Crux sancta sit mihi lux / Non draco sit mihi dux: Vade retro satana / Numquam suade mihi vana: Sunt mala quae libas / Ipse venena bibas

reede, 10. juuni 2011

Sodomofiilia

Eestis, nagu mujalgi (eriti nn lääne-) maailmas, on kujunenud kummaline logopeediline probleem. Inimesed räägivad ja kirjutavad näiteks "samasooliste kooselust" või "hoolivast kaaslasest, kellega oma elu siduda ning kellega jagada rõõme ja muresid, ühist kodu ning teadmist, et teineteisele saab loota" aga peavad silmas seksuaalseid perverssusi, näiteks sodoomiat. On ju selge, et õiguskantsler ei kirjutanud justiitsministrile murest vendade või õdede "mitteabielulise püsiva kooselu" pärast, vaid perverssetes seksuaalsuhetes meeste ja naiste asjus.

Logopeediline probleem saab sageli alguse psüühilisest häirest. Antud juhul näib üheks massiliselt levinud häireks olevat suutmatus teha vahet sättumuse ja teo vahel. See häire ilmneb selgelt äsjases kultuuri- ja muidutegelaste kirjas, kes kirjutavad, et "sallimatusel puudub mõte, kui see on suunatud millelegi, mis ei sõltu inimese tahtest ning mis ei kahjusta teiste ühiskonnaliikmete õigust õnnele", pidades seejuures silmas mitte inimeste sättumust tundlikkuse suhtes ühest või teisest soost isikute vastu, vaid inimeste vabu tegusid, otsust astuda üht või teistsugustesse seksuaalsuhetesse ja sooritada vastavaid akte. Ma ei usu, et see häire oleks nii tõsine, et nad tegelikult arvaksid, et loomuvastastesse seksuaalsuhetesse astuvad inimesed teeksid seda mingi kompulsiivse, vastupandamatu jõu ajel. Sellisel juhul oleks küll nende manitsus õigustatud, ent need teod ise minetaksid täielikult oma inimlikkuse -- teadliku ja vabatahtliku akti staatuse -- ega saaks seega kuidagi olla armastuse väljendus. Usun ja loodan, et nimetatud läkitusele allakirjutanud ei tahaks tegelikult peenelt LGBT kogukonnaks nimetatuid sellisesse ebainimlikku seisundisse pagendada, et siis neile oma kaastunnet ja poolehoidu jagada. See oleks juba kriminaalne.

Koos mainitud logopeedilise probleemiga ilmneb sageli käsikäes üks teine häire, nimetagem seda "valikuliseks hoolivuseks". Näiteks kirjutavad tegelased oma pöördumises: "Püüdleme selle poole, et eestimaalased sünniksid oma riiki vabade, võrdsete inimestena ning nendeks ka jääksid." Kontekstist on selge, et tegelikult peetakse silmas neid, kes on juba sündinud. Kui nad tegelikult püüdleksid selle poole, et eestimaalased sünniksid oma riiki vabade ja võrdsete inimestena, siis nad ei hoolitseks mitte perverssuste normaliseerimise eest, vaid tapatalgute lõpetamise eest sünnitusmajades.


PS. Kiriku seisukohast homoseksuaalsete suhete juriidilise tunnustamise kohta loe siit.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kommentaarid modereeritakse