Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas
Hodie contritum est ab ea caput serpentis antiqui

teisipäev, 17. mai 2011

Katoliiklikust puritanismist

Mõtlemapanev lugu Mark Shealt.
Postitas Tom at 23:03
Märksõnad:

12 kommentaari:

  1. Anonüümne18. mai 2011, kell 23:00

    Paneb jah mõtlema. Eriti seda, miks Shea siis nii lõpuni alandlik ei ole, et mitte teha taolisi üldistusi kiriku traditsiooni au sees pidavate inimeste kohta. Nendest minu sõpradest ja tuttavatest üle maailma, nende lastest, kogudustest ja kogukondadest võin mina teha pigem üldistuse, et nad ei hüple täiuslikkust otsides mööda kogudusi, vaid on vastupidi üsna püsivad - olles harjunud aastaid ootama ja ootama.. Ka ei usu ma, et neid liidaks ühte kibestumine, paranoia ja põlgus. Või on nad oma siirust, rõõmu ja armastust sakramentide vastu professionaalsel tasemel teeselnud ja seda oma lastelegi õpetanud.
    H.

    VastaKustuta
  2. Tom19. mai 2011, kell 09:23

    Hea H., kellest või millest Shea Sinu meelest rääkis? Paistab, nagu oleks me lugenud erinevaid artikleid, või siis lugenud sama artiklit täiesti erinevalt. Mulle näib, et Sa lugesid sellest, et Shea tegi kriitilisi "üldistusi kiriku traditsiooni au sees pidavate inimeste kohta", nimelt, et nad hüplevad täiuslikkust otsides mööda kogudusi, ja et neid liidab ühte kibestumine, paranoia ja põlgus.

    Mina lugesin sellest aga hoopis, et ta rääkis inimestest, kes end tõeliseks katoliiklaseks pidades põlgavad "keskmist" katoliiklast (või laiemalt kristlast), kuni selleni, et peavad end kompetentseks teisi kirikust väljapoole asetama.

    VastaKustuta
  3. Varro19. mai 2011, kell 14:45

    Vaatasin kah seda lugu ja pean Helenaga nõustuma. Tegu on tõsiselt ebameeldiva tekstiga, mis põhineb vääral eeldusel, et ainuke valik, mida saame teha, seisnebki selles, kas Kiriku probleemid seisnevad minus või teistes. See lähenemine on eriti ebameeldiv, kuna segab tõese kavalalt ära ebatõesega ja annab mõista, nagu tähendaks vastuseis Kiriku pärandi hävitamisele alandlikkuse puudumist.

    Muigudi on õige, et iga kristlane peaks säilitama alandliku hoiaku ja mitte kunagi unustama probleeme enese sees. Aga see kohe päris kindlasti ei pea tähendama ükskõiksust Kiriku traditsioonide hävitamise suhtes. Pigem võiks öelda vastupidmist: kuivõrd me teame, et liturgia on see, mis aitab meil ühiselt Jumala poole pöördudes oma enda sisemiste probleemide lahendamiseks armu paluda, tähendab ükskõiksus selle ja kogu liturgilise ruumi labastamise vastu ka ükskõiksust oma enese probleemidega võitlemise vastu.

    Ja siin võiks rääkida veel paljust. Nt tähendab liturgiline ja ikonosfääriline allakäik ka üleüldist religioosset allakäiku. Liturgia ja ikonosfäär õpetavad, aga mida? Toon suvalise näite: kui vana missa korra raames seisab preester pidevalt näoga sakramendi poole, siis see õpetab austust Jumala tõelise kohaloleku kohta. Sama võib öelda Püha Armulaua vastuvõtmise kohta põlvitades ja keelele. Kordan: need on olulised õpetuslikud elemendid, eriti laste suhtes. Kui aga preester keerab terveks Missaks sakramendile selja, siis millise õpetusliku sõnumi see saadab? Millise sõnumi saadab see, mida nägime pühapäeval katedraalis -- et saksa preester kummardab sakramendi eest läbi minnes mitte sakramendi, vaid rahva poole? Miks ta üleüldse siis kummardab, kui ta seda tehes sakramendile tagumikku näitab? Millist austusavaldust rahvas vajab? Jne, jne.

