Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

laupäev, 11. juuni 2011

Rhinofiilia

Olles äsja naasnud Theatrumi Ninasarviku-etenduselt tahaks üle-eelmise loo ümber nimetada "Rhinofiiliaks". Vägev tükk. Ehkki esimese vaatuse järel kahtlesin korraks, kas viitsin edasi vaadata. Niiii absurdne tundus. Pika taipamisega nagu ma olen, hakkas alles kolmandas vaatuses koitma, kuidas Ionesco koorib inimeselt kiht-kihilt pseudoratsionaalsuse koorikuid, mis ükski ei kaitse teda lõpuni loomuvastaselt toimimise eest. Viimaks jääb alles vaid lihtne intuitiivne tõdemus, mida ei saa tõestada ega kummutada, et me oleme inimesed, et on õige ja väär, tõde ja vale, hea ja halb, ilus ja inetu; et jõud, energia, lust, vabadus tsiviliseerituse kammitsaist jms ei kaalu üles inimeseksolemist selle mõistmisvõimes, olgugi see nii habras ja ebakindel.

Selles osas on Ionesco, võib-olla paljude üllatuseks, kindlasti aga Ninasarviku-Loogiku üllatuseks, üsna aristoteliaanlik. Kirjutab ju Aristoteles oma "Tagumise analüütika" lõpus:
... sellest järeldub, et ei saa olla mingit teaduslikku teadmist esmaeeldustest, ja kuna peale intuitsiooni ei saa miski olla tõesem kui teaduslik teadmine, siis on intuitsioon see, mis hoomab esmaeeldusi -- see tulemus järeldub ka tõsiasjast, et tõestus ei saa olla tõestuse algallikas ega järelikult ka teaduslik teadmine algallikaks teaduslikule teadmisele. Kui seega intuitsioon on ainus alternatiivne tõese tunnetuse liik peale teadusliku teadmise, siis on see teadusliku teadmise algallikas.

7 kommentaari:

  1. Mina ka ei saanud pärast Ninasarviku vaatamist
    aru, et mis mõttes Ionesco absurdikirjaniku nime
    on pälvinud. Muidugi, kui just inimtegelikkust ennast
    tõesti tõsimeeli absurdiks peaks nimetatama, on
    see 'label' täiesti arusaadav.

    TomH

    VastaKustuta
  2. Jah, absurdi suitsuloori taga säras traagiline realism :)

    VastaKustuta
  3. Aga kui nt. uskuda selles Sirbi-loos kirjutatut,

    http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12622:rohelise-ninasarviku-loogika-ehk-kodustamata-paradoks-&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3349

    tulenes mu arusaamatus nähtavasti paljuldi mitte otse
    Ionesco tekstist, vaid Mariuse Petersoni
    lavastuskontseptsioonist (pärast etendust vaatas innustunud Sirbi retsensent netis läbi erinevate Ninasarviku lavastuste-filmide videoid ja avastas, et nendes rõhutati mõistuspärasuse-ja-absurdi vahekordade asemel tavaliselt palju otsesemalt eelkõige groteskset vormi).

    TomH

    VastaKustuta
  4. Traagiline realism. Jah.

    Kuigi... mmm... kas selles mõttes mingi muu realism üldse kõne alla tuleks, st äkki peaks sõna "traagiline" samuti ära jätma?

    VastaKustuta
  5. Ei tea, ei tea. St ei tea, kas tuleks kõne alla ja ei tea kas tegelikult ikka oli nii traagiline. Tegelikul ma arvan, et tuleks kõne alla küll, aga tegelikult ei olnud niii traagiline. Väike optimisminoot jäi siiski kõlama. Viimane Aadam siiski ei andnud alla, ehkki kõikus. :) Või, et Adamah oma sügavaimas olemuses ei loobu oma loomusest... kui sa nüüd mõtled, mis ma aru saan.

    VastaKustuta
  6. Nii nehh. Näidendi Viimase Aadama puhul jäi mulle veidi lahtiseks, et mida tähendas see lõpupüstol ja ?lõpupüstolipauk. ?Ipse anihileerimine? Sel juhul on traagiline ikka küll see näidendi realism.

    Mina mõtlesin sellega, et pole "traagiline realism", vaid on "realism" vist umbes seda, et nojah, "realism" oleks traagiline tõesti, kui poleks Issandat Jeesust Kristust, aga et on, siis pole traagiline.

    VastaKustuta
  7. Pauk!? Võib-olla nad igakord ei paugutanud :) või, mis on tõenäolisem, mina oma uimasuses ei pannud seda tähele. Aga olen Su kokkuvõttega täiesti nõus.

    VastaKustuta

Kommentaarid modereeritakse