Pisike puhkus

Lähen nädalaks tsivilisatsioonist eemale ja kardan, et wifi sinna ei ulatu. Tabernaakli blogroll ja lingid uudisteallikatele aitavad teil katoliiklikus maailmas toimuvaga kursis püsida.

Humanae Vitae Elukultuuri Instituudis

Elukultuuri Instituudi leheküljel kirjutab Markus Järvi Humanae Vitaest. Appetizer:

Euroopa järk-järguline sekulariseerumine jõuab 20. sajandi keskpaigaks välja punkti, kus perekonna väärtus ühiskonna algrakuna on suurte totalitaristlike ideoloogiate poolt juba ammu kahtluse alla seatud, kus materialistlik tarbimiskultuur söövitab üha aplamalt kristlikke moraaliprintsiipe ja kus, nagu tõestamaks perevaenulike ideede käegakatsutavat tegelikkust, on ravimiturule paisatud tööstuslikult toodetud rasestumisvastased vahendid. Liiderdamine on saanud iseseisvaks kultuuriks ja esimest korda maailma ajaloos on sellele kultuurile antud mitte lihtsalt afektiivne, tundelis-ideeline, vaid täiesti efektiivne, toimiv ja reaalne sümbol – antibeebipill. Seksuaalsuhtest tulenev nauding ja vastutus on teineteisest lõplikult lahti lõigatud ning sellega on seksuaalsus taandatud üheks võimalikuks kehalist naudingut pakkuvaks toiminguks, mis ei erine oluliselt näiteks söömisest või hea veini nautimisest.

Vastutust neurootiliselt vältiv kultuur levib ka katoliiklaste seas. 8. detsembril 1966 lõppenud Vatikani II Kirikukogu äratas paljudes defineerimata ja ähmase tungi kirikusiseste muutuste järele. Muutusteootel õhustik oli suurepäraseks kasvukliimaks Kiriku seest tulnud nõudmistele vaadata üle aborti ja rasestumisvastaseid vahendeid puudutav õpetus eesmärgiga seda muuta. 21. juulil 1968 ilmub paavst Paulus VI entsüklika Humanae Vitae, millest paljud ootavad suunapööret Katoliku Kiriku seksuaalmoraali puudutavates punktides. Paavst sõnastab Kiriku ustavate ridadest tulnud fundamentaalse küsimuse oma entsüklika alguses: “Kas ei tuleks, arvestades tänapäeva elutingimusi ning abielusuhete tähendust abikaasade harmoonilisele kooselule ja vastastikusele truudusele, vaadata üle kehtivad moraalinormid, eriti kui leitakse, et neist ei ole võimalik kinni pidada ilma suurte raskusteta, mille ületamine nõuab mõnikord tohutut pingutust?” (HV, 3)

Loe tervikteksti.

Küsimus president Obamale

(viide AmP)

Lühidalt

Mõne päevaga on palju huvitavat juhtunud. Püüan siin lühidalt osutada mõningatele silma jäänud uudistele:

• Westminsteri katedraalis puhuvad uued tuuled. Peapiiskop Vincent Nichols on lasknud jäädavalt kõrvaldada ajutise altari koos selle ajutise platvormiga ja Missasid pühitsetakse nüüd taas peaaltaril (DT). Kuuldavasti uuritakse ka võimalust altaritagust otsaseina kaugemale nihutada, et teha ligipääs altarile kergemaks (NLM). Ühtlasi on peapiiskop lasknud panipaigast taas välja tuua vanad rooma riituse liturgilised rõivad. Samal ajal kutsub Westminsteri peapiiskop uuendama oma piiskopkonnas 40-tunnise katkematu adoratsiooni traditsiooni (DT, NLM).
• Paavst Benedictus muudab oma liturgilist atribuutikat, võttes kasutusele uue palliumi, karjasekepi ja vanad liturgilised rõivad (Zenit).
• Esmaspäeval, pühade Peetruse ja Pauluse pühal, annab paavst 34-le aasta jooksul olulisemates kohalikes Kirikutes nimetatud peapiiskopile palliumi, mis sümboliseerib piiskopi ühtsust paavstiga ja piiskopile paavsti poolt omistatud metropoliitlikku autoriteeti (Zenit).
  
• Shawn Tribe kirjutab blogis New Liturgical Movement ilmikute tunnipalvetest.
• Eile oli püha Josemaría Escrivá mälestuspäev. Carlos Antonio Palad refereerib blogis Rorate Coeli p. Escrivá mõtteid pühast liturgiast.
• Paar intervjuud Püha Pius X Vennaskonna juhtidega: isa Franz Schmidbergeriga (isa Z kommentaaridega) ja piiskop Bernard Fellayga (ka video). Ja kommentaar kanoonilise õiguse spetsialisti, doktor Edward Petersi poolt hiljuti uue vastuolu tekitanud SSPX preestripühitsuste asjus. Veel Ecclesia Dei ja SSPXga seotud huvitavat informatsiooni; teine artikkel sel teemal veebilehes Inside the Vatican ja isa Timi kommentaar.
  
• Preestrite Aastale pühendatud lehekülgi (viide Zenit):
  Congregation for Clergy site: www.annussacerdotalis.org
  WorldPriest: www.worldpriest.com
  Televised Mass by WorldPriest: www.worldpriestday.com
  England and Wales Year for Priests portal: www.ukpriest.org
  Catholic University of America site: yearforpriests.cua.edu
• Ühendriikide Piiskoppide Konverents kiitis heaks Tänumissa Inimelu Anni Eest teksti (Zenit) ja avaldas toetust Fort Wayne'i piiskop John D'Arcyle tema vastasseisus Notre Dame'i Ülikooli juhtkonnaga (viide Zenit).
• Ühendriikide president Barack Obama lasi ennetähtaegselt lahti presidendi bioeetika-nõukogu liikmed, põhjendades seda vajadusega praktilistele küsimustele orienteeriud koosseisu järele (Zenit, BioEdge). Tähelepanu nihutamine küsimuselt "Mis on eetiline?" küsimusele "Kuidas seda teha?" on märk loobumisest sisuliselt eetilisest hoiakust ja pöördumisest utilitaarse hoiaku juurde. Tuletades meelde Obama ütlust, et vastus küsimusele elu alguse kohta ületab tema palgataset, meenub üks nõuka-aegne anekdoot, mis lõppes sõnadega "Što zdjes dumat, prõgat nada!" BioEdge kirjutab ka sellest, milliseks bioeetika-nõukogu töö tõenäoliselt kujuneb.
  
• Arvatavalt avaldab paavst 29. juulil oma uue entsüklika sotsiaalteemal (CNA).
  
• Paavst kohtub president Barack Obama ja tema abikaasa Michelle'iga Vatikanis 10. juuli õhtul kell 16.00. Obama viibib 8.-10. juulil G8 kohtumisel Itaalias d'Aquilas, hiljuti maavärisemise üleelanud linnas (CNS, paar kaudset kommentaari: isa Z, Insight Scoope).

24 teesi, kosmloogia

Jätkan 24 tomistliku teesi tõlkimist kosmoloogia osaga.

KOSMOLOOGIA

9. Kumbki neist osadest [st. mateeria ja vorm] ei eksisteeri omaette, ei teki ega hävi omaette, ega käsitata seda mingisse kategooriasse kuuluvana muidu, kui redutseeritult substantsiaalseks printsiibiks.

10. Ehkki ekstensioon koostisosadeks tuleneb kehalisest loomusest, ei ole keha olemine substantsina sama, mis selle olemine kvantiteedina. Sest substants on juba oma määratluse poolest jagamatu, mitte aga nagu punkt, vaid nagu see, mis on väljaspool dimensionaalsust. Ent kvantiteet, mis annab substantsile ekstensiooni, erineb tõeliselt substantsist ja on selle sõna täies tähenduses aksidents.

11. Kvantiteedist märgitud mateeria on individuatsiooni, see tähendab sama liigi loomuses ühe indiviidi teisest numeerilise erinevuse printsiip, mida ei saa olla puhastes vaimudes.

12. Kvantiteedist tingitult on keha keskkonnast ümbritsetuna mingis kindlas kohas ja saab sel moel olla ainult ühes kohas, mistahes jõu puhul.

13. Kehad jagunevad kaheks: mõned on elavad, mõned elutud. Elavates, selleks et samas subjektis saaks olla omaette liigutav ja liikuv osa, nõuab substantsiaalne vorm, mida tähistatakse nimetusega "hing", orgaanilist dispositsiooni, ehk heterogeenseid osi.

Maailm sinus eneses

Käisin üleeile Orjakul tervitamas täpselt kaks aastat kestnud ümbermaailmareisilt naasejaid, eelkõige õemeest, kapten Hillar Kukki [Captain Cook :)], aga muidugi ka oma õeraasu Meeli Paldroki, alias Mila Baltit, kapteni naiseõde, kes astus pardale Aafrikas ja seilas kaks korda üle Atlandi. Oma tervituskõnes ütles isa midagi niisugust, et palju on neid, kes maailmas ringi käind ja palju näind, aga neid, kes terve maailma endasse mahutavad, on vähe. Kokkusattumuse tõttu lugesin järgmisel päeval kardinal Ratzingeri mõtisklust just selle "maaima enesesse mahutamise" teemal. Järgnev ongi selle mõtiskluse tõlge raamatust Truth and Tolerance (lk. 159-161).

Paavst Gregoorius Suur (surn. 604) jutustab oma Dialoogides püha Benedictuse viimastest elunädalatest. Ordu rajaja oli heitnud magama torni ülakorrusele, kuhu alt pääses ainult "püstloodis redeli" abil. Siis tõusis ta üles, enne ööpalvet, et pidada öövigiili; "Ta seisis akna juures ja palvetas palavalt kõigeväelise Jumala poole. Vaadates välja, keset pimedat ööd, nägi ta äkitselt ülalt voogavat valgust, mis hajutas öö pimeduse. ... Selles visioonis leidis aset midagi imelist, nagu ta ise hiljem rääkis: tema pilgu ees hoiti kogu maailma, justkui oleks see kokku võetud ainsasse päikesekiirde." Gregooriuse vestluskaaslane reageeris sellele loole samamoodi, nagu teeks selle tänane kuulja: "Ma pole kunagi varem kuulnud midagi sellist, mida sa praegu rääkisid, et Benedictus nägi kogu maailma ühesainsas päikesekiires, ja ma lihtsalt ei suuda seda ette kujutada. Kuidas saaks üks inimene iial näha tervet maailma?" Olemuslik lause paavsti vastuses on järgmine: "Kui ta ... nägi kogu maailma tervikuna enese ees, siis mitte sellepärast, et taevas ja maa oleksid muutunud kitsamaks, vaid sellepärast, et nägija hing oli muutunud nii avaraks."

Iga detail selles pildis on oluline: öö, torn, redel, ülemine ruum, seismine, aken. Sel kõigel on lisaks topograafilisele ja biograafilisele narratiivile suur sümboolne sügavus: pika ja raske rännaku läbi, mis oli alanud Subiaco lähedal asuvast koopast, oli see mees roninud mäe otsa ning lõpuks üles torni. Tema elu oli olnud sisemine tõusmine samm-sammult üles mööda "püstloodis redelit". Ta on jõudnud torni ja seejärel "ülemisse ruumi", mida Apostlite Tegude aegadest saadik oli mõistetud sisemise koondumise ja ülenemisena, kõrgemale tõusmisena valmistamise ja tegemise maailmast. Ta seisab akna juures -- ta on otsinud kohta ja selle leidnud, kus ta saab vaadata välja, kus maailma müür on avanenud ja ta saab heita pilgu avatusse. Ta seisab. Monastilises traditsioonis tähistab seisja inimest, kes on end küürus- ja kokkumurtud-olekust sirgu ajanud ning on seega võimeline vaatama mitte ainult maad, vaid on saavutanud püstise hoiaku ja on võimeline vaatama üles. Nõnda saab temast nägija. Mitte maailm ei ole kitsenenud, vaid hing on avardunud, olemata enam absorbeeritud osalises, mitte nähes enam puid, nägemata nende taga metsa, vaid olles nüüd võimeline nägema tervikut. Veelgi enam, ta saab näha tervikut, kuna ta vaatab sellele kõrgemalt ja ta on võimeline asuma sellele positsioonile kuna ta on saanud seesmiselt suureks. Me võime kuulda selles vana traditsiooni kaja inimesest kui mikrokosmosest, kes hõlmab kogu maailma. Ent kõige tähtsam punkt on järgmine: inimene peab õppima üles ronima; ta peab kasvama ja avarduma. Ta peab seisma akna juures. Ta peab vaatama välja. Ja siis võib Jumala valgus teda puudutada; ta võib selle ära tunda ja ammutada sellest õige vaate. Meie maa peale istutatud olek ei tohiks kunagi kujuneda nii eksklusiivseks, et me muutume võimetuks kõrgemale tõusma, sirgelt seisma. Need suured inimesed, kellest kannatliku ronimise läbi ja korduva puhastumise läbi, mille nad oma elus on läbi teinud, on saanud nägijad ja seetõttu rajaleidjad sajanditeks, on olulised ka meie jaoks täna. Nad näitavad meile, kuidas leida valgus isegi öös ning kuidas astuda vastu ähvardustele, mis kerkivad üles inimeksistentsi sügavikest ja astuda vastu tulevikule inimestena, kes loodavad.