    Kokkuvõttes näib mulle, et Helenal on õigus, et kuigi kibestumine on midagi sellist, mis on tõepoolest väga ohtlik -- tean seda hästi omast käest --, siis Shea näib traditsionalistide suhtes olevat märksa kibestunuma hoiakuga kui traditsionalistid nende suhtes, kellele on traditsiooni alalhoidmine ükskõik, nagu Shea enese kohta kinnitab.

    VastaKustuta
  4. Varro19. mai 2011, kell 14:52

    Eelviimane lõik jäi lõpetamata. Tahtsin enne "jne, jne" veel öelda, et kui liturgia ja ikonosfäär enam ei õpeta või õpetab koguni midagi sellist, mis on lihtsalt vale - nt sakramendi eest möödudes rahva poole kummardamise teel -, siis see hakkab lõhkuma kogu religiooni. Mööduvad aastakümned ja olukord muutub üha hullemaks. Seda oleme ju viimase 40 aasta jooksul küllalt näinud. Ent lõppude lõpuks on ju meie huvi ka see, et meie laste-lastel oleks veel usk ja kirik, kus sellele vastavalt elada. Praeguses liturgilise ja ikonosfäärilise allakäigu tingimustes peame aga nentima, et paljud inimesed ei taha katoliku kirikusse tulla, sest selle liturgia ja ikonosfäär on sageli vähem väärikas kui protestantlik jumalateenistus - ortodoksidest rääkimata. Paljud on samal põhjusel katoliku kirikust lahkunud. See on lihtsalt tõsiasi, millega peame arvestama.

    VastaKustuta
  5. Tom19. mai 2011, kell 16:33

    Lugesin artikli veelkord üle... ja jään oma arvamuse juurde... ja ka autor ise kinnitab comboxis: "... the article isn’t about tradition, traditionalists or the Mass. It’s about those Catholics of whatever stripe who make it their habit to regard most other Catholics as their enemies. You may feel comfortable arraigning all traditionalists as fitting that bill. I think such an arraignment is highly unfair and insulting to most traditionalists."

    VastaKustuta
  6. Varro19. mai 2011, kell 20:37

    Ei ole mina veel traditsionalistide seas ühtki katoliiklast näinud, kes peaks teisi katoliiklasi oma vaenlasteks või ei taluks nende kõrval viibimist. Küll aga tean õige mitmeid häid katoliiklasi, kel tilgub süda Kiriku traditsioonide jalge alla tallumise pärast verd. Armasta patustajat, vihka pattu - nii lihtne see asi ongi.

    Mis veel selle artikli juures häirib, on selline võltsalandlik toon: ühelt poolt kritiseerid teisi päris julmalt ja siis ütled pärast, et kes oleme meie teisi kritiseerima... Ja veel kord: ükskõiksus Kiriku traditsiooni kõrvaleheitmise ning liturgia ja sakraalruumi profaneerimise vastu, mida Shea uhkusega deklareerib - see on minu meelest tõesti kurjast. Ühesõnaga, ei meeldi see üldse lähenemine.

    VastaKustuta
  7. Tom19. mai 2011, kell 22:42

    Shea ei kirjutanud ju Sinu tutvusringkonnast, vaid konkreetse talle saadetud kommentaari põhjal.

    Üldistus, mis ta teeb, puudutab suhtumist, mis peab Kirikus legitiimselt teostatavat Missat väärakaks ning selle tavapäraseid teenijaid ja selles osalejaid sisuliselt jumalateotajateks. Mõistes seega hukka Kiriku liturgilise praktika, seab ta end kohtumõistja positsioonile nii Kiriku kui inimeste sisemiste hoiakute üle. Põhimõtteliselt sama suhtumine iseloomustab sellist progressivisti, kes peab, vastupidi, väärakaks nn vana Missat ja selles osalejaid. Üks ja sama suhtumine iseloomustab kõiki neid, kes peavad end kohtumõistjateks Kiriku üle või inimeste sideme üle Jumalaga.

