Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

reede, 20. mai 2011

Benedictus XVI traditsioonist

Üldaudientsil, 26. aprillil 2006:

Osadus ajas: traditsioon

Kallid vennad ja õed,

Tänan teid teie poolehoiu eest! Kateheesi hiljutialanud uues seerias püüame mõista Kiriku algset plaani, mida Issand soovis, selleks et paremini mõista meie kohta, meie kristlikku elu, Kiriku suures osaduses.

Siiani oleme mõistnud, et kiriklikku osadust inspireerib ja toidab Püha Vaim ning seda hoiab alal ja edendab apostellik teenimine. Ning see osadus, mida me nimetame "Kirikuks", ei ulatu mitte ainult kõigi usklikeni antud ajaloolisel perioodil, vaid hõlmab kõiki ajastuid ja kõiki põlvkondi. Nõnda on meil tegemist kahetise universaalsusega: sünkrooniline universaalsus -- me oleme ühendatud usklikega maailma igas osas -- ning samuti niinimetatud diakrooniline universaalsus, see tähendab: meile kuuluvad kõik ajastud, ning kõik mineviku ja tuleviku usklikud moodustavad koos meiega ühe suure osaduse.

Püha Vaim ilmub meile kui müsteeriumi aktiivse kohaloleku tagaja ajaloos, See, kes kindlustab selle teostumise läbi sajandite. Tänu Lohutajale on tulevastel põlvkondadel alati võimalik omada sama kogemust Ülestõusnust, mida elas [läbi] apostellik kogukond Kiriku alguses, kuna see antakse edasi ja aktualiseeritakse Jumala rahva usus, kummardamises ja osaduses, palverännakul läbi aja. Ja nõnda elame täna, Ülestõusmisajal, [läbi] kohtumist Ülestõusnuga mitte kui millegi minevikku kuuluvaga, vaid Kiriku praeguse usu, liturgia ja elu osaduses. Kiriku apostellik Traditsioon seisneb selles päästehüvede edasiandmises, mis teeb kristliku kogukonna Vaimu väe kaudu algse osaduse püsivaks aktualisatsiooniks.

Seda nimetatakse "algseks" kuna see sündis apostlite ja jüngrite kogukonna  tunnistusest algaegadel. See anti edasi Püha Vaimu juhatusel Uue Testamendi kirjutistes ja sakramentaalses elus, usuelus, ja Kirik viitab sellele kestvalt -- sellele Traditsioonile, mis on Jeesuse anni terviklik, alati kaasaegne [up-to-date] reaalsus -- kui Tema alusele ja seadusele apostelliku teenimise katkematu järjepidevuse kaudu.

Edasi, oma ajaloolises elus piiras Jeesus oma missiooni Iisraeli kojale, ent tegi juba selgeks, et see and ei olnud määratud ainult Iisraeli rahvale, vaid igaühele maailmas ja igale ajastule. Ülestõusnu usaldas siis apostlitele eksplitsiitselt (cf Lk 6,13) ülesande teha kõigist rahvaist jüngrid, tagades oma kohaloleku ja abi kuni aegade lõpuni (cf Mt 28,19 ff).

Lisaks nõuab pääste universalism, et Paasa-mälestust pühitsetaks ajaloos katkematult kuni Kristuse aulise naasemiseni (cf 1Ko 11,26). Kes teeb teoks Issand Jeesuse päästva kohaloleku apostlite -- eshatoloogilise Iisraeli pealike (cf Mt 19,28) -- teenimise kaudu ja Uue Lepingu rahva kogu elu kaudu? Vastus on selge: Püha Vaim. Apostlite teogude raamat näitab -- järjepidevuses Luuka evangeeliumi mustriga -- elavalt Vaimu, nende, keda Kristus läkitas ja nende poolt kokkukogutud kogukonna vahelist vastastikust läbistamist. Tänu Loutaja tegevusele saavad apostlid ja nende järeltulijad teostada ajas missiooni, mille nad Ülestõusnult vastu võtsid. "Teie olete nende asjade tunnistajad. Ja vaata, ma saadan oma Isa tõotuse teie peale" (Lk 24,48 ff).

