Ma arvan, et suure Õigeusu maailma jaoks, koos selle sisemiste pingetega, on väga oluline näha ka oma sisemist ühtsust ülemaailmse Katoliku Kirikuga, koos selle väga erineva stiiliga. Hoolimata kõigist sajandite jooksul kuhjunud erinevustest kultuurilise eraldatuse ja teiste tegurite tõttu, on tähtis, et me tõesti õpiksime uuesti nägema ja mõistma meie omavahelist sisemist vaimset sugulust. Sel tasandil teeme minu arvates edusamme. Ma ei pea silmas taktikalisi, poliitilisi edusamme, vaid lähenemist meie sisemise sarnasuse tasandil. Ma leian selle olevat väga lohutava.
[...]
Kuna see muudab meie ühise vastutuse maailma eest inimeste jaoks taas selgelt nähtavaks. Muidugi oleks täiesti võimalik jätkata vaidlemist kõikvõimalike asjade üle. Või siis, asetades endid sellele, mis meil on ühist, võime selle asemel pakkuda ühist teenimist. Ja nagu meie vestlus on selgeks teinud, vajab maailm kindlal vaimsel alusel põhinevat, mõistuslikult toetatud võimekust anda tunnistust ühest Jumalast, kes kõneleb meile Kristuses. Selles mõttes on meie koostöö tohutu tähtsusega. Kirill rõhutab omalt poolt sedasama, just nimelt peamisi eetilisi probleeme puudutavas debatis. Me ei ole moralistlikud, vaid, seistes usu alusel, oleme eetilise sõnumi kandjad, mis annab inimkonnale kompassi. Ja on ülimalt tähtis, et me anname selle üheskoos ajal, mil maailma rahvad on kriisis.
Light of the World, Ecumenism and the Dialogue with Islam, lkk 87-88
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Kommentaarid modereeritakse