Piiskopi üleskutse

Nii reedel Preestrite Aastat alustades kui ka pühapäevasel Missal kutsus piiskop Philippe kõiki Preestrite Aastal (19.06.09-11.06.10) igapäevaselt palvetama preestrikutsumuste ja preestrite pühaduse eest. Vastan sellele üleskutsele, asetades vastava palve Tabernaakli ette ja kutsudes omalt poolt lugejaid üles iga kord Tabernaakli poole pöördudes ka seda palvet Issandale esitama. Meenutades Jeesuse tähendamissõna ülekohtusest kohtunikust ja lesknaisest...

Suvi

Eile jõudis ootamatult suvi kätte! Karta on, et sõnumite voos tuleb ette lühemaid ja pikemaid katkestusi. Head saabuvat p. Johannes Ristija päeva!

Benedictus XVI "Humanae Vitaest"

Äsja ilmus eesti keeles Paulus VI 1968. aastal avaldatud entsüklika Humanae Vitae, mis käsitleb abielulise armastuse ja elu edasiandmise küsimust. Järgneb lühendatud tõlge paavst Benedictus XVI pöördumisest Humanae Vitae 40.-le aastapäevale pühendatud konverentsist osavõtjate poole Lateraani Ülikoolis 10. mail 2008:

Pastoraalses konstitutsioonis Kirikust kaasaegses maailmas, Gaudium et Spes, pöördus Vatikani Teine Kirikukogu juba teadlaste poole, ergutades neid ühendama jõud, et saavutada teadmisühtsus ja konsolideeritud kindlus nende tingimuste osas, mis võivad soodustada "sündide õiget reguleerimist" (n. 52). Minu austusväärne eelkäija, Jumala sulane Paulus VI avaldas oma entsüklika Humanae Vitae 25. juulil 1968. aastal. Sellest dokumendist sai peagi "vasturääkimise märk". Kirjutatud raske olukorra käsitlemiseks, ilmutab see tähelepanuväärset vaprust Kiriku doktriini ja traditsiooni järjepidevuse taaskinnitamisel. See tekst, mida on liigagi sageli vääriti mõistetud ja tõlgendatud, tekitas suure vastukaja ka seetõttu, et avaldati tervete põlvkondade elu märgistanud sügavate eriarvamuste alguses. Nelikümmend aastat pärast avaldamist väljendab selle õpetus mitte ainult muutumatut tõde, vaid teeb ilmseks ka ettenägelikkuse, millega antud probleemi on käsitletud. Tõepoolest, abieluarmastust kirjeldatakse globaalse protsessi raames, mis ei peatu ihu ja hinge eristamisel ega ole allutatud pelgale tundele, mis sageli on mööduv ja habras, vaid toetub pigem isiku terviklikkusele ja abikaasade täielikule osadusele, kes teineteist vastu võttes annavad iseend vastastikku tõeliselt vabast valikust johtuvas ustava ja eksklusiivse armastuse tõotuses. Kuidas saaks selline armastus jääda suletuks elu annile? Elu on alati üliväärtuslik and; iga kord, kui oleme tunnistajaks selle algusele, näeme Jumala loova tegutsemise väge, kes usaldab inimest ja kutsub seeläbi teda ehitama tulevikku lootuse jõul.

Kiriku Magisteeriumi ei saa vabastada kohustusest mõtiskleda üha uuesti ja sügavamalt abielu ja elu edasiandmist puudutavate aluspõhimõtete üle. Mis oli tõene eile, on tõene ka täna. Humanae Vitaes väljendatud tõde ei muutu; vastupidi, just uute teaduslike avastuste valguses saab selle õpetus veelgi ajakohasemaks ja ajandab mõtisklema selle sisima väärtuse üle. Võtmesõnaks, mis aitab koherentselt tungida selle sisusse, jääb "armastus". Nagu ma kirjutasin oma esimeses entsüklikas Deus Caritas Est: "Inimene on tõeliselt tema ise siis, kui tema ihu ja hing on tihedalt ühendatud. ... Ent see, mis armastab, ei ole hing üksi ega keha üksi: see, kes armastab, on inimene, isik, ihust ja hingest koosnev terviklik olend" (n.5). Kui see ühtsus kõrvaldada, kaotab isik oma väärtuse ning tekib tõsine oht, et ihu hakatakse käsitama ostetava ja müüdava kaubana (cf. ibid). Kultuuris, kus "omamist" peetakse väärtuslikumaks kui "olemist", ähvardab inimelu väärtuse kaotamine. Kui seksuaalsuse praktiseerimisest saab sõltuvus, mis püüab allutada partneri omaenda ihade ja huvide rahuldamisele, respekteerimata armastatu rütme, siis on see, mida tuleb kaitsta, mitte enam ükspäinis tõeline arusaam armastusest, vaid esmajoones isiku väärikus. Usklikena ei saa me kunagi lubada tehnoloogilisel domineerimisel hävitada armastuse kvaliteeti ja elu pühadust.

Mitte juhuslikult ei osutanud Jeesus inimlikust armastusest kõneldes sellele, mida Jumal oli Alguses loonud (cf. Mt 19,4-6). Tema õpetus viitab vabale aktile, millega Looja tahtis mitte ainult väljendada oma armastuse -- mis on avatud, andes iseennast kõigile -- rikkusi, vaid Ta tahtis selles sisalduvat ka paradigma, millega inimese teod peavad kooskõlas olema. Abieluarmastuse viljakuse läbi osalevad mees ja naine Isa loovas aktis ja väljendavad selgelt oma abielu alguses antud siirast jah-sõna, mida elatakse tõelises vastastikkuses, jäädes püsivalt avatuks elule. See Issanda sõna püsib oma sügavas tões muutumatuna ning seda ei saa kõrvaldada mitmesuguste üksteisele aastate jooksul järgnevate teooriate poolt, mis kohati üksteisele isegi vastu räägivad. Loomulik seadus, mis on isikute ja rahvaste tõelise võrdsuse äratundmise juur, väärib tunnistamist kui abikaasasid nende vastutuses uute laste saamise eest siduva suhte inspiratsiooni allikas. Elu edasiandmine on loomusesse sisse kirjutatud ning selle normid püsivad kirjutamata seadusena, millega kõik peavad arvestama. Iga katse oma pilku sellelt printsiibilt kõrvale pöörata on iseenesest viljatu ja tulevikuta.

Me vajame pakiliselt Uue Testamendi taasavastamist, mis on olnud alati viljakas, kui seda on austatud; see seab esikohale mõistuse ja armastuse. Selline tähelepanelik õpetaja nagu Saint-Thierry William võis kirja panna sõnad, mis meie arvates on sügavalt kohased ka meie ajas: "Kui mõistus juhatab armastust ja armastus valgustab mõistust, kui mõistus saab armastuseks ja armastus nõustub püsima mõistuse piires, saavad nad teha midagi suurt" (De Natura et dignitate amoris, 21, 8). Mis on see "midagi suurt", mille tunnistajaiks me oleksime? See on vastutuse edendamine elu eest, mis muudab viljakaks selle anni, mille igaüks enesest teeb teise jaoks. See on sellise armastuse vili, mis saab mõelda ja valida täielikus vabaduses, ilma et laseks end liigselt mõjutada võimalikust nõutavast ohvrist. Sellest tuleneb elu ime, mida vanemad iseenestes kogevad, tajudes selle erakordset iseloomu, mis nendes ja nende kaudu aset leiab. Ükski mehaaniline tehnika ei saa asendada armastuse akti, mille abielus mees ja naine vahetavad märgina suuremast müsteeriumist, mis näeb neid (kui loomise protagoniste ja osalisi) loomist vedamas [playing the lead?] ja selles osalemas.

Kahjuks näeme üha sagedamini kurbi sündmusi, mis on seotud teismelistega, kelle reaktsioonid ilmutavad ebaõigeid teadmisi elu müsteeriumist ja oma tegude ohtlikest tagajärgedest. Pakiline vajadus hariduse järele, millele ma sageli osutan, puudutab eelkõige elu temaatikat. Ma loodan siiralt, et just noortele pühendatakse erilist tähelepanu, nii et nad õpiksid tundma armastuse tõelist tähendust ning valmistuksid selleks kohase harimise läbi seksuaalsuse vallas, laskmata end eksitada efemeersetest sõnumitest, mis püüavad takistada neid jõudmast kaalul oleva tõe tuumani. Võltsillusioonidel ringelda laskmine ja inimeste eksitamine tõelise vastutuse suhtes, mida nad on kutsutud enesele võtma seoses oma seksuaalsuse kasutamisega, ei tee au vabaduse ja demokraatia põhimõtetele rajatud ühiskonnale. Vabadus peab olema ühendatud tõega ja vastutus teisele pühendumise väega, isegi ohvriga; ilma nende osisteta inimkogukond ei kasva ja pidevalt jääb varitsema oht sulguda egoismi lämmatavasse ringi.

Entsüklikas Humanae Vitae väljendatud õpetus ei ole kerge. Ent see on kooskõlas fundamentaalse struktuuriga, mille kaudu elu on maailma loomisest peale alati edasi antud, austusega loomuse vastu ja kooskõlas selle vajadustega. Hool inimese elu ja isiku väärikuse tagamise eest nõuab, et me ei jätaks ühtki abinõud proovimata, nii et kõik saaksid kaasatud vastutustundliku abieluarmastuse puhtas tões, täielikult järgides iga inimese südamesse kirjutatud seadust. Nende mõtetega annan ma teile kõigile oma Apostelliku Õnnistuse.

24 tomistlikku teesi

Pärast paavst Pius X motu propriot Doctoris Angelici koostas rühm filosoofiaprofessoreid 1914.a. kokkuvõtliku loetelu Aquino p. Thomase olulisematest õpetustest ja esitas selle seisukohavõtuks Pühale Õpingute Kongregatsioonile, kes kinnitas, et esitatud teesid annavad õigesti edasi p. Thomase õpetust. Järgnevate teeside loendi allikas on Acta Apostolice Sedis, VI (1914), 38386, ent tõlke aluseks on käesolevas lõigus lingitud tekstid. 24 teesi jagunevad nelja gruppi, mis käsitlevad ontoloogiat, kosmoloogiat, psühholoogiat ja teodiiket.

24 TEESI

ONTOLOOGIA

1. Potentsiaalsus ja akt jagavad oleva sellisel moel, et mis iganes on, on kas puhas akt või koosneb paratamatult potentsiaalsusest ja aktist, kui esmastest ja seesmistest printsiipidest.

2. Akti kui täiust piirab ainult potentsiaalsus, mis on valmisolek täiuseks. Seepärast eksisteerib akt mistahes vallas, milles on tegu puhta aktiga, kordumatu ja piiramatuna; kus see aga on piiratud ja mitmene, seal moodustab see tõelise ühenduse potentsiaalsusega.

3. Seepärast subsisteerib oma absoluutses olemises ükspäinis Jumal ainsa ja lihtsaimana; kõigil teistel, kes tema olemisest osa saavad, on nende olemist piirav loomus ning nad koosnevad olemusest ja olemisest kui tõeliselt erinevatest printsiipidest.

4. [Sõna] 'olev', mis tuleneb 'olema'-st, ei kasutata Jumala ja loodute kohta univokaalselt [/samatähenduslikult], ega ka päris ekvivokaalselt [/eritähenduslikult], vaid analoogiliselt, kas atributsiooni- või proportsiooni-analoogiana.

5. Lisaks on igas loodus tõeline ühendus subsisteeriva subjekti ja sekundaarselt lisanduvate vormide, ehk aksidentside vahel: see aga ei ole mõistetav, kui olemist ei võeta tõeliselt vastu [sellest] erinevas olemuses.

6. Peale absoluutsete aksidentside on ka suhtelised aksidentsid, ehk aksidentsid "millegi suhtes" (ad aliquid). Kuigi "millegi suhtes" ei tähista iseenesest mingile asjale seesmiselt omast suhet teise asja, on sellel siiski sageli põhjus asjades ning seetõttu on sellel reaalne olemine eraldi subjektist.

7. Vaimne olend on oma olemuses täiesti lihtne. Ent temas jääb siiski alles kahesugune ühendus: olemuse ühendus olemisega ja substantsi ühendus aksidentsiga.

8. Ent kehaline loodu koosneb juba oma olemuses potentsiaalsusest ja aktist; olemuse vallas märgitakse seda potentsiaalsust ja akti vastavalt nimetustega mateeria ja vorm.

Annus Sacerdotalis

Preestrite aastale pühendatud uus lehekülg Annus Sacerdotalis.

Lühidalt LifeSiteNewsist

Mitu huvitavat lugu LifeSiteNewsist, millest siinkohal esitan vaid lühida sünopsise:

• Hispaania piiskoppide konverents on avaldanud müriseva hukkamõistu uue seaduseelnõu suhtes, mis kõrvaldaks kõik kriminaalkaristused esimese 14 rasedusnädala jooksul sooritatud abortide puhul ja lubaks juba 16.-st eluaastast alates teha aborti vanemate teadmise ja nõusolekuta (tekst).
• Poola võib peagi vastu võtta uue seaduse, mis sarnaneb Leedus sel nädalal vastu võetud seadusele, millega keelatakse meedial ja koolidel propageerida noorte arengule kahjulikke käitumisi, sh. vägivalda, enesetappu ja homoseksuaalsust (tekst).
• Nigeeria Imo osariigi seadusandja hääletas 1. juunil häältega 13-1 maha eelnõu, mis oleks muutnud abordi selles pro-life osariigis seaduslikuks. "Reproduktiivsete õiguste eelnõu" tagasilükkamist nimetas Nigeeria ajaleht This Day “Imo kõrgemate kultuuriliste väärtuste võiduks uue globaalse lääne kultuurirevolutsiooni üle” (tekst).
• “Miks on sekulaarses ühiskonnas üldse abielu institutsioon?” Sellise küsimuse püstitab David Novak, Toronto Ülikooli religiooniuuringute professor ja filosoofiaprofessor oma artiklis, mis on avaldatud Witherspoon Instituudi leheküljel. Novak väidab, et kui ühiskond ei saa aru, miks samasooliste “abielu” ei ole tõeline abielu, ähvardab seda abielu kui sellise kaotamise oht (tekst).
• Poola üks suuremaid konservatiivseid päevalehti “Rzeczpospolita” on põhjustanud homoseksuaalsete rühmituse seas erutust kartuuni avaldamisega oma võrguväljaandes Fronda.pl. Pilapilt kujutab taustal kaht “abielluvat” meest, esiplaanil aga ütleb mees kitsele: “Ainult need härrased veel abielluvad ja siis on meie kord” (vt. pilti) (tekst).
  