"Te saate väe, kui Püha Vaim on teie peale tulnud; ja te saate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal ja Samaarias ning kuni maailma otsani" (Ap.t. 1,8). Ja see tõotus, mis tundub alguses uskumatuna, sai tõeks juba apostlite ajal: "Ja meie oleme nende asjade tunnistajad, ja niisamuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes Temale kuuletuvad" (Ap.t. 5,32).

Nii on Vaim ise see, kes käte pealepanemise ja apostlite palvete kaudu konsekreerib ja läkitab [teele] uued Evangeeliumi-misjonärid (nagu näiteks Apostlite tegudes 13,3 ja Esimeses kirjas Timoteusele 4,14).

On huvitav tähele panna, et kui mõningates lõikudes öeldakse seal, et Paulus seadis vanemaid igas Kirikus (cf Ap.t. 14,23), on teistes kohtades öeldud, et see on Vaim, kes on teinud nad karja ülevaatajateks (cf Ap.t. 20,28). Nõnda on Vaimu tegevus ja Pauluse tegevus vastastikku tihedalt läbipõimunud. Pühalike otsuste korral Kiriku elu jaoks on Vaim kohal, et Teda juhatada. Seda Püha Vaimu juhatavat kohalolekut tunti eriti selgelt Jeruusalemma kontsiilil, mille kokkuvõtvates sõnades kõlab kinnitus: "Sest Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks..." (Ap.t. 15,28); Kirik kasvab ja käib "Issanda kartuses ning Püha Vaimu julgustusel" (Ap.t. 9,31). See Issand Jeesuse aktiivse kohaloleku püsiv aktualiseerimine Tema rahvas, mille teeb teoks Püha Vaim ja mida Kirikus väljendab apostellik teenimine ja vennalik osadus, on see, mida teoloogilises tähenduses peetakse silmas mõistega "Traditsioon": see ei ole lihtsalt selle materiaalne edasiandmine, mis anti algselt apostlitele, vaid Tema, Ristilöödud ja Ülestõusnud Issand Jeesuse toimiv kohalolek, kes saadab ja juhatab Vaimus kogukonda, mille Ta on kokku kogunud.

Traditsioon on ustavate osadus nende legitiimsete karjaste ümber läbi ajaloo, osadus, mida toidab Püha Vaim, kindlustades ühenduse jüngrite algkoguduses elatud apostelliku usu kogemuse ja Kristuse tegeliku kogemuse vahel Tema Kirikus. Teiste sõnadega, Traditsioon on selle Kiriku praktiline järjepidevus, mis on Jumal Isa püha Tempel, ehitatud apostlite alusele ja koos hoitud nurgakivi -- Kristuse poolt, Vaimu eluandva tegevuse kaudu: "Nii ei ole te siis mitte enam võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, rajatud apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus ise on nurgakivi, milles kogu hoone on kokku liidetud ja kasvab pühaks templiks Issandas, kelles ka teid üles ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus" (Ef 2,19-22).

Tänu Traditsioonile, mille tagab apostlite ja nende järglaste teenimine, jõuavad Kristuse küljest voolanud elu vesi ja Tema päästev veri kõikide aegade naiste ja meesteni. Nii on Traditsioon selle Päästja püsiv kohalolek, kes tuleb meid kohtama, meid lunastama ja pühitsema meid Vaimus, Kiriku teenimise kaudu, Jumal isa auks.

Kokkuvõttes võime seepärast öelda, et Traditsioon ei ole asjade või sõnade edasiandmine, surnud asjade kogum. Traditsioon on elav jõgi, mis ühendab meid allikatega, elav jõgi, milles allikad on alati kohal, suur jõgi, mis viib meid igaviku väravateni. Ja kuna see on nii, saavad selles elavas jões lakkamatult teoks Issanda sõnad, mida me kuulsime lugeja huulilt alguses: "Mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!" (Mt 28,20).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse