Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

teisipäev, 17. mai 2011

Hermeneutika-diskussioon

Blogger teeb trikke. See postitus kuulub 11. kuupäevale, aga blogspoti server(id?) käis(id) vahepeal ninuli. Kõigepealt neelati viimased postitused üldse ära, seejärel taastati mingi mustandiseisuga ja lõpuks päriselt, aga ilma kommentaarideta. Täna aga, kui üritasin selle postituse märksõnu korrigeerida, viskas postituse esimeseks. Olgu siis nii...

Sandro Magister on oma Chiesa-leheküljel lükanud käima diskussiooni Vatikani II Kirikukogu uuenduste ja järjepidevuse tõlgenduste üle. Kas on tegemist muudatustega Kiriku kesksetes õpetustes -- kirikupärimuses? Kas Kirik on Vatikani II Kirikukogu tulemusena fundamentaalselt muutunud? Neile ja teistele sarnastele küsimustele vastavad nii modernistid (keda nüüd küll rohkem progressivistideks nimetatakse) kui ka traditsionalistid jaatavalt, erinedes muidugi diametraalselt hinnangute poolest nendele väidetavatele muutustele.

Või on Kirik ja Traditsioon ikka seesama, mis see läbi aegade on olnud, olgugi sõltuvalt konkreetsetest ajaloolistest tingimustest väljendatud erineval moel? Kas toimus Traditsioonist eemaldumine või selle sügavam taasavastamine? Kas tegemist oli lihtsalt kaasajastamisega (aggiornamento) järjepidevuse alusel või põhimõtteliste sügavate reformidega? Kuidas on seotud Vatikani II Kirikukogu ja Kirikus selle järel aset leidnud mitmesugused kriisid -- kiire sekulariseerumine, kutsumuste kriis, seksuaaleetika kriis, autoriteedi kriis, liturgilised kuritarvitused jms? Need küsimused kerkivad tõenäoliselt seda teravamalt esile, mida lähemale jõuab Kirikukogu alguse 50. aastapäev (11. oktoober 2012). Kahjuks on eesti keeles Kirikukogu dokumentide üle raske arutada, kuivõrd need on veel, üksikute eranditega, maakeeles avaldamata.

Käesolevas diskussioonis on keskseks teemaks religioonivabadus. Teatavasti on religioonivabadust käsitlev deklaratsioon Dignitatis humanae üks kõige enam vastuolusid tekitanud kirikukogu dokumente ja näib, et teravas vastuolus paavst Gregorius XVI entsüklikas Mirari vos ja ja paavst Pius IX entsüklikas Quanta cura esitatud seisukohtadega. Magister alustas diskussioonile pühendatud sarja provokatiivse pealkirjaga tekstiga High Up, Let Down by Pope Benedict, milles ta vahendab ajalooprofessor Roberto de Mattei, Msgr. Brunero Gherardini ning filosoofi ja teoloogi Enrico Maria Radaelli hiljutistes raamatutes esitatud kriitikat Vatikani II Kirikukogu ja selle järgse magisteeriumi kohta. Eelkõige on kriitika all Johannes Paulus II poolt algatatud Assisi religioonidevahelised kohtumised, mida Benedictus XVI on otsustanud jätkata, ehkki muudetud vormis, ja nn Courtyard of the Gentiles projekt, mille raames toimuvad kohtumised ja arutelud sekulaarse maailma esindajatega. Esimene kohtumine, millele paavst läkitas oma videosõnumi leidis aset märtsis Pariisis. Vaadeldud autorid näevad Vatikani II Kirikukogus ja sellele järgnevas magisteeriumis tõelist lõhet varasema Traditsiooniga.

Kriitikale vastab diskussiooni samas, esimeses loos, Francesco Arzillo artikliga "Järjepidevusest".

Diskussiooni teises "installatsioonis", nagu Magister neid nimetab, pealkirjaga The Disappointed Have Spoken. The Vatican responds, vahendab ta teoloogi ja filosoofi Inos Biffi ning peapiiskop Agostino Marchetto L'Osservatore Romanos ilmunud vastuseid eelpoolosutatud kriitilistele raamatutele.