Hardusvorme Pühimale Südamele

Mõningaid hardusvorme Jeesuse Pühimale Südamele ja Maarja Immakulaatsele Südamele.

Palveid Jeesuse Pühimale Südamele.

Pius XI entsüklika hüvitusest Jeesuse Pühimale Südamele Miserentissimus Redemptor.

Presbyterorum Ordinis, I peatükk

Preestrite Aasta alguse puhul Vatikani Teise Kirikukogu dekreedi Presbyterorum Ordinis eessõna ja I peatükk:

EESSÕNA

1. Preestriseisuse ülevust Kirikus on see püha sünod juba korduvalt kõikidele meelde tuletanud. Kuna aga Kristuse Kiriku uuendamisel antakse sellele seisusele suurima tähtsusega ja päev-päevalt üha raskemad ülesanded, leiti ülimalt kasuliku olevat preestrite küsimust pikemalt ja sügavamalt käsitleda. Siinöeldu kehtib kõikide preestrite kohta, eriti nende, kes on pühendunud hingede eest hoolitsemisele ja vajalike kohandustega nende preestrite kohta, kes on pühendunud orduelule. Preestrid tõstetakse piiskopilt vastuvõetud püha ordineerimise ja missiooni läbi Kristuse kui Õpetaja, Preestri ja Kuninga teenimisse. Nad võtavad osa Tema teenimisametist, mille kaudu Kirikut siin maa peal lakkamatult üles ehitatakse Jumala rahvaks, Kristuse Ihuks ja Püha Vaimu templiks. Seetõttu, selleks et nende teenimine võiks olla tõhusam ja nende elu paremini kindlustatud pastoraalsetes ja inimlikes olukordades, mis väga sageli nii põhjalikult muutuvad, kuulutab ja sätestab see püha sünod järgmist.

I Peatükk
PREESTRISEISUS KIRIKU TEENIMISAMETIS

2. Issand Jeesus Kristus, "kelle Isa on maailma läkitanud" (Jh 10,36), on andnud kogu oma Müstilisele Ihule osa salvimisest Vaimuga, millega Ta isegi on salvitud. Temas on kõigist ustavatest saanud püha ja kuninglik preesterkond; nad toovad Jumalale vaimulikke ohvreid Jeesuse Kristuse kaudu ja kuulutavad Tema täiuslikkust, kes on kutsunud neid pimedusest oma imelisse valgusse. Seepärast ei ole ühtki liiget, kellel poleks oma osa kogu Ihu missioonis; vaid igaüks peab ülistama Jeesust oma südames ning andma prohvetivaimus tunnistust Jeesusest.

Sama Issand on siiski seadnud vaimulikud oma ustavate seas ühendama neid üheks ihuks, milles mitte "kõigil liikmeil ei ole sama tegevus" (Ro 12,4). Neil vaimulikel on ustavate ühiskonnas oma pühitsetud seisuse tõttu võime pühitseda ohvrit ja andestada patte ning nad teostavad oma preestriteenistust avalikult inimeste eest Kristuse nimel. Seepärast, läkitades apostlid, nii nagu Ta isegi oli läkitatud Isa poolt, tegi Kristus apostlite endi kaudu nende ametijärglased piiskopid osalisteks oma konsekratsioonis ja missioonis. Nende teenimisamet antakse, tõsi küll vähemal määral, edasi preestritele. Preestriseisusesse seatuna saavad nad olla piiskoppide kaastöötajaiks Kristuse poolt preestritele usaldatud apostelliku missiooni kohaseks täitmiseks.

Preestriamet, kuivõrd see on seotud piiskopiseisusega, saab osa autoriteedist, millega Kristus oma Ihu üles ehitab, pühitseb ja valitseb. Mistõttu preestriseisus, eeldades küll kristliku initsiatsiooni sakramente, antakse edasi selle spetsiaalse sakramendi kaudu, millega preestrid märgitakse Püha Vaimu võidmise läbi erilise märgiga ning kujustatakse Kristus Preestriks sellisel moel, et nad saavad tegutseda Kristus Pea isikus (in persona Christi Capitis).

Sel määral, mil nad saavad osa apostliametist, annab Jumal preestritele erilist armu olla Kristuse teenijaiks inimeste seas. Nad täidavad Evangeeliumi jutlustamise püha kohust, et rahva ohver saaks meelepäraseks ja pühitsetud Püha Vaimu poolt. Evangeeliumi apostelliku kuulutamise läbi kutsutakse ja kogutakse Jumala rahvas kokku. Kõik, kes selle rahva hulka kuuluvad, kuna nad on pühitsetud Püha Vaimu läbi, saavad tuua iseendid "Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks" (Ro 12,1). Preestrite teenimise kaudu saavad ustavate vaimsed ohvrid täiuslikuks ühenduses Kristuse ohvriga. Tema on ainus vahendaja, kes kogu Kiriku nimel ohverdatakse sakramentaalselt ja veretul moel Armulauas kuni Issand ise tuleb. Preestrite teenimine on suunatud sellele eesmärgile ja jõuab selles oma täiusele. Nende teenimisamet, mis algab evangeelse kuulutusega, ammutab oma väe ja jõu Kristuse ohvrist. Selle eesmärk on, et "kogu lunastatute hulk, see tähendab pühade kogudus ja ühiskond saaks ohverdatud Jumalale Ülempreestri läbi, kes ohverdas iseenese meie eest oma kannatuses, et me võiksime olla sedavõrd üleva Pea ihu."

Seepärast on eesmärk, mida preestrid oma teenimise ja eluga taotlevad, nõutada Jumal Isa au Kristuses. See au seisneb järgnevas: et vabana ja tänuliku vaimuga töötavad inimesed võtaksid vastu Jumala töö, mis on täiuslikuks saanud Kristuses, ning ilmutaksid siis seda kogu oma elus. Seega pühendavad preestrid, olgu palvetades ja adoreerides, või sõna jutlustades, või Armulauaohvrit tuues ja teisi sakramente jagades, või muudes töödes inimeste teenimisel, kogu oma energia Jumala au suurendamisele ja inimeste edenemisele jumalikus elus. Kõik see, kuna see tuleb Kristuse Paasast, saab kroonitud sama Issanda aulise tulemisega, kui Ta annab Kuningriigi üle Jumala Isale.

3. Preestrid, kes võetakse inimeste seast ja ordineeritakse inimeste jaoks asjus, mis kuuluvad Jumalale, et tuua ande ja ohvreid pattude eest, elavad siiski maa peal koos teiste inimestega kui vennad. Issand Jeesus, Jumala Poeg, Inimene, kelle Isa läkitas inimeste juurde, elas meie seas ja tahtis saada oma vendade sarnaseks kõiges peale patu. Pühad apostlid jäljendasid Teda. Õnnis Paulus, paganate õpetaja, "välja valitud kuulutama Jumala evangeeliumi" (Ro 1,1), kuulutab, et ta on saanud kõigeks kõikide jaoks, et ta võiks kõik päästa. Uue Testamendi preestrid, on oma kutsumuse ja ordineerimise kaudu teatud mõttes 'kõrvale pandud' Jumala rahvas rüpes. Ometi ei tohi nad olla eraldatud Jumala rahvast ega ühestki inimesest; ent nad peavad olema täielikult pühendunud tööle, milleks Issand nad on valinud.

Nad ei saa olla Kristuse teenijad, kui nad pole maisest erineva elu tunnistajad ja jagajad. Ent nad ei saa teenida inimesi, kui nad jäävad võõraks inimeste elu ja tingimuste suhtes. Nende teenimine ise keelab neil oma erilise väärikuse tõttu muganduda selle maailmaga; kuid samal ajal nõuab see, et nad elaksid selles maailmas inimeste keskel. Nad peavad elama heade karjastena, tundes oma lambaid, ja nad peavad püüdma juhtida neid, kes ei ole veel sellest karjast, et ka nemad võiksid kuulda Kristuse häält, et võiks olla üks kari ja üks karjane.

Selle eesmärgi saavutamisele aitavad suurel määral kaasa teatud voorused, mida inimlikes asjus õigusega hinnatakse: nagu südame headus, siirus, vaimujõud ja meelekindlus, innukas õiglusejanu, sõbralikkus ja muud. Apostel Paulus soovitab neid, öeldes: "mis iganes on tõene, mis auväärne, mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage!" (Fi 4,8).

Peestrite aasta

Homme, Jeesuse Pühima Südame Suurpühal, pühitseb paavst Benedictus XVI sisse Preestrite Aasta, mis on pühendatud pühale Jean-Baptiste-Marie Vianneyle, Arsi pühale küreele, ja kestab järgmise aasta sama pühani. Täna avaldas paavst Preestrite Aastale pühendatud kirja, mis on allkirjastatud 16. juunil (saksa, prantsuse, itaalia).

West Strikes Back

Our Sunday Visitor vahendab Christopher Westi kommentaare vaidluste osas, mis on üles kerkinud tema propageeritava ihu-teoloogiaga seoses (viide IS).

Kardinal Basil Hume palvest

Täna möödub 10 aastat Westminsteri üle-eelmise peapiiskopi, kardinal Basil Hume'i surmast. Järgnevalt tema mõtteid palvest, mis ilmusid Sunday Timesis (viide WITL):

“Kui ma ei lähe kõrbe kohtama Jumalat,” ütles Hume, “siis ei ole mul midagi öelda, kui ma lähen turuplatsile. See on väga tähtis. Ma saan hakkama oma tööga peapiiskopina ainult siis . . . kui ma pühendan suure osa oma päevasest ajast palvele. Minu puhul peab see toimuma varahommikul. Ma ei usu, et ma saaksin oma tööga hakkama, kui mul poleks seda poolt tundi. See on saanud minu jaoks väga tähtsaks.”

Paljud, kes kardinaliga kohtusid, arvasid end olevat kohanud palveinimest, jumalameest, kes andis edasi sisemist jõudu, võimast ja julgustavat palvevaimu. Need, kes teda vaid pealiskaudselt tundsid, poleks osanud arvata, et tema palveelu ei olnud alati kerge. Sageli kirjeldas ta oma kõige tavalisemat palvevormi kui “ebakompetentsuse palvet” ja ta koges harva sügavalt rahuldustpakkuvaid palvehetki. Kord ütles ta ühele oma erasekretäridest: “Ma pole oma palvetes olnud edukas, aga ma olen olnud ustav.” . . .

Mõned evangeeliumikohad leidsid tema südames erilist vastukaja. Mitmed neist olid seotud inimeste tervendamisega Kristuse poolt: lugu pimedast, kes palus anda talle nägemine, kurdist, kes soovis saada kuuljaks, pidalitõbisest, kes tahtis puhtaks saada, lombakast, kes palus tervendamist. Olles mures, asetas ta end pimeda, kurdi, pidalitõbise ja lombaka asemele ja palus Jumalalt aidata tal näha, aidata tal kuulda, mida Jumal temalt ootab, puhastada teda patust ja võimaldada tal tegutseda. Ta õppis kohtlema kahtlust kui sõpra.

Ta kohtus oma vaimses elus ka teiste probleemidega. Üks neist oli kalduvus tugineda ainuüksi iseenda pingutustele, selle asemel, et toetuda Jumalale. Ta ütles: “Miski minu vaimses elus pole nii raske kui usaldamine . . . Ma ei usalda piisavalt Jumalat. Ma irisen. Ma langen sellesse lõksu, kus mõeldakse, et kõik sõltub ‘minust’.”

Lisaks tajus ta end [oma kutsumuses?] ebaadekvaatsena. Kõneldes mõningate kaaspreestritega, märkis ta: “Sügaval sisimas on igas preestris alati kerge rahutustunne . . . me avastame, et me me oleme tegelikult liiga väetid täitma nende lootusi, keda me teenime . . . Ka mina olen liiga nõder oma ülesande jaoks, mis seisneb hea sõnumi toomises.” Vanuse lisandudes muutub see märgatavamaks. “Kui me saame vanemaks, siis tajume selgemini oma puudujääke ja süüd ning võime kergesti kaotada usu enesesse . . . sedavõrd, kuivõrd me kasvame enesetunnetuses, kasvab ka lõhe selle vahel, mis me oleme ja mida me teame, et me peaksime olema.”