    VastaKustuta
  8. Varro20. mai 2011, kell 00:08

    Sheale saadetud kommentaar, nagu ta seda tsiteerib, on minu arvates üpris mõistlik ega anna alust tõlgendusteks, mille pinnalt Shea oma järeldused teeb. Üks asi on öelda, et novus ordo liturgia pole üldse kehtiv ja et selles osalejad on kõik jumalateotajad; teine asi on öelda, et novus ordo liturgiaga (ja muude asjadega, nagu nt ikonosfääriga) seondub tõsiseid ja ilmseid probleeme ning et inimesed (nii piiskopid, preestrid kui ilmikud) tihti ei taha seda tunnistada. Näha probleeme ja neid ka tunnistada ei ole sama kui kellegi või millegi üle kohut mõista.

    VastaKustuta
  9. Tom20. mai 2011, kell 08:04

    Varro, me jääme selles osas nähtavasti erinevatele arvamustele. Nõustun Sheaga, et tsiteeritud kirjas ei olnud tegemist lihtsalt arutlusega novus ordo puuduste üle, vaid hinnanguga selles osalejate sisemisele seisundile (usu ja alandlikkuse puudumine, selja keeramine Jumalale jms) ning laiendusena novus ordo hukkamõistuga (kuivõrd need hinnangud laienevad novus ordo liturgias osalejale kui sellisele, mitte lihtsalt ühele või teisele osalejale, kelle suhtes need võivad ka paika pidada) ning seega kohtumõistmisega Kiriku üle.

    VastaKustuta
  10. Tom20. mai 2011, kell 08:27

    Vabandust! Lugesin tsitaadi üle, tegelikult ta ei süüdista neid usu puudumises, pigem selle nõrkuses.

    VastaKustuta
  11. Ivo Õunpuu21. mai 2011, kell 22:38

    Ausalt mina olen küll näinud ja rääkinud traditsionalistidega, kes peavad kõiki, kes pole ainsal õigel katoliiklikul teel (mis on muidugi ainult see, millel nemad asuvad) käijad, Kiriku vaenlasteks, oportunistideks või äärmiselt juhul haletsusväärseteks ebajärjekindlateks ja argadeks hampelmannideks. Samas on nad oma suhtumisega otseselt või kaudselt põhjuseks, miks paljud selliste traditrsionalistide vahendusel Traditsiooniga kokkupuutuvad inimesed saavad selle suhtes püsiva negatiivse eelarvamuse. Janesinistlikud hoiakud on traditsionalistide ringkondades kahjuks üsna levinud.
    Tunnistan, et ei suutnud seda artiklit läbi lugeda ja miski hakkas mulle selles vastu. Kuid oluline iva on selles sees. Samuti selles, et iga inimene vastutab esmalt ja põhiliselt iseenda, mitte teiste, mitte koguduse, mitte terve Kiriku vaimuliku kujundamise eest ja et ümberringi valitsev kriis ja korralagedus ei saa kuidagi olla väljavabanduseks töö puudumisele omaenda hinge kallal. Samuti olen veendudnud, et tõeline ja vajalik võitlus traditsioonide kaitseks Kirikus ei saa asendada sedasama vaimulikku töö enda kallal. Kui puudub katoliiklik ikonosfäär, suudab Jumal inimesele anda ka teisi vahendeid oma vaiomulikuks ülesehitamiseks.

    VastaKustuta
  12. Tom22. mai 2011, kell 09:09

    Aitäh, isa Ivo, selle kommentaari eest! Olen igati päri. Siiski huvitab mind, mis see oli, mis Teile antud artikli juures vastu hakkas.

    VastaKustuta

Kommentaarid modereeritakse

Tellimine: Postituse kommentaarid (Atom)