Vahendan uudiseid katoliiklikust maailmast, aeg-ajalt tõlkeid magisteeriumi dokumentidest, sekka teoloogide ja pühakute arvamusi, vahel ka isiklikke mõlgutusi.
Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas Hodie contritum est ab ea caput serpentis antiqui
Lugesin arutlus, näitemängu mitte. Pean ütlema, et mõneti sama tunne, mis Shea artiklit lugedes. Mitmed olulised punktid, millega saab nõustuda, ent samas ka mitmed punktid, mille osas jäävad tõsised küsimused õhku. Tõepoolest, küsimus tähelepanu fookusest on ülimalt oluline. Aeg ja energia ei tohiks kuluda kõrvalisele. Samuti on ülimalt oluline, et eneses ja teistes kahtluse külvamise tagajärjeks ei oleks täielik usaldamatus ja (mugav) tegevusetus. Ent õhku jääb küsimus sellest, kas me siis ei pea püüdma tõde otsida kõiges? Ja mis on siis lõppude lõpuks kriteeriumiks, mille alusel otsustada, millesse on põhjust lähemalt süveneda ja millesse mitte? Kui ühes äärmuses on oma aja ja energia kulutamine kõrvalisele, siis teises äärmuses on ükskõiksus asjade suhtes, mida ei saa tegelikult kuidagi tähtsusetuks pidada (mh küsimused seonduvalt Fatima ilmutusega).
1. "kas me siis ei pea püüdma tõde otsida kõiges?"
Literaalselt ei saa me põhimõtteliselt kõige kohta tõde teada. Paljude asjade kohta pole meil ka õigust tõde teada. (Mis ei tähenda, et me peksime olema selle suhtes eksiarvamusel; paljus peame lihtsalt leppima teadmatusega.) Me peame igal juhul tegema valiku, mille kohta me tõde otsime. Ning üldisemad ja olulisemad tõed peaksid suunama meie otsinguid sekundaarsetes küsimustes. Nii et peaksime arvesse võtma otsitava tõe olulisust meie lõpliku eesmärgi suhtes ja meie püüdluse legitiimsust. Nii et küsimusele literaalselt vastates: ei, me ei pea otsima tõde kõiges.
Ent küllap Sa pidasid silmas just nimelt seda, et kas me ei peaks otsima tõde kõiges, mis on oluline meie inimväärse elu jaoks (eelkõige pääsemiseks) ja mida meil on õigus teada. Iga konspiratsiooniteooria eeldus ongi ju see, et mingis inimeste elu jaoks olulises aspektis varjatakse nende eest midagi, mida neil on õigus teada. Ning lisaks muidugi, et seejuures tehakse neile ülekohut. Muidugi peaksime otsima selle kohta tõde, vastavalt oma võimalustele.
2. "mis on siis lõppude lõpuks kriteeriumiks, mille alusel otsustada, millesse on põhjust lähemalt süveneda ja millesse mitte?"
Üldised kriteeriumid on ju väga lihtsad ja selged: kas see on vajalik ... a) minu/meie/teiste pääsemiseks (st lõppeesmärgi -- summum bonumi -- saavutamiseks); b) minu/meie/teiste? kohustuste täitmiseks (religioossete, perekondlike, tööalaste, kodaniku jms); c) minu/meie/teiste elu parendamiseks, jms.
Ent konkreetsemalt mingi teema puhul mängib kahtlemata rolli ka see, millised on väljavaated antud küsimuses tõeni jõuda ja kas selleks kulutatavad ressursid (kasvõi lihtsalt aeg) on proportsionaalsed oodatava tulemusega (sh millised muud kohustused jäävad selle tõttu täitmata).
Kardan, et kindla tõeni jõudmine nendes k.teooriates, mis on vähegi tõsiseltvõetavad, nõuab üldjuhul ebaproportsionaalselt suurt pingutust. Usun ja loodan, et leidub inimesi/institutsioone, kes saavad selle valdkonna tõsisele uurimisele pühenduda ja loeksin meeleldi nende analüüse. Valdav enamus nendest, mida siiani olen sattunud lugema on kokku kirjutatud teiste kirjutiste pealt, mis on kirjutatud omakorda kellegi kolmanda kirjutise või arvamuse järgi jne. Juba ainese enese tõttu on väga raske kindlat tõde fikseerida. Seepärast kipub fantaasia asju üle süstematiseerima, siduma kontrollimata või ka kontrollimatute hüpoteesidega, looma süsteemi seal, kus süsteemi ei pruug tegelikult olla, vähemalt mitte inimlikul tasandil. Mulle üldiselt piisab teadmisest, et Saatan teeb kõik endast oleneva, et iga inimest ja võimalusel tervet inimkonda hukutada, kasutades selleks nii minu enda nõrkusi, teiste inimeste puudusi, ideoloogiaid, isiklikke ja "struktuurseid" patte jms.
3. "Kui ühes äärmuses on oma aja ja energia kulutamine kõrvalisele, siis teises äärmuses on ükskõiksus asjade suhtes, mida ei saa tegelikult kuidagi tähtsusetuks pidada"
Siin blogis avaldatud tõlked Kiriku dokumentidest on üldjuhul mitteametlikud ja ei ole põhjalikult toimetatud. Nii et suhtuge neisse ettevaatlikult ja kasutage omal riisikol.
-----------
Viidatud blogid ei pruugi tingimata väljendada seisukohti ja hinnanguid, millega ma alati või üldjuhul nõustun. Nagu internetis ikka, on ka siin vaja loetavat/vaadatavat sõeluda läbi eluterve kriitikasõela.
-----------
Kohatud kommentaarid kohati kohendan, kohati (kohmetult, kobamisi, ka kohkunult) kohatustan :)
Lugesin arutlus, näitemängu mitte. Pean ütlema, et mõneti sama tunne, mis Shea artiklit lugedes. Mitmed olulised punktid, millega saab nõustuda, ent samas ka mitmed punktid, mille osas jäävad tõsised küsimused õhku. Tõepoolest, küsimus tähelepanu fookusest on ülimalt oluline. Aeg ja energia ei tohiks kuluda kõrvalisele. Samuti on ülimalt oluline, et eneses ja teistes kahtluse külvamise tagajärjeks ei oleks täielik usaldamatus ja (mugav) tegevusetus. Ent õhku jääb küsimus sellest, kas me siis ei pea püüdma tõde otsida kõiges? Ja mis on siis lõppude lõpuks kriteeriumiks, mille alusel otsustada, millesse on põhjust lähemalt süveneda ja millesse mitte? Kui ühes äärmuses on oma aja ja energia kulutamine kõrvalisele, siis teises äärmuses on ükskõiksus asjade suhtes, mida ei saa tegelikult kuidagi tähtsusetuks pidada (mh küsimused seonduvalt Fatima ilmutusega).
VastaKustutaHead küsimused!
VastaKustuta1. "kas me siis ei pea püüdma tõde otsida kõiges?"
Literaalselt ei saa me põhimõtteliselt kõige kohta tõde teada. Paljude asjade kohta pole meil ka õigust tõde teada. (Mis ei tähenda, et me peksime olema selle suhtes eksiarvamusel; paljus peame lihtsalt leppima teadmatusega.) Me peame igal juhul tegema valiku, mille kohta me tõde otsime. Ning üldisemad ja olulisemad tõed peaksid suunama meie otsinguid sekundaarsetes küsimustes. Nii et peaksime arvesse võtma otsitava tõe olulisust meie lõpliku eesmärgi suhtes ja meie püüdluse legitiimsust. Nii et küsimusele literaalselt vastates: ei, me ei pea otsima tõde kõiges.
Ent küllap Sa pidasid silmas just nimelt seda, et kas me ei peaks otsima tõde kõiges, mis on oluline meie inimväärse elu jaoks (eelkõige pääsemiseks) ja mida meil on õigus teada. Iga konspiratsiooniteooria eeldus ongi ju see, et mingis inimeste elu jaoks olulises aspektis varjatakse nende eest midagi, mida neil on õigus teada. Ning lisaks muidugi, et seejuures tehakse neile ülekohut. Muidugi peaksime otsima selle kohta tõde, vastavalt oma võimalustele.
2. "mis on siis lõppude lõpuks kriteeriumiks, mille alusel otsustada, millesse on põhjust lähemalt süveneda ja millesse mitte?"
Üldised kriteeriumid on ju väga lihtsad ja selged:
kas see on vajalik ...
a) minu/meie/teiste pääsemiseks (st lõppeesmärgi -- summum bonumi -- saavutamiseks);
b) minu/meie/teiste? kohustuste täitmiseks (religioossete, perekondlike, tööalaste, kodaniku jms);
c) minu/meie/teiste elu parendamiseks, jms.
Ent konkreetsemalt mingi teema puhul mängib kahtlemata rolli ka see, millised on väljavaated antud küsimuses tõeni jõuda ja kas selleks kulutatavad ressursid (kasvõi lihtsalt aeg) on proportsionaalsed oodatava tulemusega (sh millised muud kohustused jäävad selle tõttu täitmata).
Kardan, et kindla tõeni jõudmine nendes k.teooriates, mis on vähegi tõsiseltvõetavad, nõuab üldjuhul ebaproportsionaalselt suurt pingutust. Usun ja loodan, et leidub inimesi/institutsioone, kes saavad selle valdkonna tõsisele uurimisele pühenduda ja loeksin meeleldi nende analüüse. Valdav enamus nendest, mida siiani olen sattunud lugema on kokku kirjutatud teiste kirjutiste pealt, mis on kirjutatud omakorda kellegi kolmanda kirjutise või arvamuse järgi jne. Juba ainese enese tõttu on väga raske kindlat tõde fikseerida. Seepärast kipub fantaasia asju üle süstematiseerima, siduma kontrollimata või ka kontrollimatute hüpoteesidega, looma süsteemi seal, kus süsteemi ei pruug tegelikult olla, vähemalt mitte inimlikul tasandil. Mulle üldiselt piisab teadmisest, et Saatan teeb kõik endast oleneva, et iga inimest ja võimalusel tervet inimkonda hukutada, kasutades selleks nii minu enda nõrkusi, teiste inimeste puudusi, ideoloogiaid, isiklikke ja "struktuurseid" patte jms.
3. "Kui ühes äärmuses on oma aja ja energia kulutamine kõrvalisele, siis teises äärmuses on ükskõiksus asjade suhtes, mida ei saa tegelikult kuidagi tähtsusetuks pidada"
Nõus.
4. "(mh küsimused seonduvalt Fatima ilmutusega)."
Näiteks?