Mõnikord tekkis tal kahtlus, kas ta väärib oma võimupositsiooni. Ta ütles: “Üha rohkem tundub mulle, et keegi pole tegelikult küllalt väärt, et teiste üle autoriteeti omada. Seda öeldes pean ma eelkõige silmas iseennast.” Kohati oli ta mures, et ta pole olnud hea piiskop, kirjutades 1997. aastal ühes kirjas: “Ma olen olnud pidevalt ängis, et ma olen pühendanud kaugelt liiga vähe aega preestritele.” Ta võis olla enda vastu ülekohtuselt karm, ent ta pidas end ülehinnatuks.

Kord küsis üks sõber temalt tema elu lõpupoole, kas ta kahetseb midagi. Lühikese mõttepausi järel vastas kardinal: “Kulutamata aega. Andmata armastust.” Paljud, kes olid oma elus tunda saanud tema armastavat karjasehoolt, poleks nõustunud.

Ometi oli tõenäoliselt tema soov olla aus oma palveelu raskuste suhtes osaliselt see, mis tegi temast jõulise kõneleja sellel teemal. Sest teised, kes samuti sageli leidsid oma palveelu olevat raske, tundsid kahtlemata, et ta oli kogenud sarnaseid raskusi ning, arvestades tema ilmset pühadust, said julgust vastu pidada. Käies palverännul Lourdes'is pidas ta õhtuti palve kohta loengu või paar. Kaaspalverändurid tahtsid innukalt teada: “Kas kardinal räägib täna õhtul?” Neil kordadel kõneles ta lummavalt.

Kui ta tundis end vahel läbikukkuvat oma palveelus ja mõnikord teistes aspektides, siis tasub meeles pidada, et tema enda arvates oli tõeliselt eduka palveelu proovikiviks see, kas inimene kasvab armastuses. Ta ütles: “Kui tahate rakendada minu meetodit kontrollimaks, kas palve sujub, siis otsustage selle üle vastuste põhjal järgmistele küsimustele: Kas ma muutun heldemaks? Kas minus kasvab armastus? Lahkus? Tähelepanelikkus? Kas ma muutun sallivamaks ja mõistvamaks? Vähem oma arvamuste keskseks?”

Kahtlemata oleks ta palunud sama testi rakendada ka enda suhtes.

Isa Basil järgis oma palveelus mitmeid reeglaid, sest ta ütles: “Ma pean olema distsiplineeritud ja korrapärane ning sellisena püsima,” olgugi et ta nõustus, et “parim viis palvetada on selline, mis sulle sobib”. Tema reeglid olid järgmised: tee seda, ole otsustav; varu oma päevas veerand kuni pool tundi; otsusta, mida teha järgmisel päeval — nagu kallimat ootav armastaja, valmistades ette, mida öelda, valides sõna, millega teda kirjeldada, korrates fraase, mida ta tahab öelda, lihtsalt temast mõeldes. Ta meenutas, et “kloostrielus tuli alati õhtul pärast Completat valmistada ette oma meditatsioon järgmiseks päevaks”.

Teised reeglid: ära otsi edu, ära anna alla; harrasta vaimulikku lugemist, sest “vaim tahab toitu saada, et ergutada palvet”; alusta Vanast Testamendist ja Psalmidest — loe Evangeeliume nagu oleksid need adresseeritud isiklikult sinule. Tema viimased reeglid olid: mõtle sellele, mida sa räägid, sest mõtete kaudu me avastame Jumala, kellest me mõtleme; tee hajamõtetest oma palve osa; planeeri seda!

Ta ütles: “Palve mõju on religiooni interioriseerimine, meie avamine teise maailma väärtustele ning samal ajal ja sügavalt meie avamine üksteisele. . . Püsivuse läbi palves juhitakse meid õrnalt nägema selgemalt, et mitte meie ei ole kõige keskmes, vaid Jumal.”

Meeldejääv jutlus Hume'i matusel Westminsteri Katedraalis algas järgmiste sõnadega...

Kallid õed, kallid vennad, kahe lühikese kuu eest, kui talle teatati tema surmavast haigusest, valdas kardinali esmalt kiusatus öelda “kui ainult... kui ainult ma saaksin alustada kõike otsast, oleksn ma palju parem munk, palju parem abt, palju parem piiskop.”

“Aga siis ma mõtlesin” - need on tema enda sõnad - “siis ma mõtlesin, kui palju parem oleks, astudes surres Jumala ette, öelda mitte tänan Sind, et ma olin nii hea munk, nii hea abt, nii hea piiskop, vaid pigem Jumal, ole mulle patusele armuline. Sest kui ma tulen tühjate kätega, siis olen ma valmis võtma vastu Jumala andi.

Jumal, ole mulle patusele armuline.”

Austria piiskopid Vatikanis

Esmaspäeval ja teisipäeval kohtusid Austria piiskopid erakorraliselt paavstiga ja mitmete Rooma kuuria kardinalidega, arutamaks olukorda Austria kirikus, eelkõige Linzi piiskopkonnas. Paavst palus Austria piiskoppidelt tõelist ustavust Vatikani II Kirikukogule ja magisteeriumile (Zenit). Aasta alguses palus Linzi abipiiskopiks nimetatud isa Gerhard Maria Wagner tühistada oma nimetamine, kuna see tekitas terava vastasseisu liberaalse vaimulikkonna ja ilmikute seas. Väidetavalt ei olnud tühistamispalve esitamine päris vabatahtlik. Lähemalt isa Wagneri nimetamise ümber toimunust ühe isiku vaatenurgast võib lugeda blogist Catholic Church Conservation.

Taas äratas Linz avalikkuse tähelepanu Corpus Christi pühal skandaalse protsessiooniga, mis tekitas mulje jumalapilkamisest. Lähemalt loe samast blogist ja laiemalt Linzi piiskopkonnas toimuvast.

Austria kiriku sündmuste keskele sattus Eesti, Läti ja Leedu nuntsiuse kohalt Austriasse nuntsiuseks siirdunud peapiiskop Peter Stephan Zurbriggen, kes osales muidugi ka äsja toimunud nõupidamisel Vatikanis. Austria piiskoppidest osalesid kohtumisel Viini peapiiskop ja piiskoppide konverentsi president kardinal Christoph Schönborn, Salzburgi peapiiskop Alois Kothgasser, Graz-Seckau piiskop Egon Kapellari jaLinzi piiskop Ludwig Schwarz. Kuuria kardinalidest olid kohal kardinal Giovanni Battista Re, Piiskoppide Kongregatsiooni prefekt; kardinal William Levada, Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt; kardinal Cláudio Hummes, Kleerikute Kongregatsiooni prefekt; kardinal Zenon Grocholewski, Katoliikliku Hariduse Kongregatsiooni prefekt; ja kardinal Stanislaw Rylko, Paavstliku Ilmikute Nõukogu president.

Waldstein Westi poolt 2

Doktor Michael Waldsteini teine apoloogia Westi eest.

Vangerdused teoks

Nagu mõne päeva eest jutuks oli, nii sai täna teoks monsenjöör Patabendige Don Albert Malcolm Ranjithi nimetamine Colombo peapiiskopiks ja isa Joseph Augustine Di Noia OP nimetamine Liturgia ja Sakramentide Kongregatsiooni sekretäriks.

Helsinkil uus piiskop

Vatikani uudisteagentuuri teatel nimetas paavst täna Helsinki piiskopkonna piiskopiks diötseesi senise administraatori isa Teemu Sippo S.C.I. Isa Teemust saab Soome esimene soomlasest piiskop 500 aasta jooksul Arvid Kurki (1464–1522) järel. Helsinki piiskopkonna territoorium on 338145 km², selle territooriumil elab ligi 5 300 000 inimest, neist 9 859 katoliiklast. Piiskopkonnas on 21 preestrit, 1 püsidiakon ja 48 pühendunut.

Isa Teemu Sippo sündis 20. mail 1947. aastal Lahtis ja pühitseti preestriks 28. mail 1977. aastal Helsinkis. Ta kuulub Jeesuse Püha Südame Preestrite Kongregatsiooni. Filosoofia- ja teoloogiaõpingud läbis Saksamaal, Freiburgi Ülikoolis. 1978. aastast töötas abi-kogudusepreestrina P. Olafi koguduses Jyväskyläs ja 1981. aastast Helsinki P. Maria koguduse preestrina. 1982.-1985. aastal oli ühtlasi Katoliku Infokeskuse direktor. 1985. - 2002. aastal töötas Helsinki katedraali kogudusepreestrina. Seejärel nimetati isa Teemu piiskopi vikaariks oikumeenia alal, samaaegselt tema tööga abi-kogudusepreestrina Helsinki P. Maria koguduses. Alates 2. juulist 2008, eelmise piiskopi, Józef Wróbeli siirdumise järel Lublini peapiiskopkonna abipiiskopiks, oli isa Teemu Helsinki piiskopkonna Administraator.

Riigikiriku ohud

(Viide Catholic Church Conservation)

Paavsti jutlusest Corpus Christi pühal

Väljavõte Benedictus XVI jutlusest Corpus Christi Suurpühal 11.06.09:

Ma pöördun eriliselt teie poole, kallid preestrid, keda Kristus on valinud, et saaksite koos Temaga elada oma elu kui [di lode??] ohvrit maailma pääsemise eest. Üksnes ühendusest Kristusega saate ammutada seda vaimset viljakust, mis sünnitab lootust teie pastoraalses teenimises. Meenutage püha Leo Suurt, kes ütles: "meie osasaamine Kristuse ihust ja verest kallutab meid ei millegi muu poole, kui saama selleks, mida vastu võtame (Sermo 12, De Passione 3,7, PL 54). Ehkki see on tõsi iga kristlase kohta, kehtib see eriti meie, preestrite suhtes. Olla Armulaud! See peab olema meie eriomane püsiv soov ja kohus, kuna Issanda Ihu ja Vere ohverdamisega, mida me toimetame altaril, kaasneb meie olemise ohverdamine. Iga päev ammutame Issanda Ihust ja Verest seda omakasupüüdmatut ja puhast armastust, mis teeb meid Kristuse väärilisteks teenijateks ja Tema rõõmu tunnistajateks. Just seda ootavad ustavad preestrilt: eeskuju tõelisest pühendumisest Armulauale; neile meeldib näha neid veetmas pikki vaikuse ja adoratsiooni tunde Jeesuse ees, nagu Arsi püha Küree, keda me erilisel moel meenutame peatselt algaval Preestrite Aastal.

Pühale Jean-Marie Vianneyle meeldis oma koguduseliikmetele öelda: "Tulge armulauale... On tõsi, et te pole selle väärilised, aga teil on seda vaja" (Bernard Nodet, Le curé d’Ars. Sa pensée - Son coeur, toim. Xavier Mappus, Pariis 1995, lk. 119). Olles teadlikud oma ebaadekvaatsusest patu tõttu, ent ühtlasi vajadusest toituda armastusest, mida Issand meile pakub Armulauasakramendis, uuendame sel õhtul oma usku Kristuse tõelisse kohalolusse Armulauas. Ei saa võtta seda usku kõigutamatuna! Tänapäeval varitseb roomava sekulariseerumise risk ka Kiriku sees, mis võib ilmneda formaalses ja tühjas armulauakultuses, pühitsemises, mis toimub selle südame kaasamiseta, mis näitab end liturgia austamises ja respektis selle vastu. Alati on tugev kiusatus taandada palve pealiskaudseteks ja rutakateks hetkedeks, lastes aktiviteedil ja maistel muredel ülekaalu saada. Nagu veidi aja pärast kordame Meie Isa plaves -- palves par excellance: "Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev", mõeldes loomulikult iga päeva leivale meie endi ja kõigi inimeste jaoks. Ometi sisaldab see palve midagi märksa sügavamat. Kreeka sõna epioúsios, mida tõlgime sõnaga "igapäevast", võib osutada ka "supra-substantsiaalsele" leivale, "tulevase maailma" leivale. Mõningad kirikuisad on näinud selles seoast Armulauaga, igavese elu, uue maailma leivaga, mida meile antakse iga päev pühal Missal, et juba praegu saaks tulevane maailm meis alguse. Koos Armulauaga saabub justkui taevas maa peale, Jumala homne laskub praegusesse ja aeg on justkui jumaliku igaviku embuses.

(Itaalia keelega on mul kehvad lood. Palun vabandust, kui olen millestki valesti aru saanud! Oleksin tänulik, kui keegi osutaks eksimustele.)

Dokument loomuseaduse kohta

Rahvusvaheline Teoloogiline Komisjon, mille ülesanne on abistada paavsti oluliste teoloogiliste probleemide läbitöötamisel, on avaldanud põhjaliku mõtiskluse loomuseaduse üle (viide LSN).

Theosis

Eilsel p. Josemaría Escrivá mälestusmissal kõneles piiskop Philippe 9. sajandil elanud Johannes Scotus Eriugena theosise kontseptsioonist, inimese jumalikustumisest, millest ka p. Josemaría sageli rääkis. Piiskop viitas paavsti pöördumisele 10. juuni üldaudientsil, kes muuhulgas tsiteeris järgmist lõiku, kui näidet Eriugena theosise-käsitusest:

Seepärast, nagu kogu hõõguv raud muutub voolavaks, kuni siinnamaani, et näib ise olevat vaid tuli, ja ometi jääb kummagi substants teisest eraldatuks, samal moel tuleb tunnistada, et pärast selle maailma lõppu ilmutab kogu loodu, nii kehaline kui kehatu, üksnes Jumalat, ent jääb sellest hoolimata terviklikult [iseendaks], sellisel moel, et Jumalat võib teatud mõttes hoomata, ehkki Ta jääb hoomamatuks, ja loodu ise muudetakse väljendamatu ime läbi Jumalaks.

