, ei ole rohkem süüdi teiste hukkamõistmises kui Shea ise - ka tema kritiseerib, mitte ei mõista hukka. Erinevus on lihtsalt selles, et ta ei tõtta pärast kritiseerimist (ebausutavalt ja võltsina näivalt) seletama, kui väga ta kritiseeritavaid tegelikult armastab.
Ja nagu juba öeldud, minu meelest on (isegi kohati liiga kirglikuks kippuvast) kriitikast palju hullem ja tõepoolest igati teiste hukkamõistmisega võrreldav just see ükskõiksus, mida Shea uhkusega deklareerib: "I frankly don’t care and don’t think it’s any of my business whether people stand or kneel, receive on the tongue or in the hand, celebrate ad orientem, and pray in the orans position or not ..." Ma ei saa kuidagi nõustuda, et katoliiklane võib öelda, et tal on sügavalt ükskõik, millisel viisil liturgiat pühitsetakse. Sellest suhtumisest tulevadki need paljud liturgilised perverssuses, mh klouni- ja pizza-missad, mis on Kirikut naeruvääristanud ja röövinud paljude inimeste usu.
Tere ahjuvana. "Non sum dignus..." ütleme enne armulauda. Saan Shea ütlusest aru just selles mõttes, "non sum dignus ut intres sub tectum meum". Mitte "non sunt digni..." või "ego sum dignus...". "Mina pole väärt" mitte "nemad pole väärt" või "mina olen väärt", olgu mille tahes pärast. Shea lihtsalt ütleb, et pole tema asi otsustada, kuidas peaks armulauda pühitsema ja kuidas vastu võtma või kas teised teevad seda õigesti või valesti. Kirik määrab korra ja piiskoppide asi on otsustada, kas seda tehakse nii või naa ja vajaduse korral välistama kedagi armulauaosadusest.
VastaKustutaTõesti ei ole meie asi öelda, kes on ja kes ei ole vääriline Armulauda vastu võtma (kuigi, kui järele mõelda, siis tegelikult ei ole seda ju keegi...). Ometi ei nähtu sellest kuidagi, et meil peaks olema ükskõik, kas liturgilisi talitusi viiakse läbi aupaklikult või mitte. Ja kui nt piiskop leiab, et on igati ok jagada armulaual pizzat, siis selle suhtes ei tohiks olla ükskõikne. Kordan: sel ei ole midagi pistmist kellegi hukkamõistmisega - tegu on lihtsalt mittenõustumisega sellise liturgia labastamisega. Neid kaht asja ei tohiks omavahel segi ajada.
VastaKustutaEi, meil ei tohiks olla ükskõik, kas liturgilisi talitusi viiakse läbi aupaklikult või mitte. Ja kui mõni piiskop leiab, et armulaual võiks jagada pitsat, siis tuleks kindlasti taotleda tema korralekutsumist või koguni tagandamist. Jne. jne.
VastaKustutaAga see kõik ei mõjuta vähimalgi määral Shea osutuse paikapidavust, et on lubamatu Kiriku legitiimse liturgia ja/või selles osalejate sisemise hoiaku põlastamine.
Seda ei muuda isegi see, kui Sinu arvates tsiteeritud tekstist sellist hukkamõistu või põlgust ei ilmnenud. Oletame, et Shea tõlgendas seda kirja valesti ja see ei sisaldanud Missa uue riituse hukkamõistu, vaid lihtsalt osutust selle mõningatele puudustele kirjutaja arvates. (Minu arvates oleks see alahinnang.) Ent on selge, et Shea mõistis seda nimelt rünnakuna Kiriku kehtestatud liturgia vormi ja selles osalejate sisemise hoiaku vastu ning kritiseeris sellise rünnaku aluseks olevat suhtumist. Isegi kui ta tõlgendas kirja valesti, on selline suhtumine olemas, nagu kinnitab ka isa Ivo eelmise samateemalise postituse kommentaariumis. Väita, et sellist asja ei esine ja kõik traditsionalistid on kukupaid ja lihtsalt osutavad mõningatele puudustele uues missakorras või kritiseerivad ainult liturgia väärastamist pitsamissadel vmt, on minu arvates lihtsalt soovimatus tunnistada ilmselget tõsiasja. See on niisama selge kui see, et samamoodi on olemas (ja tõenäoliselt palju rohkem) neid, kes vastupidi, mõistavad hukka traditsioonilise liturgia ja igasugused katsed see taas ausse tõsta ja/või välistada liialdused uuest liturgiast. Minu arust on mõlemad suhtumised lubamatud, nagu üldiselt igasugune hukkamõist Kiriku ja selle juhtide legitiimsete otsuste või inimeste sisemise suhte üle Jumalaga. Ja sellepärast pidasin ma Shea artiklit mõtlemapanevaks.
Jah, inimeste põlastamine ei ole õige. Teatud hoiakute põlastamine võib aga olla igati põhjendatud. Aga selle artikli probleem seisnebki just selles, et Shea tõlgendab inimeste põlastamisena seda, mis sellena tegelikult ei kvalifitseeru. Kindlasti on "selline asi" olemas, aga küsimus ongi selles, kas nt tsiteeritud kirja võib pidada "selliseks asjaks". Minu arvates oleks see meelevaldne ja ebaõiglane ja selles probleem seisnebki, et Shea tahab riputada tõsise süüdistuse sildi kaela inimestele, kellele ei tohiks seda (nii kergekäeliselt) kaela riputada. Aga tegelikult olen nüüd vist ennast kordama asunud, mis ei ole mõistlik...
VastaKustuta