Titus Brandsma (1881-1942)

Raamatust: Butler's Lives of the Saints

26. juuli

Mahasurutud usk

Natside sissetung Hollandisse 1940 põhjustas kirikutes palju arutlusi küsimuse üle organiseeritud vastupanust sakslastele. Nagu igas religioosses vaidluses, nii jagunesid inimesed ka selles küsimuses kaheks fraktsiooniks. Oli neid, kelle arvates katoliiklased pidid natsi okupatsiooniga koostööd tegema igal moel, mis säilitas ja suurendas kristlaste turvalisust. Teiste avates oli natsi režiim selge kurjuse ilming, millega tuli kompromissitult võidelda.

Natsidele vastanduva grupi eesotsas seisis Titus Brandsma, Hollandi karmeliitpreester ja teoloogiaprofessor. Kuna ta oli aktiivne kirjasaatja mitmetele väljaannetele, olid tema vaated tuttavad paljudele. Ta nimetas Saksamaa poliitilist kliimat "uuspaganluseks" ning kritiseeris teravalt juutide tagakiusamist.

1941 keelasid sakslased mistahes juudi õpilastel Hollandi katoliku koolides õppimise. Katoliku Keskkoolide Ühenduse presidendina väljendas Titus Brandsma avalikult oma rahulolematust. Kui natsid andsid korraduse, et kõik ajalehed peavad avaldama natsi propagandat, selgitas Brandsma isiklikult igale toimetajale, miks katoliiklik press ei saa sellega nõustuda.

Kuu aega hiljem Titus Brandsma arreteeriti. Mõne kuu pärast saadeti ta koos kahekümne seitsme tuhande teise kleerikuga Dachau koonduslaagrisse. Ebainimlikud tingimused ja julm kohtlemine ei kibestanud teda. Nende sõnul, kes teda seal tundsid ja kellel õnnestus ellu jääda, et seda tunnistada, jätkas ta palvetamist ja mediteerimist. Keegi oli kuulnud teda vangide olukorda järgmiselt kokku võtmas: "Me oleme pimedas tunnelis, millest me peame läbi tungima. Kusagil tunneli lõpus särab igavene valgus."

Olemata kunagi olnud tugeva tervisega, jäi Brandsma Dachaus väga haigeks. Valvurid saatsid ta koonduslaagri haiglasse, mis sai tuntuks oma kurikuulsate meditsiiniliste eksperimentidega. Nad tapsid Titus Brandsma happesüstiga. 1985 sai Brandsmast esimene märtrikskuulutatud natsiohver.