See lõik tuletas mulle meelde sarnast kujutluspilti Risti p. Johanneselt:

Jumalik valgus avaldab hingele sama toimet nagu tuleleek puutükile. Jumalik valgus mõjutab hinge, teda puhastades ja ette valmistades täielikuks ühekssaamiseks Jumala endaga, nii nagu tuli muudab puuhalu olemust. Kui nüüd materiaalne tuli läheneb halule, siis esialgu ta kuivatab seda, eemaldab sellest niiskuse ning paneb selles sisalduva vee pisaratena välja valguma. Siis teeb ta halu mustaks, tumedaks ja inetuks ning annab talle koguni vastiku lõhna. Halgu kuivatades leek paljastab ja eemaldab üksteise järel kõik tulele vastandlikud, inetud ja pimedad omadused. Ning kui tuli lõpuks hakkab lõõmama väljapoole ning muudab halu kuumaks, siis muutub see tulesarnaseks ning tuli teeb selle sama kauniks nagu ta isegi on. Jõudnud sellesse seisu, puudub halul igasugune omapoolne aktiivne või passiivne omadus; ainult tema kaal ja hulk on tulest tihedam. Puus eneses on nüüd tule omadused ja toimed. Nii üks kui teine on kuivad, nii üks kui teine on kuum ja kuumendab, on hele ja helendab; ja puu on varasemast palju kergem. Just tuli manab siin esile need omadused ja toimed. (Tsiteeritud Riita ja Seppo A. Teinoneni raamatust "Kõnelusi müstikast", 2004, tõlge Ylo Pärnik)

Läänerindel muutusteta

Christopher Westi kirjastaja Matthew Pinto võtab sõna Westi kaitseks. Headline Bistro esitab ülevaate senistest sündmustest Westi-rindel.

Janet Smith kutsub üles Westi õiglaselt kohtlema.

Corpus Christi ajaloost

Isa Finigan kirjutab lühidalt Corpus Christi püha ajaoost:

13. sajandi alguses koges Liège' p. Juliana nägemusi Kristusest, kes juhendas teda esitama palvet selle püha sisseseadmiseks. Õnnelikul kombel sai Liège' ülemdiakonist Jacques Pantaléonist hiljem paavst Urbanus IV. Õhutatuna lisaks Bolsena imest, seadis ta 1264., oma surma aastal, sisse Corpus Christi püha. Räägitakse, et nii Aquino p. Thomasel kui p. Bonaventural paluti kirjutada püha jaoks ofiitsium. Paavst Urbanus palus p. Thomasel lugeda enda ofiitsiumi esimesena; kui ta seda tegi, rebis p. Bonaventura vaikides enda kirjutatu ribadeks, kuna tundis selle olevat kaugelt alaväärsema.

Corpus Christi püha Roomas

Pilte Corpus Christi Suurpüha Missalt ja protsessioonilt Roomas:

Corpus Christi püha Birminghami Oratooriumis

Pildid eilselt Corpus Christi Suurpühalt Birminghami Oratooriumis (viide NLM).

Leo XIII pühendusakt Pühimale Südamele

Isa Z tuletab meelde, et eile 110 aastat tagasi pühendas Leo XIII inimkonna Jeesuse Pühimale Südamele järgmiste sõnadega:

Magusaim Jeesus, inimkonna Lunastaja, vaata meie, alandlikult Sinu altari ette heitnute peale. Me kuulume Sulle ja tahame olla Sinu omandus; et aga olla Sinuga kindlamalt ühendatud, vaata, pühendab igaüks meist täna end vabalt Sinu Pühimale Südamele. Paljud ei ole Sind kunagi tundnud; samuti on paljud, põlates Su käske, Sind ära tõuganud. Halasta nende kõikide peale, halastavaim Jeesus, ja tõmba nad oma Pühimasse Südamesse. Ole Kuningas, oo Issand, mitte ainult ustavatele, kes pole Sind kunagi hüljanud, vaid ka kadunud lastele, kes on Su maha jätnud; anna, et nad naaseksid kiiresti oma Isakoju, et mitte surra armetusest ja näljast. Ole Kuningas neile, kes on petetud ekslikest arvamustest või keda lahkmeel eelmal hoiab ning kutsu nad tagasi tõe ja usu ühtsuse sadamasse, nii et peagi võiks olla vaid üks kari ja üks Karjane. Ole Sina Kuningaks kõigile neile, kes on siiani ebajumalakummardamise või islami pimeduses ja ära keeldu tõmbamast neid kõiki Jumala valgusse ja kuningriiki. Pööra oma halastuse silmad selle rahva laste poole, kes kord oli Sinu valitud rahvas: ammu kutsusid nad eneste peale Päästja Vere; laskugu See nüüd nende peale, kui lunastuse ja elu allikas. Anna, oo Issand, oma Kirikule kindlust vabaduses ja kaitses kahju eest; anna rahu ja korda kõigile rahvastele ning kaikugu maa poolusest pooluseni ühest hüüust: "Kiitus olgu Jumalikule Südamele, mis tõi meile pääste; temale olgu au ja austus igavesti." Aamen.

Eriugena seosest Kristusega

Eilsel üldaudientsil kõneles paavst Benedictus Johannes Scotus Eriugenast, 9. sajandil elanud Iirimaalt pärit teoloogist. Muuhulgas tsiteeris ta Eriugena hoiakut Kristuse suhtes:

Ainus, mida tuleb ihaldada, on rõõm tõest, mis on Kristus, ja ainus, mida tuleb vältida, on Tema puudumine. Seda [puudumist] tuleb näha täieliku ja igavese kurbuse ainsa põhjusena. Võtke minult Kristus ja minusse ei jää mitte midagi head; ei ole midagi, mis mind rohkem hirmutaks, kui see puudumine. Temast ilmaolek ja Tema puudumine on ratsionaalse loodud olendi suurim piin.

"Need on sõnad, mis me saame teha enda omaks, muutes need palveks selle poole, kes on ka meie südame igatsus", ütles paavst oma mõtiskluse lõpetuseks.

Peapiiskop Carlsoni esimene jutlus

St. Louisi uue peapiiskopi Robert J. Carlsoni esimene jutlus.

Vangerdused Vatikanis

Isa John Zuhlsdorf vahendab oma blogis WDTPRS Andrea Tornelli teateid Vatikanis eesootavatest muudatustest struktuuri ja isikute osas. Püüan siin need oodatavad muutused lühidalt kokku võtta:

• Laupäeval peaks välja kuulutatama Liturgia ja Sakramentide Kongregatsiooni sekretäri peapiiskop Albert Malcom Ranjith Patabendige Doni määramine Colombo (Sri Lanka) peapiiskopiks. Tema asemele astub ameerika dominikaan J. Augustine DiNoia, praegune Usudoktriini Kongregatsiooni alamsekretär, kelle võttis 2002. aastal tööle kongregatsiooni toonane prefekt kardinal Joseph Ratzinger.
• Lähinädalatel avaldatakse Benedictus XVI motu proprio, millega liidetakse Ecclesia Dei komisjon, mis tegeleb Püha Pius X Vennaskonna küsimusega, Usudoktriini Kongregatsiooniga. Komisjoni praegune president kardinal Darìo Castrillòn Hoyos saab 4. juulil 80 aastaseks ja lahkub vanuse tõttu ametist. Komisjoni hakkab seejärel juhtima Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt ameerika kardinal William Joseph Levada. Täitmist ootab Kongregatsiooni sekretäri koht hiljuti igavikku kutsutud monsenjöör Mario Marini asemel.
• Eile arutasid Usudoktriini Kongregatsiooni kardinalid, kuidas alustada läbirääkimisi Püha Pius X Vennaskonnaga (vt. teine postitus), mille neljalt piiskopilt paavst veebruaris ekskommunikatsiooni tõstis. Dialoog peaks algama Vatikani Teise Kirikukogu ja kirikukogujärgse paavstliku magisteeriumi möödapääsmatu tunnistamisega. I.Media andmetel võttis Usudoktriinni kongregatsioon 5. juulil vastu Vennaskonna ülema piiskop Bernard Fellay. Ehkki läbirääkimiste meeskonnad ei ole veel määratletud, võtavad neist tõenäoliselt osa Rahvusvahelise Teoloogilise Komisjoni uus sekretär šveitsi dominikaan isa Charles Morerod ja lefebristide poolt isa Gregoire Celier.
  
  Piiskop Bernard Fellay ja paavst Benedictus
  XVI

Kultuur ja religioon

Veel üks tsitaat Ratzingeri eile tsiteeritud raamatust Truth and Tolerance (lk. 59-60):

Mis on kultuur? Kuidas see suhtestub religiooniga ja mil moel saab see sõlmida sidemeid religioossete entiteetidega, mis olid sellele algselt võõrad? Peame kohe ütlema, et ainult kaasaegses Euroopas on välja töötatud selline kultuuri kontseptsioon, mis kujutab seda religioonist eraldiseisva sfäärina või isegi sellele vastanduvana. Kõigis tuntud ajaloolistes kultuurides on religioon kultuuri olemuslik osa, tegelikult seda määratlev kese; religioon määratleb väärtuste skaala ning seeläbi kõigi nende kultuuride sisemise sidususe ja hierarhia. Ent kui asjad on tõesti niimoodi, näib kristluse inkultureerimine teistesse kultuuridesse seda raskem. Sest on arusaamatu, kuidas kultuuri, mis on religiooniga läbi imbunud, mis elab selles ja põimub sellega, saaks nii-öelda ümber istutada teise religiooni, ilma et mõlemad selle käigus häviksid. Kui võtta kultuurist välja selle oma religioon, mis on selle sünnitanud, röövitakse sellelt süda; kui istutada sellesse uus -- kristlik -- süda, siis näib möödapääsmatu, et see organism, mis ei ole sellega kohanenud, tõukab selle ära. Näib olevat raske ette kujutada selle protsessi positiivset väljundit.

See saab olla mõttekas vaid juhul, kui suhe kristliku usu ja vastava teise religiooni vahel koos selle elava kultuuriga ei ole suhe kahe absoluutselt võõra elemendi vahel, kui neis on pigem teatud sisemine avatus teineteise suhtes; või teisiti öeldes, kui nende loomusesse kuulub igal juhul kalduvus liikuda teineteise poole ja ühineda. Inkultureerimine eeldab seega iga kultuuri potentsiaalset universaalsust. See eeldab, et kõigis neis on tegev sama inimloomus ning et selles inimloomuses on elav inimkonna ühine tõde, mis püüdleb ühtsuse poole. Öeldes seda veel teisiti, inkultureerimise kavatsusel on mõtet vaid juhul, kui seeläbi ei kahjustata kultuuri, nii et ühise suuna tõttu, mille annab inimsuse tõde, see avaneb ja areneb uue kultuurilise jõu mõjul. Need elemendid igas kultuuris, mis välistavad sellise avanemise ja kultuurilise vahetuse, esindavad seda, mis on antud kultuuris ebaadekvaatset, sest erineva välistamine on inimloomusega vastuolus. Kultuuri arengutaset näitab selle avatus, selle võime anda ja vastu võtta, selle vägi edasi areneda, lasta end puhastada ja seega paremini kohaneda tõe ja inimesega.

Siinkohal võime üritada anda midagi kultuuri definitsiooni taolist. Me võiksime öelda: kultuur on kogukonnale oma märgi jätnud ja seda kujundanud kogemuste ja hinnangute väljendumise sotsiaalne vorm, nagu see on ajalooliselt kujunenud.

Veel demograafiast

Veel üks tsitaat eile osundatud demograafia-artiklist:

... avalikkuses on juurdunud kolm sügavalt ekslikku eeldust demograafiliste tendentside kohta. Esimese kohaselt muudab massiline migratsioon Euroopasse, nii legaalne kui illegaalne, koos kohaliku rahvastiku kahanemisega kontinendi etnilist, kultuurilist ja religioosset identiteeti. Teise eelduse järgi, mis on esimesega seotud, kahaneb Euroopa kohalik rahvastik pidevalt ja oluliselt alaneva sündivuse tõttu ning vananev rahvastik paneb valitsustele talumatu koorma avaliku pensioni- ja tervishoiusüsteemi ülalpidamise osas. Kolmanda eelduse kohaselt jätkub rahvastiku kiire kasv arengumaades. Võttes arvesse kõigi rahvastikuprojektsioonide ebakindlust, osutavad viimased andmed, et kõik need eeldused on väga küsitavad ega moodusta usaldusväärset alust olulistele poliitilistele otsustele.

Esimese osas lubab autori arvates kahelda viljakusnäitajate kiire langus moslemitest immigrantide seas ja moslemi-maailmas tervikuna, samal ajal kui viljakus põhja-Euroopa maades on hakanud tõusma. Teise osas näeb autor reserve pensioniea tõstmise ja tööealise elanikkonna suurema tööhõive näol, osutades ka, et tööealise elanikkonna ja ülalpeetavate pea 1:1 suhe ei ole ühiskonnas midagi enneolematut. Sarnane suhtarv oli näiteks Ühendriikides 1965. aastal beebibuumi tõttu. Ning kolmanda osas toob autor esile taas sündivuse globaalse vähenemise pea kõikjal v.a. Sahaara-aluses Aafrikas.

Huvitav statistika

Kommenteerides ajakirjas Wilson Quarterly avaldatud uuringut rahvastikutendentside kohta, kirjutab MercatorNeti toimetaja Michael Cook selle netiajakirja blogis Demography is Destiny Aafrika kohta:

Ja kui demograafia on tõepoolest saatus, siis mida peaksime arvama võimalusest, et sajandi lõpuks võib Aafrikas elada 3 miljardit inimest? Walker osutab vaid religioossetele implikatsioonidele.