Kolmandas installatsioonis ilmus pikk väljavõte teoloog ja filosoof Martin Rhonheimeri, Šveitsi ajakirjas Nova et Vetera avaldatud esseest, pealkirjaga Who's Betraying Tradition. The Grand Dispute. Personaalprelatuuri Opus Dei kuuluva preestri, kes Chiesas ennegi sõna saanud, peamine tees seisnes tõdemuses, et tegemist oli tõesti sügava reformiga, isegi doktrinaalse muudatusega, ent see ei puudutanud dogmasid, vaid doktriini riigist ja selle kohustustest. Ta viitab paavst Benedictus XVI pöördumisele 2005. aastal 22. detsembril kuuria poole (tõlge), rõhutades, et paavst ei rääkinud "järjepidevuse hermeneutikast", nagu sageli ekslikult arvatakse, vaid "reformi hermeneutikast", reformi, mis seisneb järjepidevuse ja katkestuse vastastikustes mõjutustes erinevatel tasanditel.

Neljandas installatsioonis, mis kannab pealkirja The Church Is Infallible, But Not Vatican II, antakse taas sõna kirikukogu ja uuema magisteeriumi kriitikutele, professor Roberto de Matteile, kes vastab peapiiskop Marchetto ja sotsioloog Massimo Introvinge poolt tema raamatus esitatud seisukohtade kriitikale, ning traditsionalistlikus ajakirjas The Remnant kirjutanud David Werlingule, kes vastab Francesco Arzillo eelpoolosutatud kommentaarile. Selle installatsiooni kolmandas osas vastab teoloog Giovanni Cavalcoli, OP David Werlingu kriitikale. De Mattei peamine väide seisneb selles, et nii kirikukogu kui paavst võivad põhimõtteliselt eksida, kui nad ei väljenda eksimatuse privileegi alla kuuluvat õpetust. Ja sellist õpetust tuleb hinnata Traditsiooni valguses. Kui see läheb vastuollu Kiriku püsiva Traditsiooniga, trumpab Traditsioon Magisteeriumi. Tema väitel on Vatikani II Kirikukoguga juhtunud just niiviisi.

Viiendas installatsioonis, Benedict XVI the "Reformist." The Prosecution Rests, vastab Massimo Introvinge omakorda Roberto de Matteile ja Martin Rhonheimer selgitab oma seisukohta "reformi hermeneutikast", rõhutades tõelise muudatuse tunnistamise vajadust, vastusena Introvinge märkusele, et paavsti kõnes oli juttu "näilisest katkestusest", mitte tõelisest katkestusest, nagu Rhonheimer näis väitvat. Nii et diskussioon käib mitte lihtsalt järjepidevuse tunnistajate ja mittetunnistajate vahel, vaid ka selle tunnistajate endi vahel, et mis ulatuses ja mis mõttes on uuendus või reform siiski toimunud, olgugi selge järjepidevuse alusel.

1 kommentaar:

  1. Kahtlemata on Kirik siin maapeal muutunud, ma ei saa aru, miks oli vaja Missat muuta, see oli selle Bugnini projekt, kes kasutas protestantidest hereetikuid, kas Ta, s.t Bugnini ise oli vabamüürlane või mitte, see ei olegi nii oluline(muidugi on see ka oluline), vaid oluline on see, et ta oli kasulik teatud jõududele, modernistlikele jõududele, kes rohkem kui 200 aastat varitsesid Kirikut, et see ümber muuta. Ja see on saavutatud. Pius X-ndal oli õigus, kui Ta hoiatas nende eest. Tänapäeval aaltes Paulus VI-ndast kuni praeguseni välja, kirik wi julge oma dogmasid selgelt välja öedla, vaid lipitseb maailma ees...

    VastaKustuta

Kommentaarid modereeritakse