"Toimub suur religioosne revolutsioon, kui Aafrikast saab monoteismi kodu. Sajandi keskpaigaks kujuneb Sahaara-alusest Aafrikast tõenäoliselt islami religioosne keskus, mis on koduks niisama paljudele moslemitele kui Aasia ja oluliselt suuremale hulgale kui elab Kesk-Idas... Ka kristlus saab tunda Aafrika kasvamise mõjusid. Aastaks 2025 on Sahaara-aluses Aafrikas niisama palju kristlasi -- umbes 640 miljonit -- kui Lõuna-Ameerikas. On peaaegu kindel, et 2050ndaks aastaks elab enamus maailma kristlastest Aafrikas."

Paljud kõige kiirema kasvuga maad -- Kongo Demokraatlik Vabariik, Uganda, Libeeria, Nigeeria, Mali, Tšaad ja Burundi -- on ühtlasi need, kus on "kõige nõrgemad institutsioonid, kõige väiksem infrastruktuur, hapraim majandus ning seega vaeseimad tervishoiu- ja haridussüsteemid". Mida see võib tähendada, kipub futurolooge hirmutama. Aga kes võiks teada?

Nagu Walker osutab, vananeb maailm kiiresti. Maailma rahvastiku mediaan-iga on täna 28 aastat ja aastaks 2050 tõuseb see tõenäoliselt 38-ni. Maailma kui terviku jaoks tähendab see, et üle 60-sed inimesed ületavad arvukuselt alla 15-seid. Ainus nooruslik kontinent saab olema Aafrika.

Veelkord Westist

Jätkub diskussioon Christopher Westi ihu-teoloogia üle. Dr. Schindler vastab Michael Waldsteini ja Janet Smithi artiklitele.

Valgustus ja religioon

Mõtiskledes kristluse suhte üle teiste religioonidega, kirjutab kardinal Ratzinger raamatus Truth and Tolerance (lk. 82-83):

Esimestel sajanditel otsis kristlik usk oma eelajalugu pigem valgustuses, see tähendab mõistuse liikumises, mis kritiseerib religiooni kalduvust ritualismi. Need patristilised tekstid "Sõna külvamisest" (ning sarnased kontseptsioonid ja kujundid), mida tänapäeval võetakse kui tunnistust pääsemise väest teistes religioonides, ei osutanud algselt üldse religioonidele vaid filosoofiale, "vagale" valgustamisele, mille eest seisis Sokrates ja mis on samaaegselt ametis nii rahva valgustamise kui ka Jumala otsimisega. Me räägime sellest kõigest pikemalt. See varase kristliku jutlustamise "valgustuslik" joon, mis oli religiooni suhtes kriitiline, on ka põhjus, miks riik lahterdas kristluse ateismina, pietase ja riiki alalhoidvate rituaalide hülgamisena. Muidugi ei saa me siin langeda ühekülgsesse käsitlusse. Kuigi kristlus, nagu me ütlesime, nägi oma eelajalugu valgustuses, mitte religioonides, oli ta kokkupuutes inimeste religioosse otsinguga ning oma palveid ja jumalakummardamist kujundades ammutas ta religiooni pärandist. Selle sisemine eelajalugu -- Vana Testament -- seisneb vastavalt pidevas võitluses rahvaste religioossetesse vormidesse sukeldumise ja prohvetliku valgustamise vahel, mis pühib minema jumalad, et avastada Jumala palet. Nii on kristlusel inimkonna vaimses ajaloos üsna ainulaadne asend. Me võime öelda, et see seisneb valgustuse ja religiooni mitte-lahutamises kristluse poolt, vaid nende kombineerimises sellises struktuuris, milles kumbki peab korduvalt teist puhastama ja süvendama. See ratsionaalsuse iha, mis tõukab endiselt mõistust pidevalt ennast ületama viisil, mida ta [kristlus?] pigem väldiks, on kristluse olemuslik osa. Me võiksime samuti öelda, et kristlik usk, mis kasvas välja Aabrahami usust, rõhub järeleandmatult tõe küsimusele ja seega sellele, mis puudutab kõiki inimesi kõikides olukordades ja ühendab neid kõiki. Sest me kõik peame olema tõe palverändurid.

L'Osservatore Romano selgitus

5. juunil selgitas L'Osservatore Romano oma positsiooni hiljuti segadusttekitanud küsimustes (viide CNS):

On kohane rõhutada, et kajastades Ühendriikide presidendi hiljutisi avaldusi ja initsiatiive, ei ole L'Osservatore Romano kindlasti kavatsenud väljendada heakskiitu tema positsioonidele eetiliselt olulistes küsimustes.

29. aprilli artikkel president Obama 100 esimese päeva kohta ütles tegelikult, et mistahes initsiatiiv tüviraku-uuringute vallas ei kõrvalda ‘põhjusi kriitikaks bioloogilise manipuleerimise vastuvõetamatute vormide osas, mis on vastuolus embrüo inimliku identiteediga.’

Ilmselgelt on Püha Tool ja L'Osservatore Romano olnud, on praegu ja saavad olema külg külje kõrval Ühendriikide piiskoppidega nende pühendumises inimelu puutumatuse heaks eksistentsi mistahes faasis.

Teistsugused tõlgendused on alusetud, eriti need, mis on tahtnud kasutada [meie] ajalehe artikleid, püüdes jätta muljet, et Ühendriikide episkopaadi õpetused abordi olemusliku vääruse kohta olid partisani-poliitika avaldus, mis väidetavalt erineb Püha Tooli strateegiast.

President Obama on näidanud end avatuna dialoogile ja Ühendriikide piiskopid on tervitanud seda võimalust positiivsel moel. Ent seda tehes on nad taas kinnitanud, ja täiesti õigesti, et selles dialoogis ei ole kunagi võimalik mingi kompromiss fundamentaalse õiguse osas elule.

Angelus Kolmainu Pühal 2009

Eilsel Pühima Kolmainu Suurpühal kõneles Püha Isa Angeluse järel:

Ülestõusmisaja järel, mis kulmineerub Nelipühaga, näeb liturgia ette järgmised kolm Issanda suurpüha: täna Pühima Kolmainu Suurpüha; neljapäeval Corpus Domini, mida paljudes maades, sealhulgas Itaalias, pühitsetakse järgmisel pühapäeval; lõpuks, kahe nädala pärast reedel Jeesuse Pühima Südame Suurpüha. Igaüks neist liturgilistest pühitsustest ilmutab vaatenurka, mis hõlmab kristliku usu müsteeriumi tervikuna: vastavalt ühe ja kolmese Jumala reaalsust, Armulaua sakramenti ning Kristuse Isiku jumalik-inimlikku keset. Need on tegelikult üheainsa päästemüsteeriumi aspektid, müsteeriumi, mis teatud mõttes võtab kokku kogu Jeesuse ilmutamise tee, lihakssaamisest surma ja ülestõusmiseni ning taevaminemise ja Püha Vaimu annini.

Täna kontempleerime Pühimat Kolmainsust nagu Jeesus meile Teda tunda andis. Ta ilmutas meile, et Jumal on armastus "mitte ühe isiku ühtsuses, vaid ainsa substantsi Kolmainsuses" (prefatio): Kolmainsus on Looja ja halastav Isa; Ainusündinud Poeg, igavene lihakssaanud Tarkus, kes on meie eest surnud ja üles tõusnud; lõpuks on see Püha Vaim, kes juhib kõike, kosmost ja ajalugu, lõpliku kokkuvõtmise poole. Kolm Isikut, kes on üks Jumal, sest Isa on armastus, Poeg on armastus, Püha Vaim on armastus. Jumal on armastus ja ainult armastus, puhtaim, lõpmatu ja igavene armastus. Kolmainsus ei ela hiilgavas üksinduses, vaid on pigem elu amendamatu allikas, mis lakkamatult annab iseennast ja jagab (communicates) isennast.

Me saame sellest mingil moel aimu (intuit), olgu siis vaadeldes makro-universumit: meie maad, planeete, tähti, galaktikaid; või mikro-universumit: rakke, aatomeid, elementaarosakesi. Pühima Komainsuse "nimi" on teatud moel kirjutatud kõigesse, mis eksisteerib, sest kõik, mis eksisteerib, kuni kõige viimase osakeseni, on olev, mis on mingis suhtes, ja seega särab sellest esile Jumala-suhe ning lõppeks loov Armastus. Kõik tuleb armastusest, tungleb armastuse poole ja kantakse armastusest, loomulikult vastavalt erinevatele teadlikkuse ja vabaduse astmetele. "Oo Issand, / kui imeline on sinu nimi üle kogu maa!" (Ps 8,2) -- hüüatab psalmist. Rääkides "nimest" osutab Piibel Jumalale enesele, Tema tõelisele identiteedile; identiteedile, mis särab esile kogu loodust, kus iga olend osutab oma eksisteerimise fakti enese tõttu ja "kanga" tõttu, millest ta on tehtud, transtsendentsele Printsiibile, igavesele ja lõpmatule Elule, mis annab iseennast, ühesõnaga: Armastusele. "Temas", ütleb p. Paulus Ateena Areopaagil, "me elame ja liigume ja oleme" (Ap.t. 17,28). Tugevaim tõend, et me oleme tehtud Kolmainsuse kuju järgi on see: ainult armastus teeb meid õnnelikuks, sest me elame suhtes, ja me elame, et armastada ja olla armastatud. Kasutades bioloogiast pärit analoogiat võime öelda, et inimese "genoomi" on Kolmainsus, Jumal-armastus sügavalt sisse kirjutatud.

Neitsi Maarja tegi oma kuulekas alandlikkuses enesest jumaliku Armastuse teenija: ta võttis vastu Isa tahte ja Pühast Vaimust eostus temas Poeg. Temas valmistas kõigeväelisus enesele väärilise templi ning tegi temast Kiriku mudeli ja kuju, Kiriku, mis on kõikide inimeste osaduse müsteerium ja koda. Aidaku Maarja, Pühima Kolmainsuse peegel, meil kasvada usus Kolmainu müsteeriumisse.

Uued artiklid EKIs

Elukultuuri Instituudi lehel on viimasel ajal ilmunud mitmeid uusi artikleid:

• Kuidas seadused, nõnda käitumine: käsitleb homoseksuaalsuse teemat, analüüsides väidet, et see on geneetiliselt determineeritud.
• Rasestumisvastane vahend või abortiiv; 1. osa, 2.osa : Varro Vooglaid lahkab viimasel ajal Eesti ajakirjanduses ilmunud rasestumisvastaste vahendite propaganda-artikleid.
• Mis on saanud bioeetikast?!: käsitleb bioeetika uusimaid (ja uskumatult nõmedaid) suundumusi.
• Ütle jah! Mida sa ootad?: vaatleb noorte romantilisi suhteid.
• AIDS ja katoliku Kiriku poolt ähvardav oht: uurib argumente paavsti hiljuti kära tekitanud kommentaari toetuseks kondoomide propaganda ja AIDSI positiivse seose kohta.
  

Kolmainust, armastusest, abielust ja kontratseptsioonist

Ajasime eile Markusega juttu. Põhiteemana tahtsime käsitleda kontratseptsiooni, aga selleni jõudmine võttis üksjagu aega. Juhtumisi sattus laual olema ka mikrofon, nii et midagi koguni talletus. Tänu abistajatele! Tegemist on meie esimese mõtisklusega selles formaadis. Vabandame mõningate koperdamiste ja pikkade mõttepauside pärast. Esimesel võimalusel katsun faile veidi siluda. Ootan teie kommentaare ja arvamusi nii formaadi kui sisu kohta.

Mõtisklus jagunes loomulikul moel kaheks. Esimeses osas (~40 min) keskendusime vundamendile, vaadeldes armastuse allikat ja abielu primordiaalset mudelit, teises osas (~50 min) käsitlesime rohkem kontratseptsiooni, selle taustideoloogiaid ja tagajärgi või kaasnähtusi ühiskonnas.

Angelus Kolmainu Pühal 2005

2005. aasta Pühima Kolmainu Suurpühal kõneles paavst Benedictus pärast Angelust:

Täna tähistab liturgia Pühima Kolmainu Suurpüha, peaaegu selleks, et kriipsutada alla, et Paasamüsteeriumi valgusel saab täielikult ilmutatud universumi ja ajaloo keskpunkt: Jumal ise, igavene ja lõputu Armastus. Sõna, mis võtab kokku kogu ilmutuse, on järgmine: "Jumal on armastus" (1Jh 4,8;16); ja armastus on alati müsteerium, reaalsus, mis ületab mõistuse, ilma et satuks sellega vasturääkivusse, ning veelgi enam, ülendab selle võimalusi.

Jeesus ilmutas meile Jumala müsteeriumi: Tema, Poeg, andis meile tunda Isa, kes on Taevas, ja andis meile Püha Vaimu, Isa ja Poja Armastuse. Kristlik teoloogia võtab Jumala tõe kokku selles väljendis: ainult üks substants kolmes isikus. Jumal ei ole üksindus, vaid täiuslik osadus. Seepärast realiseerib inimene, Jumala kuju, end armastuses, mis on enese vaba and.

Me kontempleerime Jumala armastuse müsteeriumi, mida jagatakse ülimal moel Pühimas Armulauas, Kristuse Ihu ja Vere Sakramendis, mis esindab Tema lunastavat Ohvrit.

Angelus Kolmainu Pühal 2006

Püha Isa pöördumisest Pühima Kolmainu Suurpühal pärast Angelust:

Neile, kes usuvad, kõneleb kogu universum Kolmainu Jumalast. Tähtedevahelisest ruumist mikroskoopiliste osakesteni, kõik, mis on olemas, osutab Olevale, kes annab iseennast elementide paljususes ja mitmekesisuses, kui ääretus sümfoonias.

Kõik olendid on kaasatud dünaamilisse harmooniasse, mida võime nimetada ka "armastuseks". Aga ainult inimese isikus, kes on vaba ja mõtlemisvõimeline, saab see dünamism vaimseks, saab see vastutustundlikuks armastuseks, vastuseks Jumalale ja ligimesele iseenese siira anni kaudu. Just selles armastuses leiavad inimesed oma tõe ja õnnelikkuse.

Kolmainsa Jumala sõnulseletamatu müsteeriumi mitmesuguste analoogiate seas, mida uskujad saavad tajuda, tahaksin osutada perekonnale. Seda kutsustakse armastuse ja elu kogukonnaks, kus [isikute] erinevused peavad andma oma panuse "osaduse tähendamissõna" moodustamisse.

Nelipühamissa Toronto Oratooriumis

Missa Solemnis erakorralises vormis Toronto Oratooriumis Nelipühal (viide NLM).

Missa Solemnis - Fr. Michael Eades from Greg Schilhab on Vimeo.

Õiendus

Mu tähelepanu juhiti asjaolule, et Kesk-Aafrika Vabariigi nimetamine "Aafrika katolitsismi kantsiks" ühes hiljutistest postitustest on, vähemalt numbrilises osas, alusetu, kuivõrd selles riigis elab ainult umbes 0,5 % Aafrika katoliiklastest.

Su sõnadest mõistetakse sind ...

Ühendriikide presidendi Barack Hussein Obama eilne kõne Kairos Al-Azhar Ülikoolis tuletas meelde lõigu 5. Moosese raamatust (30,11-14):

Sest see käsk, mille ma täna sulle annan, ei ole sulle raske täita ega kättesaamatu. See ei ole taevas, et sa peaksid ütlema: "Kes läheks meie eest taevasse ja tooks selle meile, et saaksime seda kuulda ja täita?" Ega ole see mere taga, et sa peaksid ütlema: "Kes läheks meie eest mere taha ja tooks selle meile, et saaksime seda kuulda ja täita?" Vaid sõna on sinule väga ligidal, sinu suus ja sinu südames, et seda täita.

Nimelt pani president ritta jälle terve rea kuldseid sõnu, millest toon siinkohal mõned näited:

Sajandeid kannatasid mustanahalised Ameerikas orjadena piitshoope ja segregatsiooni alandust. Aga mitte vägivald ei võitnud neile täielikke ja võrdseid õigusi. Selleks oli nende ideaalide rahulik ja kindlameelne rõhutamine, mis olid Ameerika [ühiskonna] rajamise keskmes. Sama lugu võivad rääkida rahvad Lõuna-Aafrikast Lõuna-Aasiani; Ida-Euroopast Indoneesiani. Selles loos on lihtne tõde: et vägivald on ummiktee. Rakettide tulistamine magavate laste pihta või vanade naiste õhkulaskmine bussis ei näita ei vaprust ega väge. See ei ole tee moraalse autoriteedi taotlemiseks; sel teel jäädakse sellest ilma.

Lõigu lõpus osutatud näited hõlmavad muidugi kõiki süütuid isikuid. Implitsiitselt sisaldab see näidete rida ka emaüsas arenevate laste mürgitamist, söövitamist, vaakumiga sodiks imemist, tangidega tükkideks rebimist jms. igapäevast praktikat.

Veel ...

Ent ma usun järeleandmatult, et kõik inimesed igatsevad teatud asju: võimalust kõnelda sellest, mis meelel ja rääkida kaasa selles, kuidas sinu üle valitsetakse; usaldust seaduslikkuse ja õigluse võrdse rakendamise suhtes; läbipaistvat valitsust, mis ei varasta oma rahva tagant; vabadust elada enese valitud viisil. Need ei ole ainuüksi Ameerika ideed, need on inimõigused ja seepärast me toetame neid kõikjal.

Selles lõigus lausa karjub kõrvu nende igatsus kõige selle järele, kellele keelatakse õigust üldse elada, rääkimata vabadusest "elada enese valitud viisil". Saada emaihus tükkideks kistud pole kindlasti see, mida "kõik inimesed igatsevad".

Edasi ...

Me ei saa peita vaenulikkust mistahes religiooni vastu liberalismi ettekäände varju.

Jaa; ma usun ta peab siin silmas mitte ainult moslemi-naiste õigust kanda oma peakatteid, vaid iga inimese õigust järgida oma südametunnistust, mis on sügavalt inspireeritud nende religioonist... Hmmm, või siiski mitte -- arvestades tema lubadust suruda läbi FOCA (Freedom of Choice Act), millega ähvardatakse oluliselt piirata meditsiinitöötajate südametunnistuse vabadust mitte mingit tegemist teha laste tapmisega emaüsas. Aga vähemalt ei saa keegi öelda, et seda tehes peidab Obama end "liberalismi ettekäände varju".

Edasi ...

[Ma olen veendunud, et] meie tütred saavad ühiskonda panustada just niisama palju kui meie pojad.

[Nurksulgudes veendumust väljendas Obama küll oma kõnes, ent see ei kajastunud kirjalikus tekstis.] Siinkohal meenub Obama valimiskampaania aegne ütlus, et kui tema tütar "teeb vea", siis ei taha ta, et teda "karistataks lapsega". Tõsi, ta ei täpsustanud, kas ta oleks valmis toetama tütre "panust ühiskonda" selle "karistuse" tapmisega. Ei ole ka päris kindel, et ta kusagil sisimas pidas silmas ühtlasi neid mõndakümmet miljonit tütart, kes on valikuliselt tapetud Hiinas ja Indias nende riikide rahvastikupoliitika tõttu, mida viiakse kohati ellu Ühendriikide ja ÜRO pereplaneerimisorganisatsioonide toel. Ning muidugi oleksid saanud ühiskonda panustada mitte ainult need tütred, kes on tapetud valikuliselt, vaid ka need sajad miljonid pojad ja tütred, kes on tapetud ilma igasuguse valikuta nii idas kui läänes.

Veel ...

Ma tean, et on palju neid -- nii moslemeid kui mitte-moslemeid --, kes kahtlevad, kas me suudame sepistada selle uue alguse. Mõned tahaksid üles kütta lahkmeele leeki ning seista [tõkkena] progressi teel. Mõned sisendavad, et see ei vääri pingutust -- et meie saatus on erimeelsus ning tsivilisatsioonid on määratud kokku põrkama. Veel palju enam on neid, kes on skeptilised tõelise muutuse asetleidmise suhtes. Nii palju on hirmu, nii palju usaldamatust. Ent kui me otsustame lasta end minevikul köita, siis ei liigu me iial edasi. Ja ma tahan seda eriliselt öelda noortele, igas usus, igal maal -- teil, rohkem kui kellelgi teisel, on võimalus seda maailma muuta.

Kõik me jagame seda maailma vaid üürikese aja. Küsimus on selles, kas me veedame selle aja keskendudes sellele, mis meid lahku kisub, või pühendame end pingutusele -- kestvale pingutusele -- leida ühine pinnas, keskenduda tulevikule, mida me taotleme oma laste jaoks ja austada kõikide inimolendite väärikust.

Vau! Peaaegu oleksin kirjutanud No comments!, aga järele mõeldes kerkisid mõned siiski esile. Mäletatavasti oli just Obama see, kes alles hiljuti Notre Dame'is peetud promotsioonikõnes ütles selge sõnaga, et pro-life ja pro-choice maailmavaadete vahel ei saa kunagi olema leppimist: "on fakt, et teatud tasandil on kahe poole vaated lepitamatud". Samas on see "ühine pinnas" olemas tema enese sõnades: "austada kõikide inimolendite väärikust". "Sõna on sinule väga ligidal, sinu suus ja sinu südames, et seda täita."

Lõpuks ...

Kergem on sõdu alustada kui neid lõpetada. Kergem on süüdistada teisi kui vaadata enesesse; näha seda, mis teises on erinevat, kui leida asju, mis on meil ühised. Ent me peame valima õige tee, mitte lihtsalt kerge tee. On ka reegel, mis on iga religiooni südames -- et me teeksime teistele nii, nagu me tahame, et nemad meile teeksid. See tõde ulatub üle riikide ja rahvaste -- see uskumus pole uus, see pole must ega valge ega pruun; see pole kristlane ega moslem ega juut. See uskumus tuksus tsivilisatsiooni hällis ja tuksub endiselt miljardite südames. See on usk teistesse inimestesse ja just see tõi mind täna siia.

Me suudame rajada maailma, mida me otsime, kuid ainult siis, kui meil on julgust alustada uuesti, pidades meeles, mida on kirjutatud.

Püha Koraan ütleb meile, "Oo inimkond! Me oleme loonud sind meheks ja naiseks; ja me oleme teinud teid rahvasteks ja hõimudeks, et te võiksite üksteist tunda."

Talmud ütleb meile, "Kogu Toora on rahu edendamiseks."

Püha Piibel ütleb meile, "Õndsad on rahutegijad, sest neid kutsutakse Jumala poegadeks."

Maailma rahvad saavad elada üheskoos rahus. Me teame, et see on Jumala nägemus. Just see peab olema meie töö siin Maa peal. Tänan teid. Ja olgu Jumala rahu teie peal.

Kui arvata välja see, et "teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus" (1Kr 3,11), siis jääb üle ainult öelda: "su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi" (Mt 12,37).

Kanoonilise Seaduse Kommentaar

Kontratseptsioonipropaganda

Viimastel päevadel on Eesti ajakirjanduses ilmunud kontratseptiivide propaganda-artikleid (Maaleht ja EPL). Nagu taolisele propagandale iseloomulik, on esitatud informatsioon osaline ja ühekülgne, jättes mainimata kontratseptiivide võimaliku abortiivse toime. Loe Varro Vooglaidi vastust Maalehe artiklile Elukultuuri Instituudi lehel ja informatsiooni kontratseptiivide toime kohta lehel abort.ee.

EPL artikli kohta kirjutas Varro meilitsi:

Artikli lõpus on kastike, milles (väidetavalt) selgitatakse pillide toimet:

Hormoonide toime

• Kombineeritud hormonaalne kontratseptsioon (pillid, plaaster või rõngas): naissuguhormoonid östrogeen ja progestageen imenduvad verre ning saadavad ajuripatsile signaali, et hormoone pole vaja toota. Ajuripatsi hormoonid omakorda kutsuvad esile munaraku arenemise ja küpsemise. Kui ajuripats hormoone ei tooda, siis munarakk ei küpse ja ovulatsiooni ei toimu. Nii toimivad kõik kombineeritud vahendid.

• Veel kasutatakse raseduse vältimiseks ainult kollaskehahormooni sisaldavaid vahendeid. Näiteks hormoonspiraali. Sel juhul viiakse hormoon väikese kapsliga naise emakasse ja see toimib peamiselt emakas. Hormoonspiraali soovitavad arstid pärast sünnitust rasedusest hoidumiseks, sest see on tõhus ja lapsele ohutu.

Nagu näha, on esimeses lõigus öeldud, et kombineeritud pillid sisaldavad kaht hormooni, ent kirjeldatud on neist vaid ühe, östrogeeni, toimemehhanismi -- see, kuidas progesteroon toimib, on lihtsalt maha vaikitud.

Teises lõigus räägitakse vaid progesterooni sisaldavatest vahenditest, ent siin on toimemehhanismi selgitamise asemel lihtsalt häma aetud -- sisuliselt selgitust ei olegi ("toimib peamiselt emakas", aga kuidas siis?).

Kas teile ei tundu, et selline süstemaatiline avalikkuse eksitamine on skandaalne? Pille propageeritakse abordiprobleemi lahendusena, aga samas jäetakse ütlemata, et pillid ise toimivad abortiividena -- pidades silmas, et pillikasutajaid on maailmas ca 100 000 000, hukkub nende kasutamise tulemusel igal aastal tõenäoliselt miljardeid embrüonaalses arengustaadiumis inimesi. See on ju uskumatult absurdne, erakordselt valelik ning inimvaenulik strateegia/olukord!?

Kirikumuusika

Ameerika Kirikumuusika Assotsiatsiooni lehekülg (viide NLM).

Kaaskirjast "Summorum Pontificumile"

Järgnev on lisaks "Summorum Pontificumi" kommentaarile. Oma kaaskirjas apostellikule kirjale motu proprio data "Summorum Pontificum" kirjutas paavst Benedictus XVI piiskoppide poole pöördudes:

Lõpetuseks, kallid vennad, tahan ma väga rõhutada, et need uued normid ei vähenda mingilgi moel teie autoriteeti ja vastutust, ei liturgia ega pastoraalse hoolitsuse vallas teie ustavate eest. Iga piiskop on tõesti oma piiskopkonnas liturgia moderaator.

Seega ei võeta midagi ära piiskoppide autoriteedist; teie ülesandeks jääb hoolitseda selle eest, et kõik toimuks rahus ja häirimatult. Kui peaks tekkima mingeid probleeme, mida kogudusepreester ei saa lahendada, saab kohalik ordinaarius alati sekkuda, ometi täielikus kooskõlas kõige sellega, mis on sätestatud motu proprio uutes normides.

Veelgi enam; ma kutsun teid, kallid vennad, saatma Pühale Toolile ülevaate oma kogemustest kolme aasta möödudes selle motu proprio jõustumisest. Kui ilmnevad tõeliselt olulised raskused, saame leida abinõud nende ületamiseks.

Kristlaste õigused ja kohustused

Kanoonilise Seaduse Koodeksist (tõlgitud paari aasta eest):

JUMALA RAHVAS

I OSA
KRISTLIKUD USTAVAD (Kaanonid 204 - 207)

Kaanon 204 §1. Kristlased on need, kes, kuivõrd nad on saanud ristimise kaudu Kristuse liikmeiks, moodustavad Jumala rahva. Seetõttu, saanud omal moel osaliseks Kristuse preesterlikus, prohvetlikus ja kuninglikus teenimises, on nad kutsutud ellu viima missiooni, mille Jumal usaldas Kirikule maailmas täitmiseks, vastavalt igaühe olukorrale.

§2. Kirik, moodustatud ja organiseeritud selles maailmas ühiskonnana, subsisteerib katoliku Kirikus, mille üle valitseb Peetruse ametijärglane ja piiskopid, kes on temaga osaduses.

Kaanon 205 Need usklikud, kes on Kristusega ühendatud Kiriku nähtavas struktuuris usu tunnistamise, sakramentide ja kirikliku valitsemise sidemete kaudu, on täielikus osaduses katoliku Kirikuga siin maa peal.

Kaanon 206 §1. Katehumeenid, see tähendab need, kes Püha Vaimu mõjutusel oma otsesel valikul paluvad vastuvõtmist Kirikusse, liituvad sellega erilisel moel. Selle sama soovi kaudu, nagu ka oma elu kaudu usus, lootuses ja armastuses, on nad ühendatud Kirikuga, kes juba hoolitseb nende kui omade eest.

§2. Kirik hoolitseb katehumeenide eest erilisel moel; kutsudes neid üles elama evangeelset elu ja juhatades neid pühade riituste pühitsemisse, omistab ta neile juba mitmesugused eelisõigused, mis on ainuomased kristlastele.

Kaanon 207 §1. Jumaliku sätte läbi on Kirikus, kristlastest ustavate seas pühitsetud vaimulikud, keda nimetatakse seaduses ka kleerikuteks; ülejäänud kristlasi nimetatakse ilmikuteks.

§2. Kristlaste mõlemas nimetatud rühmas on selliseid liikmeid, kes evangeelsete nõuannete tunnistamise läbi, kas tõotuste või muude Kiriku poolt tunnustatud ja sanktsioneeritud pühade sidemete kaudu, pühitsetakse Jumalale eriomasel moel ja annavad oma panuse Kiriku päästvasse missiooni; ehkki nende seisus ei kuulu Kiriku hierarhilisse struktuuri, kuulub see Kiriku ellu ja pühadusse.

I JAGU
KÕIGI KRISTLASTE KOHUSTUSED JA ÕIGUSED (Kaanonid 208 - 223)

Kaanon 208 Alates nende uuestisünnist Kristuses on kõik kristlased tõeliselt võrdsed oma väärikuse ja tegude poolest, mille kaudu nad kõik osalevad Kristuse Ihu ülesehitamises vastavalt igaühe eriomasele olukorrale ja funktsioonile.

Kaanon 209 §1. Kristlased on kohustatud alati, isegi neile eriomases tegevusviisis, hoidma alal osadust Kirikuga.

§2. Nad peavad suure hoolikusega täitma oma kohustusi üleilmse Kiriku ja selle osakiriku suhtes, millesse nad seaduse normide kohaselt kuuluvad.

Kaanon 210 Kõik kristlsed peavad suunama oma pingutused pühale elule ning Kiriku kasvamise ja pideva pühitsemise edendamisele vastavalt nende endi olukorrale.

Kaanon 211 Kõigi kristlaste kohus ja õigus on töötada nii, et pääste jumalik sõnum jõuaks üha enam kõikide rahvasteni igal ajastul ja igal maal.

Kaanon 212 §1. Teadlikuna oma vastutusest peavad kristlased järgima kristliku kuulekusega seda, mida pühad karjased, kuivõrd nad esindavad Kristust, usu õpetajatena kuulutavad või Kiriku juhtidena sätestavad.

§2. Kristlastel on vabadus anda Kiriku karjastele teada oma vajadustest, eriti vaimsetest vajadustest, ja oma soovidest.

§3. Vastavalt oma teadmistele, pädevusele ja prestiižile on neil õigus ja mõnikord isegi kohustus väljendada pühadele karjastele oma arvamust asjus, mis puudutavad Kiriku hüve ning teha oma arvamus teatavaks ülejäänud kristlastele, haavamata usu- ja moraaliühtsust, austusega oma karjaste vastu ning tähelepanuga isikute üldise hüvangu ja väärikuse suhtes.

Kaanon 213 Kristlastel on õigus saada pühadelt karjastelt toetust Kiriku vaimsetest hüvedest, eriti Jumala sõnast ja sakramentidest.

Kaanon 214 Kristlastel on õigus kummardada Jumalat vastavalt nende endi riituse normidele, mille Kiriku õiguspärased karjased on heaks kiitnud, ning järgida nende endi vaimse elu vormi, kuni see on kooskõlas Kiriku õpetusega.

Kaanon 215 Kristlased on vabad asutama ja juhtima ühendusi, mille sihiks on ligimesearmastus või vagadus või kristlike kutsumuste edendamine maailmas, ning pidama koosolekuid nende sihtide ühiseks järgimiseks.

Kaanon 216 Kuna nad osalevad Kiriku missioonis on kõigil kristlastel õigus edendada või alal hoida apostellikku tegevust ka iseendi ettevõtmistega, vastavalt nende seisusele ja olukorrale. Siiski ei tohi ükski ettevõtmine pretendeerida nimetusele 'katoliiklik' ilma pädeva kirikliku autoriteedi nõusolekuta.

Kaanon 217 Kuna nad on ristimise kaudu kutsutud elama kooskõlas evangeeliumi õpetusega, on kristlastel õigus kristlikule haridusele, mille kaudu neid tuleb õpetada õigesti püüdlema inimisiku küpsuse poole ning samas tundma ja elama pääste müsteeriumi.

Kaanon 218 Neil, kes on süvenenud pühadesse distsipliinidesse, on õiglane vabadus uurida ja väljendada oma arvamust mõistlikult selles valdkonnas, milles nad on asjatundjad, pidades samas kinni allumisest, mis on kohane Kiriku magisteeriumi suhtes.

Kaanon 219 Kõigil kristlastel on õigus olla vaba mistahes liiki sunnist oma eluseisuse valikul.

Kaanon 220 Kellelgi ei ole lubatud õigusvastaselt kahjustada isiku head nime ega rikkuda mistahes isiku õigust kaitsta omaenda privaatsust.

Kaanon 221 §1. Kristlased saavad õiguspäraselt nõuelda ja kaitsta neid õigusi, mis neil Kirikus on, pädevas kiriklikus foorumis vastavalt seaduse normidele.

§2. Kui pädev autoriteet kutsub neid kohtumenetlusele on kristlastel niisamuti õigus kohtumõistmisele vastavalt võrdselt rakendatud seaduse normidele.

§3. Kristlastel on õigus mitte saada kanooniliste karistuste osaliseks muidu, kui seaduse normi kohaselt.

Kaanon 222 §1. Kristlased on kohustatud toetama Kirikut selle vajadustes, nii et Kirikul oleks see, mida ta vajab jumalateenistuseks, apostellikeks ja ligimesearmastusetöödeks ning vaimulike mõistlikuks ülalpidamiseks.

§2. Samuti on nad kohustatud edendama ühiskondlikku õiglust, ning, meeles pidades Issanda käsku, toetama vaeseid omaenese vahenditest.

Kaanon 223 §1. Oma õigusi teostades peavad kristlased, nii indiviididena kui ühingutesse koondunutena, võtma arvesse Kiriku ühist hüve, teiste õigusi ning iseendi kohustusi teiste suhtes.

§2. Pidades silmas ühist hüve võib kiriklik autoriteet suunata kristlastele omaste õiguste teostamist.

II JAGU
ILMIKUTEST KRISTLASTE KOHUSTUSED JA ÕIGUSED (Kaanonid 224 - 231)

Kaanon 224 Lisaks kõikide kristlaste jaoks ühistele kohustustele ja õigustele ning neile, mis on sätestatud teistes kaanonites, on ilmikkristlased seotud kohustustega ja omavad õigusi, mis on loetletud käesolevas jaos.

Kaanon 225 §1. Kuna ilmikud, nagu kõik kristlased, on määratud Jumala poolt ristimise ja kinnitamise kaudu apostolaadiks, on nad seotud üldise kohustusega ja omavad õigust indiviididena või ühingutesse koondunutena töötada selle heaks, et kõik isikud tunneksid jumalikku päästesõnumit ja võtaksid selle vastu kõikjal maailmas. See kohustus on veelgi tungivam nendes oludes, kus evangeelium saab inimesteni jõuda ja inimesed saavad Kristust tundma õppida ainult ilmikute kaudu.

§2. Vastavalt igaühe isiklikule olukorrale on nad seotud ka erilise kohustusega läbistada ajalik kord ja täiustada seda evangeeliumi vaimuga ning anda nõnda tunnistust Kristusest, eriti nende samade ajalike asjade kaudu ja täites ilmalikke funktsioone.

Kaanon 226 §1. Vastavalt nende endi kutsumusele on isikud, kes elavad abieluseisuses, seotud erilise kohustusega töötada abielu ja perekonna kaudu Jumala rahva ülesehitamiseks.

§2. Kuna nad on andnud elu oma lastele, lasub vanematel kõige tõsisem kohustus ja ühtlasi omavad nad õigust harida oma lapsi. Seepärast peavad eelkõige kristlikud vanemad hoolitsema oma laste harimise eest vastavalt Kiriku poolt edasiantud õpetusele.

Kaanon 227 Kristlastel on õigus selle vabaduse tunnustamisele, mis on omane kõikidele kodanikele maise linna asjades. Kasutades seda vabadust peavad nad siiski hoolitsema selle eest, et nende tegevus oleks kantud evangeeliumi vaimust ning kuulda võtma Kiriku magisteeriumi poolt esitatud õpetust. Lisaks peavad nad arvamuse-küsimustes vältima oma arvamuse esitamist Kiriku õpetuse pähe.

Kaanon 228 §1. Ilmikutele, keda on leitud selleks sobivat, võivad pühad karjased usaldada selliseid kiriklikke ameteid ja funktsioone, mida nad vastavalt seaduse sätetele saavad täita.

§2. Ilmikutele, kes paistavad silma vajaliku teadmise, arukuse ja moraalsuse poolest, võib usaldada Kiriku karjaste abistamise ekspertide ja nõuandjatena, ka seaduse normidele vastavates kogudes.

Kaanon 229 §1. Ilmikutel lasub kohustus ja neil on õigus omandada teadmisi kristliku õpetuse kohta vastavalt igaühe võimetele ja olukorrale, et olla võimelised elama vastavalt sellele õpetusele, seda ise kuulutama, vajaduse korral seda kaitsma ja osalema apostolaadis.

§2. Samuti on neil õigus omandada neid täielikumaid teadmisi pühades teadustes, mida õpetatakse kiriklikes ülikoolides ja teaduskondades või teoloogilistes instituutides, külastades nende loenguid ja omandades akadeemilisi kraade.

§3. Juhul kui on järgitud nõutava sobivuse sätteid, võib õiguspärane kiriklik autoriteet usaldada neile ka mandaadi pühade teaduste õpetamiseks.

Kaanon 230 §1. Ilmikutest mehi, kes vastavad vanuse ja muude tingimuste poolest piiskoppide konverentsi dekreediga sätestatud nõudmistele, võib ettenähtud liturgilise riituse kaudu võtta püsival alusel vastu lektori ja akolüüdi teenimisametisse.

Ometi ei taga antud teenimisametite omistamine neile õigust saada Kirikult toetust või tasu.

§2. Ilmikud saavad täita liturgilistes toimingutes lektori funktsiooni ajutise volituse alusel. Kõik ilmikud võivad samuti täita kommentaatori, kantori või mõnda muud funktsiooni vastavalt seaduse normile.

§3. Kui Kiriku vajadus seda nõuab ja vaimulikud puuduvad, võivad ilmikud, isegi kui nad ei ole lektorid või akolüüdid, täita ka vaimulike teatud kohustusi, nimelt läbi viia sõnateenistust, juhatada liturgilisi palveid, jagada ristimissakramenti, ning jagada Püha Armulauda vastavalt seaduse sätetele.

Kaanon 231 §1. Ilmikud, kes pühendavad end püsivalt või ajutiselt Kiriku erilisele teenimisele, on kohustatud omandama kohase ettevalmistuse, mis on nõutav nende funktsiooni eeskujulikuks täitmiseks ning teostama seda funktsiooni kohusetundlikult, innukalt ja hoolikalt.

§2. Rikkumata kaanonis 230, §1 sätestatut ning järgides tsiviilseaduse sätteid, on ilmikutel õigus mõistlikule tasule vastavalt nende olukorrale, nii et nende endi ja nende perekonna vajadused saavad mõistlikult rahuldatud. Samuti on neil õigus kohasele sotsiaalsele toele, sotsiaalsele kindlustusele ja tervisesoodustustele.